Pühamägi

by Kaur Riismaa

Moodsate stiilielementidega Kalamaja-romaanike Niinast, Maurice’ist ja minust. Ning sellest, mis sai pärast.

112 pages, Paperback

First published May 1, 2015

About the author

Kaur Riismaa on eesti luuletaja (Kirjanike Liidu liige 2012.aastast), näitekirjanik, dramaturg ning näitleja.

Riismaa on lõpetanud Tartu Descartes'i lütseumi ja Hugo Treffneri gümnaasiumi, osaledes mõlema kooli teatrites näitleja ja dramaturgi ning hiljem ka juhendajana. Ta on lõpetanud ka Tartu Lastekunstikooli. Kooli ajal avaldas Riismaa tekste kirjandusportaalides KLOAAK ja Poogen, mislaadne tegevus on kokku võetud intervjuus Poogen.ee häälekandjale Poogna Kratt.

Aastail 2005–2010 õppis Riismaa Tartu Ülikoolis semiootikat ja teoloogiat, kuuludes Tartu Üliõpilasteatri koosseisu ja lõpetades Drakadeemia esimese lennu Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel 2009. aastal äramärgitud tööga "Tulvavesi vaatama", mida näidendivõistluse žürii esimees Toomas Kall pidas "lugemistekstina ülimalt nauditavaks". Tema näidendi "M.P.T.T. ehk Mida Polnudki Tarvis Tõestada" lavastasid Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti tudengid 2010. aasta kevadel. Samal aastal asus Riismaa õppima dramaturgiat Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikoolis Tiit Ojasoo kursusel.

2012. aasta kirjandusfestivalil HeadRead lavastas Riismaa kabaree-etenduse eesti meesluulest ehk macho-luule õhtu "Viimased halvad mehed", Vanamõisa Seltsimaja tarbeks kirjutas ta suvelavastuse "Vanamõisa legendid" ning 'suvise detektiivlavastuse' "Pulm" etendamiseks Õisu mõisas Viljandimaal koos Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia tudengitega MTÜ Kultuur Aitab Hingata korraldamisel.

Teatris "Ugala" saab autori esimeseks tööks dramaturgina Terry Pratchett'i «Õed nõiduses» koos lavastaja Sander Pukiga detsembris 2012.

Debüteerimine ajakirjas Vikerkaar pälvis Luuleaasta 2010 gallupis hindamist kui "erakordselt hea jutustamise ja tegelasloome anne. Ka paistab ta oma eakaaslaste seast silma suure empaatiavõime ja huviga ligimese ja tema elukäigu vastu. Need kaks on vägagi defitsiitsed omadused noorte luuletajate seas. Tema nime tasub lähiaastatel silmas pidada." Samas toonis hinnangu leiab ka Loomingu aastaülevaatest, kus tema tekste hinnatakse kui "2010. aasta positiivsemaid üllatusi, ja seda just väljapoole suunatud ja uuriva luuletajapilgu tõttu. Riismaa huvitub aktiivselt teistest (ka tundmatuist) inimestest, püüab neisse sisse elada, ümber kehastuda, ja selle poolest on tegu erandliku nähtusega meie noorluules: inimene, kes tunneb huvi teiste inimeste vastu".

Kaur Riismaa esikkogu "Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd" sügisel 2011 kirjastuselt Jumalikud Ilmutused esitati nii Kultuurkapitali kirjanduspreemiale kui Betti Alveri debüüdipreemiale ning autor nimetati Eesti Ekspressi tulevikutäheks. Kriitikute arvates "üllatab (kogu) oma mahukuse, sisukuse ja stiiliküpsusega" ja et kirjutajal on potentsiaali "saamaks suureks eepiliseks kirjanikuks, kes käsitleb suuri, sajanditepikkuseid teemaplokke – olemaks Jaan Kross, Mats Traat või Ene Mihkelson".

Sama äratundmiseni on jõudnud muudki arvajad, et "noore autori esikkogu on tõeline avastus, võrratult sümpaatne elamus...On tunda matstraadilikku münti, paljud tekstid, küll pikemad ja arutlevamad, kui luule kohta sobib nii öelda, meenutavad nii pealkirjade kui ka sisu poolest "Harala elulugusid". Kirjutaja tekstide lähedust Mats Traadi Harala-sarja ja ka Hando Runneliga on märgatud rohkemgi, "erinevate kõnelejate väljajoonistamise keerulist kunsti" rõhutades. Märkamata pole jäänud, et "luulekogu läbiv mure keele ja rahvuse püsimise pärast on seotud eelnevalt vaadeldud väljarännete ning teistsuguse elukorralduse pealetungiga. Olgu siis tegemist pealesunnitud või vabatahtliku lõimumisega võõrasse kultuuri. Sõja hirmus kodumaalt põgenemine, küüditamine või lihtsalt soov lahkuda jõuavad Riismaa luuletustes samuti lugejateni". Ajakirja Vikerkaar tavapärases Kirjandusaasta 2012 gallupis pälvis see kogu üheksast kriitikust kuue eelistuse, näiteks jõulises sõnastuses "Parim debüütraamat”.

Reviews

[Tanel Vari · Rating 3 out of 5]

Lõppkokkuvõttes ei suutnudki mind kõnetada. Sõnaseadmine on ilus, aga siiski kuidagi veel liiga rabe. Kohati liialt epateeriv stiil. Potentsiaali ent on.

[Paul Raud · Rating 3 out of 5]

„Pühamägi“ on lühem kahest romaanist ning seda võiks pigem nimetada jutustuseks. Romaan jutustab loo Maurice'st ja Niinast ühe mina silmade läbi. Niina, Maurice'i näiliselt lihtne kaaslane, on see kes kogu loo käima lükkab. „Minu meelest oli ta liiga rõõmus.“ ja „Ta oli imepisike nagu mutter, ruugevõitu lühikeste juustega nukuliku pea kuklas tolknes saba.“ (lk 31). Maurice'i häälekad kannatused ja ilmutus Pühamäel ning Niina vaiksed kannatused, aga lõpuks: „Ja korraga tundub, et tema on meist kolmest kõige normaalsem. Nagu naised ikka. Nii, nagu naised“ (lk 97). Lõpuks läheb kõik kuidagimoodi ikka edasi.
„Pühamägi“ on lühike ja võrdlemisi fragmentaarne lugu. Oma olemuselt meenutab see raamat väga tugevalt luulekogu (nii raamatu sisekaantel kui loo keskel leidub ka päris luuletusi). Kõik peatükid on kui juhuslikud ülestähendused, mis kokku kuhjatud ühte kingakarpi ning: „Mõnikord ma üritan neid kuidagi koondada, reastada, tõstan ümber, vihastan, topin kingakarbi voodi alla tagasi, ja poole aasta pärast jändan uuesti, sest ei anna rahu.“ (lk 7)... https://kkaktus.wordpress.com/2016/03...

[trn s · Rating 3 out of 5]

Üks neist raamatutest, kus poole teose peal võid pilgu tõsta ja ikka veel küsimuse "Millest see räägib?" peale õlgu kehitada. Selgus hakkab kohale jõudma alles raamatu viimases kolmandikus, kus kõik eelnevalt püstitatud teemaliinid lõpuks kokku jooksevad ning tekib ahhaa-moment, mille ajel tahaks raamatut otsast peale alustada, et nüüdsete teadmiste valguses kõik varasemad nüansid läbinisti ära tabada.
Olenemata sellest, et ma teda jupiti lugesin, hakkas lõpuks ikka hinge kriipima. Niiet selline mõtlemapanev teos.

[Gautsho]

Selline kena looke.