Lühike sõjaajalugu

by Lilli Luuk

Lilli Luugi teise lühiproosakogu fookuses on inimesed sõjas ja sõda inimestes. Need pildid on meie rahvuslikus alateadvuses tegelikult ammu olemas olnud, nüüd siis ka must valgel kirjas.

Genres: Fiction

112 pages, Paperback

Published June 1, 2026

Reviews

[tuuli · Rating 5 out of 5]

ma kartsin seda lugeda, sest ma arvasin, et kõik valetavad mulle. aga keegi ei valetanud. see ongi täpselt nii hea.

[Hanna · Rating 5 out of 5]

There simply are no other Estonian writers like Lilli Luuk.

Reading Lühike sõjaajalugu feels like placing an anvil on your own chest simply because it's yours. Luuk never tries to convince you the anvil isn't there, and she trusts you enough not to lie about its weight.

Across these stories runs the same quiet gravity. She is uniquely good at saying, yes, it's heavy, without trying to fix it, redeem it, or distract you from it. There is no consolation, only a deep recognition.

And you know that the weight has always been there. It's so familiar that the anvil almost feels nostalgic.

[Sille · Rating 3 out of 5]

Ma ütlen Lilli Luugi kohta kogu aeg sama - et ta kirjutab pagana hästi. Aga ta kirjutab kogu aeg ühte ja sama lugu.

[Piret Dahl · Rating 5 out of 5]

See oli õudselt hea raamat. Hea ja õudne. Ja ei, KÕIK ei pea seda lugema. Mina lugesin väga aeglaselt, jupikaupa, et suuta seda välja kannatada. Aga hea oli ka.

[Peeter Talvistu · Rating 3 out of 5]

Kogumik algab päris hästi "Auguga". Sellele järgneb minu arust kõige parem lugu "Pimedal teel". Nende põhjal tekib nagu lootust, et tegu on sellise eripalgeliselt teemale läheneva kogumikuga. Kuid sellele järgneb üheksa novelli, mis on kõik suhteliselt samasse auku ning räägivad üht ja sama lugu. Neist võib-olla "Meie küla naised" meeldis rohkem. Pigem nagu romaan novellides.

Luugi keel on kindlasti ülimalt väljapeetud ja ka ta looduse kirjeldus on kohati nauditav ning ta kindlasti teab viimase puhul, millest ta räägib. Kuid kõik see muutub suhteliselt ruttu kuidagi tüütuks, sest kõik on pidevalt sama: sama distantseeritud vaatepunkt, sama sõnastus, sama pateetika, isegi samad jalgu paitavad hanijalad (vms). Ta justkui vajutab teadlikult pidevalt samadele emotsiooniklahvidele, kuigi tegelikult peale paari esimest korda see enam ei toimi. Ma siiski loodaks ühest novellide kogumikust mingit vaheldusrikkust.

Kogu selle asja juures on loomulikult traagiline, et taaskord kirjutatakse selliseid raamatuid. Arvasin, et need tekstid on jäänud kas kaugesse nõukaaega või siis 90ndate alguse metsavenna-romantikasse. Aga võta näpust, maailm on jälle hulluks läinud.

[Miina Lindberg · Rating 4 out of 5]

Oli hästi kirjutatud, kuid mul oli seda suht raske lugeda. Sõjakoleduste kirjeldused olid õõvastavad ning mul oli kuidagi keeruline nendesse lugudesse süveneda. Ilmselt ei olnud praegu lihtsalt õige aeg selle raamatu lugemiseks.

