Täheaeg 14: Teise päikese lapsed

Täheaeg #14

by Raul Sulbi (editor), Orson Scott Card (Contributor), Kadri Pettai (Contributor)

Kogumiku tõlkerubriigi avab tänapäeva ulme superstaari Orson Scott Cardi lühiromaan «Kingituste sõda» (2007), mille tegevus toimub «Enderi mängu» ja «Enderi varjuga» samal ajal Lahingukoolis. Lugejal seisab ees taaskohtumine mitme tuttava tegelasega nagu Lahingukooli ülem kolonel Graff, Bean või Ender Wiggin ise.

Lisaks Cardi mahukale lühiromaanile leiab uuest Täheajast kümme jutuvõistluse paremikku kuuluvat lugu. Tuntud autoritest on mütoloogilis-religioosse fantaasialooga esindatud Meelis Friedenthal, lisaks veel peamiselt luuletajana tuntud Krafinna ja eelmisel jutuvõistlusel 2. auhinna võitnud Kadri Pettai. Ülejäänud juttude spekter ulatub kosmilistest madinalugudest militaarse fantasy ja keskaegse õuduseni.

303 pages, Paperback

First published January 1, 2015

Reviews

[Lauri · Rating 3 out of 5]

Sulbi järjekordne kogumik valimikuga keskpärastest, sittadest ja väga sittadest lugudest. Tõsi küll, Sulbil pole omal siin suuremat osa, tegemist on päramise portsuga miskist ulmekirjanduse võistlusele laekunud lugudest. Kogumikus on üks korralik lugu (M. Jekiimov "Läbi külma metalli"), kus muidugi saaks vinguda kõvasti aga kuna tegu on debüüdiga, siis ei vingu, eriti kui debüüt on selline milleni elukutselised punnitajad ei küüni ka peale aastatepikkust pongestamist. Kogumikus on ka mõned erakordselt halvad, piinlikult sitad lood (perek. Meriniitude "Tappa naer", Lea Pullerits "Valge mälestused", Seio Saks "Viimane robot paradiisis"), ülejäänud mahuvad sinna halli keskpärasuse hiigelsuurde ja kõikehõlmavasse tsooni. Friedenthali lugu ehk veidike küündib sellest hallist udulaamast välja, aga õige natukene.
Raamatu lõpetavad kaks õlgu kehitamapanevat tõlget. Üks on Orson Cardi miski Enderi lugu, mis Enderi sarja mitteteadjale suurt midagi ei ütle ja teine on 90 aastat vana, juba umbes samapalju aastaid mädanenud raipehaisu levitav tasuta võrgust leitud kraam, kus mingi onuke laskub redelit mööda maa alla ja leiab sealt miski Atlantise koloonia... Tahaks karjuda ja pead vastu seina peksta...
Selles mõttes suht valgustav kogumik et andis adekvaatse ülevaate eesti ulme seisust (suht masendav, ütleksin)ja samas õpetas ka nimed selgeks keda tuleb tulevikus iga hinna eest vältida, et mitte raisata väärtuslikke eluminuteid ogara sonimise peale mis mingil arusaamatul põhjusel laiemat levikut on leidnud kui autori sahtlipõhi...

[J.j. Metsavana · Rating 4 out of 5]

Käesoleva Täheaja juures on kaks tähelepanuväärset asja. Esiteks on siin esindatud kogunisti kolm autorit, kes tegid enda debüüdi Reaktoris ja terve rodu mitmeid kaasautoreid. Ning teiseks tähelepanuväärseks faktiks on see, et nö päramisi jutuvõistluse tekste sisaldav kogumik oli minule parem kui paremikku koondav kolmeteistkümnes number.

