Kaitstud eesti

by Eero Lattu

Ajalooline ulmeromaan.
Üksikisiku roll ajaloos on tihti väga suur. Eriti käib see riigijuhtide kohta. Nende otsustest sõltub, kas rahvas saab rasketel hetkedel toetuda oma riigile või jääb tal üle vaid võõraste armulikkusele loota. 1939. aasta sügisel Eesti valitsuse poolt langetatud otsusest, sõlmida Nõukogude Liiduga baaside leping, sai alguse alanduste tee kogu rahvale, mille kurbi mõjusid maitseme praegu ja ilmselt veel kaua tulevikuski. Päts ja Laidoner koos võinuks toimida ka teisiti. Sellisest teisest võimalusest räägibki see raamat.

264 pages, Hardcover

First published January 1, 2014

Reviews

[Janek · Rating 2 out of 5]

Maailm ei oleks kuigi vaesem paik, kui seda romaani siin ei oleks. Kui sõjakirjeldused on huvitavad, siis kogu raamatu iva, uba, mõte öeldi kohe välja ja see “oleksime pidanud vastu hakkama” on iga tegelase otsekõnes nii häirivalt sees, et enda mõtete jaoks ei jäänudki enam ruumi.

Kirjastiili poolest pigem “Rikkaks saamise õpiku” ja “Investeerimine algajatele” auku. Toonase kõnepruugi matkimine oli suhtkoht ebaõnnestunud. Viiburi asemel Viipuri kasutamine häiris.

Vägisi tekib võrdlus teiste sõjaromaanidega. Tundus, et “Ma langesin esimesel sõjasuvel” on oma jälje jätnud, eriti nende hukkunud sõdurite kohta käinud “Ta ei saanudki teada, et 32. detsembril juhtus sellega too”.

Samas oli mõttemõlgutuseks hea lugemine.

[Taavi Liias · Rating 4 out of 5]

Raamat sai üsna kiiresti loetud. Peamine põhjus ilmselt seisnes selles, et tahtsin näha kuidas lugu lõppeb. Kas tõesti Eesti säilitab II MS iseseisvuse? Tekst ise ja süžee nii haarav ei olnudki, kui just see et sa tead kuidas kõik tegelikult lõppes ja nüüd lihtsalt pidid teada saama kuidas autor selle loo lõpetas. Raamat meenutas stiililiselt II MS meenutusi/päevikuid, mida olen palju lugenud. Mulle meeldis et otsekõnedes oli kõnepruuk sedavõrd vanamoeline ja ajastutruu. Sõjaväelasena tundusid ka sõjandust puudutavad toimingud realistlikud olevat, midagi häirivat silma ei hakanud. Ostsin raamatu allahindlusega 99 sendi eest. Selle raha eest oli meelelahutust ja põnevust ülearugi. Kes Eesti ajalooga II MS päevilt üldse kursis pole, neile see lugemine ilmselt eriti midagi ei paku.

[Nikolai · Rating 2 out of 5]

Lihtlausetega kirjutatud totter propagandateos ebavajalike kõrvalepõigete ja pettumust valmistava lõpuga.

[Richard Sepajõe · Rating 3 out of 5]

Nagu on ja ei ole ka. Kaasahaarav, lihtne lugeda ja vaatepunktidelt tasakaalus, aga selgeltnägija oli liiga deus ex machina.

[Oskar · Rating 3 out of 5]

Mulle on alati meeldinud mõttemängud à la "Läinuks ajalugu teisiti ehk Oleks on ikka üks väga paha poiss!". Käesoleva sajandi alguses ilmus kirjastuse Varrak vahendusel kaks Robert Cowley koostatud raamatut, kus võetakse vaatluse alla mitmed (sõja)ajaloosündmused ja spekuleeritakse alternatiivsete lahenduskäikude üle (mongolid vallutavad Euroopa, Ameerika kodusõja võidavad lõunaosariiklased jne). Juba tollal mõtlesin, et sarnase raamatu võiks ju kirjutada ka meie ajaloo keerdkäikudest. "Olekseid" jätkub meil ju hulgi: "Vana hea Rootsi aeg kestab 20. sajandini", "Madisepäeva lahing võidetakse Lembitu juhtimisel" või "Judenitši väed vallutasid eile Petrogradi!!!".