[Gertrud Soone · Rating 4 out of 5]

kaunis, kuidas sõjaõudustest saab nii argiselt ja kergusega kirjutada

[Leeni H · Rating 2 out of 5]

millegipärast ei jõudnud minuni, jäi kaugeks ega mõjunud nii, nagu oleksin oodanud

[Mari · Rating 5 out of 5]

Nii valus aga vajalik.
Minu jaoks leidus siin lugudes huvitav uus perspektiiv - keskkond: kuum suveleitsak, teate küll, selline, kus kõik seisab ja on vaikne, natuke virvendab ka.
Kui tavaliselt kipuvad sõja-aastate kirjeldused keskenduma konkreetsetele tegevustele (tapmine, piinamine, põgenemine) või vahetutele kogemustele (valu, agoonia, kannatused), siis siin oli minu jaoks peategelane hoopis loodus, keskkond, taju. Kirjeldati aega ja olukordi, kus valitses täielik teadmatus.

Aga lõbusamas võtmes ka - ma ei jõua ära oodata, millal näen teismelisi kusagil suitsu kimumas, et siis neile öelda: "Näe, põrsastel ka kõrred ees." :D ja muidugi täiesti legendaarne koht minu vist lemmikloost "Meie küla naised":
"Lisette jalgratas oli meie küla esimene naisteratas. Mõned meie küla mehed, eriti Kulli Jaan, kippusid teda ratta pärast narrima. Jaan küsis: Lisette, kas ratas pikal linnasõidul jalgevahet ära ei hõõru? Lisette vastas: ei hõõru, aga sõitmise ajal jõuan mitu korda väga hea tundeni. Selle peale ei osanud Kulli Jaan enam midagi kosta."

[Kertu Aland · Rating 3 out of 5]

Kahjuks ei kõnetanud see raamat mind. Lood olid kuidagi sarnased, neis olid pikad ja kaunid laused, aga need ei puudutanud mind. Esimesel lood meeldisid mulle rohkem, eriti "Metsavaht", viimaste puhul oli mul natuke raske süveneda.

Siiski, millised laused! Ehk proovin millalgi mõnda Luugi romaani lugeda. Lühijutud polegi enamasti minu tassike teed.

"Metsa uksed oleks äkki kui pärani löödud, nagu seal tühjaks jäetud majas, mille tubades metsavaht pikalt uneski kõndinud oli ja mille elanike kadumise mõistatus tema mõtteid rahule ei jätnud. Murtud, ei, noaga lõigatud kuuseoksad padrikus maas! Kellegi jalgratas raja ääres sõnajalgade sees, kuhu ta otsa komistas! Uued lõhnad ja hääled. Metsavaht liikus nüüd targu ainult mööda tihnikuid ja kraave, pilk pikalt ees ja kõrvades pidevast kuulatamisest tinnitus."

[Rein · Rating 5 out of 5]

Selle suve kõige parem raamat, kuigi mõni viietärniline on sellesse aastasse mahtunud veel. Lugesin seda igaks juhuks luguhaaval, venitasin nii pikale kui sain, mitte ei kulistanud korraga alla. Juba "Ööema" oli vapustavalt hea, aga siin on veel midagi, väike nihkumine mütoloogilise mõtlemise suunas, mis annab neile pisikestele, aga üleelusuurustele tragöödiatele veel ühe kihi juurde.

Ja no see keel! "Kuusõõr oli lopergune, alles täisringiks kasvamata, kuid leekis kerkides punakaskollaselt, kuidagi raevukas oma sündimise suuruses, tumedate pilveräbalate sees veidi laialivalguvate piiridega." Või peaaegu ükskõik milline teine lause.

[Karu · Rating 5 out of 5]

Lilli Luugi „Lühike sõjaajalugu“ on raamat, millesse ma lihtsalt kadusin. See on raske ja valus teema — sõda, vägivald, hirm, surm ja kannatused — kuid autor suudab sellest kirjutada erakordse tundlikkuse ja iluga.
Kuigi lugemine ei olnud kerge (teema poolest), oli tekst kuidagi lummav. Luugi keel on poeetiline ja täpne, ta oskab kirjeldada väga rasket inimlikku kogemust viisil, mis jääb pikaks ajaks meelde. Raamat oli korraga valus ja ilus, sünge ja väga hästi kirjutatud.
Üks neist teostest, mille lõpetades jääb tunne, et oled kogenud midagi enamat kui lihtsalt lugu.

