Lühijutukogumik koondab ühtteist juttu, mille korduvateks motiivideks on teisikud ja surm. Tegelased kohtuvad enda näoga koolnutega, näevad viirastusena iseennast või vaatavad muul moel endaga kõverpeeglis tõtt.
Kogumik koondab Katariina Libe viimase viie aasta jooksul kirjutatud tekste, millest mõned on ka varem avaldatud ajakirjas Looming. Novelli „Enesetapja” eest määrati talle 2023. aastal August Gailiti nimeline novelliauhind. Lugusid juhatavad sisse autori illustratsioonid.
Katariina Libe on töötanud näitleja ja ajakirjanikuna, ta on avaldanud kaks romaani ja mitu lasteraamatut, ühtlasi on ta mitme teatriteksti ja seriaalistsenaariumi autor.
Katariina loominguga olen juba pisut tuttav ja siiani on tema täiskasvanutele mõeldud romaanid väga meeldinud. Ma polegi varem lühijutukogumikku lugenud ja ei osanud raamatust midagi oodata, kuid mina väga soovitan.
Mind väga paelusid kõik selle raamatu lühijutud ja ma ei suutnud raamatut käest panna enne kui see läbi oli. Korduvateks teemadeks raamatu vältel oli teisikud ja surm ning autor kirjutab nii kaasahaaravalt. Selle raamatu vibe'is on samuti midagi müstilist, mida ma ei oska täpsemalt sõnadesse panna, kuid mis mind samuti raamatu juures hoidis.
Igaljuhul, soovitan väga ja ootan alati põnevusega Katariina Libe raamatuid ✨️📖
Hea ja ootamatu fookus. Mitme loo puhul tabasin end mõttelt, et ma pole kunagi mitte midagi taolist lugenud. Jutud enesetapjast, kirstust, Atholli metsast ja naisest, kes võtteplatsil oma laipa nägi, jäid mitmeks päevaks kummitama.
Kiiruga raamtukogu riiulilt haaratud raamat silmatorkava kaanevärvi tõttu. Täitsa muhe lugemine, etteheiteid ei saa ühtki teha. Tegemist on lühijuttude, mitte novellidega, kuid mitme loo lõpp on ikkagi laheda vimkaga. Soovitan, kui veidi leebe närvikõdi sobib ning surma temaatika ei kohuta.