Kui juttudest endist pisut rohkem rääkida siis "Teise päikese lapsed" oli meeldivalt hoogne ning detailselt (kuigi kuivalt) väljakirjutatud küberpungiga aga osutus lõpumõttes pettumuseks. "Tappa naer" meeldis mulle oma originaalse teadust ja fantasyt siduva maailmaga, aga häirima jäi pisut see, et nö sellitööd saadeti tegema ju puhas meister ehk preester, kes pidi end tõestama osutus jutu ning tegude poolest tõsiseks guruks ja see ebakõla ei lasknud juttu täielikult nautida. "Viimane robot paradiisis" oli enda kirjelduste, jutustamislaadi ja ka huvitava tehnoloogia pärast lahe aga lõpp jäi minu maitsele liiga hämarulmeliseks. Jutu "Võõras jumal" juures meeldis kummalise sokujalge rahva ja nende jumalate kirjeldamine, selline laheda lahtise fantaasiaga kirja pandud ning igati originaalne. "Seeme" oli samuti üks hästi kirja pandud ning huvitav tekst, segaseks jäi vaid asjaolu, et miks peategelase vaenlaseks osutunud preester end nädalate viisi kuskil majas varjas ja alles päris lõpus end paljastas, tundus kuidagi läbimõtlematu detail. "Sinised silmad" oli samuti hea ja läbinisti Krafinnalik lugu oma poeetilisuses ja nukruses. Lood "Sei-tu-bah" ja "Valge mälestused" oleksin mina aga küll kogumikust välja jätnud, segased ja ebamäärased lood, eriti "Seitubah", Valgetel mälestustel oli vähemalt originaalne jutustamisstiil ja laad. "Teisel sagedusel" lugemine läks ka libedalt aga erilist kirgastumist ei toonud seegi teksti. Ehk liiga pikk? ei oskagi seletada. "Läbi külma metalli" puhul jäid samuti mitu asja häirima, esiteks vähene ulmebutafooria. Räägiti asfaldist, lambipirnidest, padrunitega töötavatest tulirelvadest jne ning seda hiiglaslikus kosmosejaamas. Teiseks ei meeldinud mulle see, et karbikese sisu jäigi saladuseks, oleks oodanud autorilt rohkem mõttetööd ja seoses karbiga mõne huvitava lisapöörde mängutoomist. Kokkuvõtteks võib nende Eesti autorite lugude kohta öelda, et pea enamusel neist oli mõni detail logisev või puudu-ülearune ning ilmselt see oli ka põhjuseks miks nad ei tõusnud jutuvõistlusel esikümnesse. Samas oli neis juttudes aga igaühes mingit ulmejutule hädavajalikku "substantsi", mis jäi paljudel esikümne juttudel puudu.

Mis puutub tõlkejuttudesse siis Cardi "Kingituste sõda" oli sedavõrd hästi kirja pandud, et tekitas jubedalt tugeva kontrast värskelt loetud kohalike autorite tekstidega. Tekkis isegi mulje nagu oleks koostaja tahtnud panna sellega punkti ning näidata autoritele koha kätte stiilis "vot nii tuleb kirjutada mehed!". Whiteheadi "Paani rahvas" tasandas õnneks seda muljet, järjekordne oma aja ära elanud jutt klisheedel, mis juba maani habemega. Õpikunäiteks Täheaega lõpetavale artiklile ilmselt sobilik aga jutuna iseseisvalt mitte kuigi elamustpakkuv. Häirima jäi ka ülimalt idiootne viis, millega peategelane muistse rassi hävitas (mingi õhutoru kattev kivi oleks pidanud küll tuhandete aastatega ammu paigast liikuma jne). Ka pole ma absoluutselt nõus kogumiku koostajaga, kes on asetanud Whiteheadi oma eessõnas ühele pulgale M.R. Jamesi ja Lovecraftiga, no ei ole see Whitehead kuidagi sedavõrd tuntud, oluline ja originaalne, ei ole.

Täheaeg aga tervikuna meeldis, julgen soovitada.

