Raamatud, mis mul öösiti magada ei lase. Lugemispäevik

by Andrei Hvostov

Võib-olla on mul jäänud elus veel viimane ülesanne. See kõige õigem. Kummutada arvamus, et raamatud on meie elust kadumas, et need on muutunud tähtsusetuks, sest neil pole praegusele inimesele enam midagi öelda.

Asun siin kaante vahel tekstide kallale, millega mul endal oli põhikoolis ja keskkoolis ja isegi veel ülikoolis suuremaid või väiksemaid raskusi.

Tundub, et olen hakanud neist asjadest lõpuks aru saama.

Andrei Hvostov

296 pages

Published July 10, 2026

Reviews

[Sandra Fomotškin · Rating 5 out of 5]

Oi-jee, milline raamat, sa-issa-ristike, vitt ja vankrimääre!!! (See pole omaalgatuslik ropendamine, vaid parafraseering raamatust lk 110.)

Palun Hvostovile selle eest nüüd (vähemalt) üks kirjandusauhind või orden anda, sest kirjutada kirjandusklassikast nii hoogsalt ja kaasahaaravalt, et see raamat ise öösel magada ei lase, on kahtlemata tunnustust vääriv saavutus. Ma küll olen enamust neist raamatutest lugenud, millest ta kirjutab, aga see kindlasti pole selle lugemise eeltingimus. Samavõrd huvitav (tegelikult huvi tekitav) oli lugeda ka nende teoste kohta, mis on (veel) lugemata.

Selliseid naermaajavaid seoseid ja järeldusi, mida Hvostov kohati on leidnud, ei näe ka hobune oma veidramates unenägudes. Olgu näiteks toodud kahtlus, et Ellen Niit sai "Rongisõidu" traagilise loo ("Jüri istus ootusärevalt ja siis üha suureneva rahutuse ning murega hilise õhtuni akna all, /.../ aga kiisud ei tulnudki." – lk 66) algse tõuke Anna Kareninast. Või et Tove Janssoni inspiratsioon Muumitrollide kirjutamiseks tuli Hesse "Stepihundist".

Veidi üllatas, et Hvostov pole selles kogumikus käsitlenud ega isegi mitte Lindgrenist kirjutades riivamisi maininud "Pipi Pikksukka", mis "Kirjades Maarale" on ometi autori elus justkui tähtsal kohal olnud. Aga hea ongi – äkki võib siis kunagi järge oodata.

Muhe, meelelahutuslik, hariv ja silmaringi avardav raamat. Hvostov võiks vabalt jätkata karjääri noveljeena (inimene, kes soovitab raamatuid nagu sommeljee soovitab veine).

[Mae Lender]

Kas teil on ka mõni raamat, mis paneb ihu igalt poolt sügelema? Sest lihtsalt ongi nii hea, et ei oska kuidagi olla. 

Hvostov kirjutab siin raamatutest, mida me kõik teame. Paljud meist on paljusid neist ka lugenud. Kahjuks nii mõndagi liiga noorelt, liiga kohustuslikus korras; või siis kõrvalise abita, sest jah, on raamatuid, mille puhul oleks tarvis, et keegi avaks taustsüsteeme. 

Põhimõtteliselt kui sa ka ei ole neid raamatuid lugenud (ja ka ei kavatse seda kunagi teha, sul on see vabadus otsustada, eks ole), siis loe seda kõnealust. Või kui ka oled lugenud, siis usu mind, midagi uut saad sa ometi teada. Hvostov - mitte kõige lollim inimene, nagu me teame - asetab raamatud ajastu konteksti, selgitab ühiskonnas toimuvat, sekka ka noist autoreist endist, hilisemate kirjandusuurijate tarkust, lisab omaenese teemaarendusi ja oletusi jne, jne. Sõnaga, avaneb täitsa omaette maailm. Kusjuures, kellel väljend "kirjandusklassika" paneb neerud valutama, siis asjata, Hvostov jõuab oma vaatlustega aeg-ajalt ka uuemasse aega, nt meenub, et ka Rakke "Kalevipoeg" vilksatas läbi siin kuskil).

Ma ühtegi peatükki lähemalt ei kommenteeriks, avastage ise. Ja ma võiksin siinkohal küll välja tuua käsitletavad teosed (aga ma ei too), ent olgu öeldud, et igas loos hargnevad raamaturägastikud omakorda mitmes suunas, seega laualt käib läbi märksa rohkem raamatuid. 

See on iga raamatusõbra öökapil kohustuslik lektüür, seda ma ütlen.

PS. Ütlen kohe ära, et välja ei laena.

PPS. Võiksin hommepäev teha ettetellimuse järgmisele sellisele raamatule (muidugi tingimusel, et autor latti alla ei lase). 

PPPS. Olgu, mõned raamatud siiski: Tammsaare "Tõde ja õigus", Woolf "Oma tuba", "Tuletorni juurde", Tolstoi "Anna Karenina", Wilde "Dorian Grey portree", Hitler "Mein Kampf", Balzac "Isa Goriot", Cervantes "Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast", Luik/Tungal/Carroll, Marquez "Sada aastat üksildust", Hesse "Stepihunt", Ristikivi jt.

[Tiina · Rating 5 out of 5]

Maksimumpunktid puhtalt juba formaadi eest. Ma jumaldan raamatuid, kus inimesed räägivad raamatutest, mida nad lugenud on/mida soovitatavad lugeda jne. Üsna hea tasakaalu sisu avamise, üldise kirjandusliku ja eluloolise tausta jms vahel.

[Airi Kaunissaare · Rating 5 out of 5]

Selle suve parim raamat! Loed nagu head mekiks head juustu. Tükk tüki haaval ja poooleli jätta mitte kuidagi ei saa, kuigi koht on ammu täis. Need kauged kangelased koolist, nad meenuvad kõik järjest.. minule paljud neist käsitletud raamatutest jätsid juba kooli ajal sügava mulje. Ent Andrei käsitlus paneb nad veel omakorda elama ja annab sellele kõigele täiesti uue dimensiooni. Üllatus üllatuse otsas.

[Katrin · Rating 5 out of 5]

Innukale lugejale on ikka suureks naudinguks raamatud raamatutest. Nii ka seesamune. Tõesti nautisin. Ka neid kohati küllaltki meelevaldseid kirjanduslikke paralleele ja seoseid. Itsitamagi panid. Ühe asjaga küll ei ole kuidagi nõus, nimelt sellega, mis autor VT jumalapildi kohta ütleb. Aga see on pisike tõrvatilk selles magusas-magusas meepotis.

[Tiiu · Rating 4 out of 5]

Väga nauditavad paralleelid ja mõttekäigud - eriti tore oli Cervantese peatükk, see seadis järgmistele juba lati ette. Ka Virginia Woolfi Hvostov kartis - ja ses osas olid mul just suured ootused. Kes siis veel kui mitte Hvostov?