[Greta · Rating 3 out of 5]

Kõik jutud selles raamatus on omamoodi kohutavalt traagilised. Teema ongi keeruline ja kurb selle sõna kõige otsesemas mõttes. Lemmikuim lugu minu jaoks oli "Luud".
Võib-olla mõnes teises hetkes või kontekstis oleksin sellele raamatule andnud hindeks 4/5, sest see on tõepoolest kirjutatud voolavalt ja nii ilusas keeles. Lihtsalt praegusesse momenti see minu jaoks ei sobinud.

[Kadri · Rating 5 out of 5]

Ja sõda ei lõppegi ära... Kuidas me seda kõike nii täpselt mäletame, ehkki möödas on vähemalt 80 aastat? Meisterlik. Ma ei ole enne lugenud ühtegi Lilli Luugi raamatut (ära küsi) ja nüüd loen kõik läbi.

[Gerda · Rating 4 out of 5]

Hästi kirjutatud, selge see. Sellest 4 tärni. Aga kas mulle meeldis? Nii ka ei saaks öelda. Samas…kas sellised lood saavadki “meeldida”? Eriti teades, et põhiosas toimub see kõik meist mitte liiga kaugel veel täna.

[Anu · Rating 5 out of 5]

See on aeglase lugemise raamat. Samas toob lugemise aeglus pinnale suure hulga selliseid tundeid, mis igapäevaelus meid ei külasta. Pole see aeg.
Süda valutab, hingata ei julge... ja mäletan seda põlvkonda, kelle elu see oli.
Kui uuesti loen, siis alustan raamatu lõpust.

[Liisi Laineste · Rating 5 out of 5]

Jube, hea. Esimest lugu alustades olin hämmastunud: just lugesin viimast korrektuuri enda tõlgitud raamatule Auk (artur Gebka), ja nüüd siis nii? Must, mullane, iga meelega tuntav, sõja lugu mitmel häälel. Eriti jäid kummitama Luud, Auk, Ulg, Poiste suvi. Uuesti lugeda ei julgeks.

[Alex Feldmann · Rating 4 out of 5]

Meeldisid erinevad kujundid ja sümbolid, kõik lood puudutasid!

[Kristel Suvi · Rating 5 out of 5]

Hästi sünge ja hämar, kohati lausa tontlik. Ei ole üldse kerge lugemine, kuid siiski väga puudutav. Ikka väga realistlikult kumab Lilli Luugi tekstidest läbi see sõja suur õudus.

[Ilona Oeselg-Tigasing · Rating 5 out of 5]

Jutud ei ole minu meelis žanr, kuid kummalisel kombel avaldab see raamat mulle isegi rohkem muljet kui "Ööema". Sõnad on imeliselt seatud ning teisalt muidugi see teema. Need lihtsa, tänaseks kadunud inimese rääkimata lood, nii valusad - lausa torkavad-, kuid olulised. Suur aitäh autorile!

[Andres "Ande" Jakovlev · Rating 5 out of 5]

Olgu öeldud, et pealkiri on eksitav - algselt ootasin pigem mingit esseed või ajaloolist ülevaadet. Aga ei. Olid hoopis lühikesed sõja aja lood.

Peab ütlema, et ega see kerge lugemine ei ole. Kohati läks ikka väga rusuvaks.

Mulle väga meeldis müstika sisspõimine (nt lugudes "Auk" ja "Ulg"). See tabas kuidagi väga hästi õhustikku. Ja tõsi, tihti püüamegi kõige traumeerivamad kogemused ära unustada või kipume neid valesti mäletama. Ei tahagi mäletada.

Sest mis inimene see, on kes teisele nii...

Jah, ma arvan, et mitmedki lood jäävad veel mõneks ajaks kuklasse kummitama...