[Martti · Rating 3 out of 5]

Ma ütlen ausalt, et mul pole aimugi, kas minu hetkeemotsioonidest lähtuvast mulast kellelegi kunagi kasu peaks olema, aga vähemalt on mul endal väike spikker ees, kui keegi peaks minuga kunagi Täheaeg 14 nimelisest jutukogust rääkima.

Reidar Andresoni hard-sf jutt on kindlasti žanriliselt minu maitsele, kuid jääb kuidagi steriilseks, kaugeks, müsteeriumit tagantjärele või kõrvaleseisvalt jutustavaks. Kogu maailma ehitamine jääb justkui kasutamata. Tundub, et sellega on mõnusalt vaeva nähtud, kuid sinna jõesängi pole leitud ühtki lugu voolama. See kõik toimub füüsiliselt kaugel, aga jääb ka emotsionaalselt kaugeks. Võimalik, et siit oleks pikemas vormis midagi põnevat tulnud.

Kaire ja Jaan Meriniit on esimene abielupaar, kes minu ette ühise looga on jõudnud. Ma pole kunagi aru saanud, kuidas mitu autorit peaks sama teosega töötama. Mõnikord jagatakse peatükid autorite vahel ära, nagu James S.A. Corey või JJ Metsavana ja Maniakkide Tänav, et al. Saladuslikus Tsaaris, aga see on ju üks lühikene lookene? Autorite kirjeldusest jääb silma veel üks paras huumor - see olla nende kolmas lugu, aga kaks esimest ei ole avaldatud. Ei tea, mis ajast keegi "avaldamata" lugusid peaks arvestama autori "bibliograafias". Jutust jääb meelde sõduribaaskoolituse-laadne drill maagiõpilastele, kohutavalt pikk asjassepuutumatute nimede ja ülesannete loetelu, kohmakas külamehelik dialoog, muide, noh, arusaamatult ilmuv tundmatu teener Telamon ja põnev jumalate ning muude koletistega fantaasiamaailm, mis lihtsalt kõvasti tööd vajab. Eriti veider on õpilane, kes pärast esimesi lehekülgi kohe kõige vingemaks meistriks osutub - null pinget.

Seio Saks kirjutab jutu, millest suurem osa koosneb lihtlausetest, kus peamiselt aluseks, kuid ka sihitiseks ja vist ka öeldiseks on keegi Kerahn. Kerahn elab vist tulevikus, kusagil allakäinud orus, mis on teel tagasi keskaega. Kerahn istub. Kerahn kõnnib. Kerahn suhtleb umbes kahe inimesega kogu teksti vältel. Kerahni lugu saab siis otsa. Vaevalt keegi väga Kerahni tegemistest jõudis hoolida.

Meelis Friedenthal on kokku pannud lobedalt kirjutatud sürreaalse antiikmüüdi loomisest või vahetatavatest kehaosadest. Inspiratsiooniks oli äkki Tooli muusikavideod või Salvador Dali sürrealistlikud maalid. Mitte minu maitse, aga vaieldamatult hästi ja originaalselt kirja pandud.

Martin Kirotari teksti võib vist piiripealseks fantasyks liigitada läbi müstilise-preestri, aga kahjuks ei kõnetanud kuidagi.

Krafinna kirjutab ühe elava kujutlusvõimega 10-aastase tüdruku sisemist ängi suvel maal ujumas käies. Suhestun minagi maakohaga ja suvise ujumaskäimisega ja ülikoolis eksamite andmisega, aga see kõik on ju nii kohutavalt igav, et milleks sellest kirjutada? Samuti ei leia ma siit kahjuks ulmelist mõõdet, mida tulin siia kogumikku otsima.

