Kuni ma veel hingan

by Annika Rehemaa, Meeli Parijõgi (Editor)

See on aus ja valus autobiograafiline lugu noorest naisest, kes kooliajal sattus amfetamiinisõltuvusse. Raamat räägib vaimsest kokkuvarisemisest, valedest, kaotatud sõpradest ja hetkest, mil elu jäi seisma haigla seinte vahel.
See ei ole lihtsalt lugu langusest. See on lugu inimeset, kes õpib uuesti elama.
Annika Rehemaa esimene raamat „Kuni ma veel hingan“ sündis soovist rääkida päriselt sellest, millest sageli vaikitakse: kuidas sõltuvus inimese tasapisi murrab, viib eemale iseendast ja lähedastest.

Annika eesmärk ei ole ainult jutustada oma lugu, vaid anda hääl neile, kes tunnevad end üksi ja katki ning kes otsivad isegi kõige süngemast kohast tagasi teed elu juurde.
"Selle raamatu kirjutamine võttis aega kaks aastat," ütleb autor. "Kaks aastat mõtlemist, meenutamist, uuesti läbielamist. Oli päevi, kus ma kirjutasin mitu lehekülge järjest, ja oli nädalaid, kus ma ei suutnud ühtegi lauset kirja panna. Mõned peatükid sündisid ühe hingetõmbega, teised jäid nädalateks venima mitte sellepärast, et mul poleks olnud midagi öelda, vaid sellepärast, et öelda oli liiga valus."

160 pages, Paperback

Published June 12, 2026

Reviews

[Heili · Rating 5 out of 5]

''Kui see raamat üldse midagi tõestab, siis seda, et ükski paranemine ei sünni vaakumis. See sünnib suhetes. Usalduses. Kannatlikkuses. Ja inimestest, kes otsustavad jääda isegi siis, kui oleks lihtsam minna /.../''

Päeviku-stiilis ja ladusas kirjastiilis raamat annab ülevaate perekonna mõjust noore haprale eneseteadvusele, kajastab haridusteel aset leidva kiusamiskäitumist ja süsteemsete toetusmeetmete puudumist või nende vähest tõhusust institutsioonides, mis kujundavad noore elu- ja õpikogemust. See on teerada, kuhu üksi noor tänaste valdkondadeüleste sekkumismeetmete jolemasolul jõuda (enam) ei tohiks. Teoorias. Praktikas on need teekonnad siiski täpselt sama otsesed, ausad ja valusad, nagu ka kirja pandud kogemuslugu. Vaatamata kõikidele olemasolevatele ennetus- ja sekkumismeetmetele, nende teadus- ja tõenduspõhisusele, või nende arvulisele rohkusele.

Hindan raamatut 5 punktiga mitte ilukirjandusliku võtme, vaid aususe ja julguse eest. Aga eriti meeldetuletuse eest - märgata muutust oma kõrvalseisjas, küsida päris küsimusi, olla päriselt kohal, kannatlikult ja toetavalt. Sest mõnikord on see ainus ja viimane, enne ellujäämis(otsus)t.

Soovitan lugeda vanema kooliastme õpilastel, nende vanematel. Samuti sotsiaalpedagoogidel ja koolide psühholoogilistel nõustajatel, teistel noortega kokku puutuvatel ametalade töötajatel - meeldetuletuseks kui suur on nende roll noore riskikäitumise märkamises, sekkumises ning abi leidmise toetamises.

[Inga Raud · Rating 2 out of 5]

Autori julgus ja ausus on imetlusväärsed ning siiras rõõm, et ta on sõltuvusest välja tulnud.
Raamat oli lihtne ja kiire lugeda. Mulle isiklikult ei meeldinud kogu raamatu vältel ühesõnalised laused ja pidev sama mõtte või tunde kordamine. Minu jaoks jäi sisu väheseks.