Meie ajaloo pahim poiss on 100% kindlusega küsimus: "Mis oleks juhtunud, kui Eesti Wabariik oleks otsustanud relvadega vastu seista Nõukogude Liidu agressioonile 1939. aastal?". See küsimus on ilmselt kõigi meie ajaloolaste ja ka tavainimeste mõtteist vähemalt korra läbi lipsanud viimase 76 aasta jooksul. Kas Eestit oleks tabanud Soome saatus, kus suurte inimkaotuste hinnaga säilitati riiklik iseseisvus? Või oleks meid tabanud hoopis täielik rahva ja riigi häving (kogu elanikkonna ümberasustamine Siberi avarustesse), mida Päts proovis ju oma otsustega vältida?

Eero Lattu pakub oma romaanis välja ühe võimalikest alternatiividest - Eesti ja Nõukogude Liidu vahelise Sügissõja. Romaani sündmustik algab septembri lõpus 1939 aasatal, kui Eesti Wabariigi juhid saavad pakkumise allkirjastada uskumatult sõbralik "koostööpakett". Päts, Laidoner ja Eenpalu valitsuse liikmed otsustavad kasutada läbirääkimistel venitamistaktikat ning samal ajal viia saladuskatte all läbi mobilisatsioon. Läbirääkimised suure idanaabriga lõppevad otse loomulikult tulemusteta ning "Wabadussõda II: The Return of the Red Evil" algab oktoobri keskel (Läti ja Soome kistakse samuti sõtta).

Uskumatult tore oli lõpuks lugeda kõigi mu poisipõlve raamatukangelaste võimalikest seiklustest lahinguväljadel. Soomusrongid, allveelaevad "Kalev" ja "Lembit" ning Aegna ja Naissaare rannakaitsepatareid - kõik mu vanad tuttavad Mati Õuna raamatutest. Tulisem sõjategevus leiab aset muidugi Narva ja Petseri rindel, kuid romaanist ei puudu ka Tallinna ja Riia pommitamine. Eesti sõdur võitleb muidugi vapralt ja targalt. Iga langenud Eesti sõduri kohta on Punaarmeel vähemalt viis hukkunut. Tegemist on vana sportmängudest tuttava stsenaariumiga: "Meil oli seda võitu rohkem vaja ning venelased tulid ju lihtsalt käega lööma. Mõtlesid teised, et küll me nad oma tankide ja hurraadega ära võtame. Tutkit!!!". Alguses maksimaalselt nädala pikkuseks peetud "sügisene väljasõit Tallinna" takerdub mõlemal rindel ja Stalin pidi tähistamiseks mõeldud viinapudeli tagasi külma panema.

Vastuvaidlematult on Lattu romaani kõige nõrgemaks küljeks viimane peatükk "Rahu". Tõemeeli tundub, et autor mõtles ja kirjutas end lihtsalt nurka. Muud moodi ei oska ma põhjendada Stalini isikliku telepaadi ja meediumi Wolf Messingu sisse toomist ning kõigi tegevusliinide järsku kokku tõmbamist. Ootasin pigem lahenduskäiku "Lääneriigid sekkuvad..." või "Ilus kaotus...", kuid raamatu kaanel lubati meile ju ajaloolist ulmeromaani ja selle me ka saime. Kahjuks.

PS: Me ei saa kunagi teada, milliseks oleks Eesti ja eestlaste saatus kujunenud, kui me oleksime otsustanud Nõukogude Liidule vastu astuda. Ühes olen ma siiski kindel - ilma viiskümmend aastat kestnud Nõukogude okupatsioonita oleksid eestlased palju paremad ja hoolivamad inimesed. Kuid eks igaüks peab ise oma risti kandma.

Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...