Kadri Pettai kirjutab loo tänapäevas mõnest kõrtsis kokku saavast inimesest, kellest üks on salaja ulmekirjanikust uuriv ajakirjanik ja nad tõesti tunduvad ägedate elavate "tissimäluga" inimestena. Samas hargneb teine arusaamatu paralleelharu ning lõpuks nagu ei jõuta kuhugile välja ja ulmelist on siin justkui samuti peaaegu üldse mitte - mõlemad asjaolud, mis mind reeglina kohe väga ärritaks, kuid samas vastupidiselt paljudele sellistele poolikutele rahuldamatutele lühilugudele saavad kivikesed täiesti adekvaatsetes kohtades õigeid impulsse, et veerema asuda. Ning kui laviin veereb, on väikestel pabulatel hilja hääletama hakata. Seega pigem vist positiivne elamus.

Lea Pullerits viljeleb kõrgema taseme kunsti, mis mul üle pea lendab. Kõik mõtted ja laused on justkui ... Ja loen edasi ja ikka ei ... Aga siis korraks nagu ... Aga ei, jälle naaseb lootusetu tunne, et ma ei saa mitte midagi ...

T. K. Jürgens kirjutab lihtsasti loetavat lahtirulluvad müsteeriumit fantaasia ja scifi lõimumisministeeriumis, mis oleks võinud vabalt keerduda nõmedaks Bradbury kroonikaks kätte ära, aga suudab seda vältida kas lühiduse või pigem osavuse tõttu, kahtlustan.

Miikael Jekimov võtab Han Solost, Fireflyst või Cowboy Bebopist eeskuju ja lükkab filmilindi veerema selle kosmilise jandiga, mis kohati jääb kinni sarkasmi ja tühisusse, kuid siis kappab jälle edasi. Coolid ja osavad tegelased, kes ärkavad amneesiaga ja leiavad igas lähedal asuvas kõrtsis sõbra, mida vist tarbiks ennekõike konsoolimänguna, sest kes ei tahaks ise olla cool ja osav, kuid kirjandusena on see liiga tühiste panustega ettevõtmine. Sellise järelduseni polegi vist selle kogumikusarja puhul jõudnud, et kahtlustan loo valesse meediumisse valamist?

Orson Scott Card, ulme esimormoon, kirjutab jälle Enderist Lahngukoolis, sest eelnevates teostes ei ole seda nähtavasti veel piisavalt käsitletud. Tema arvates. Siin natukene nagu on lugu, kuid pigem seisis mul kogu aeg silme ees Disney plussi promomise tarvis tehtud sarjad Mandalorian ja Book of Boba Fett, mis võtavad teada-tuntud hitt-filmidest mõne minuti vältel nähtud stseenid ja laiendavad selle terveks telesarjaks. Kindlasti professionaalsete tiimide poolt hästi teostatud, kuid maailma ei lisandu midagi uut. On võetud joonlaud ja graafikut lihtsalt ühtlase loogilise trendina ektrapoleeritud edasi mõni päev/kuu/aasta tulevikku. Ok, Card tegelikult pigem täitis mingeid Lahingukooli lünki ehk matemaatiliselt öeldes vist pigem "interpoleeris". Igatahes pigem kummaline.

Henry S. Whitehead kadunud maailma lugu aastast 1929 mõjub nagu äraleierdatud vinüülplaat, mis vahepeal lohiseb ja viskab üle mingite kohtade. Mispärast selline suvaline lugu siin tõlgitud on, selgub Raul Sulbi kirjandusajaloolises artiklis, mis sel korral räägib 150 aasta vanusest "kadunud maailmade" žanrist, mille võib pärast valgete laikude kadumist maakaartidelt "valmis kirjutatuks" lugeda. Verne, Haggard, Doyle ja Burroughs - hästi tehtud, teema suletud. Muidugi uuemat kraami on kah, nii raamatu kui filmina - Michael Crichtoni "Congo", erinevad King Kongid, aga vahest aitaks nüüd. Ma arvan, et kõige ilusama punkti siia pani satiiriline soomlaste Iron Sky: The Coming Race.

[Elar · Rating 3 out of 5]

Mõned lood igavamad, mõni veidi parem, aga midagi väga kirgast kahjuks ei olnud.