Arutlus õnnest. Valik kirju

by Émilie du Châtelet, Malle Talvet (Translator), Sophie Turner (Editor)

Émilie du Châtelet (1706–1749) oli laialdaste huvidega varauusaegne prantsuse teadlane ja literaat, kes muu hulgas aitas koos oma mõtte- ja ka elukaaslase Voltaire’iga oluliselt kaasa Isaac Newtoni ideede levimisele Prantsusmaal. Olude kiuste õnnestus tal juba eluajal avaldada uurimusi füüsikast ja matemaatikast, kirjade kaudu osales ta aktiivselt omaaegsetes teaduslikes ja filosoofilistes dispuutides ja valiti ka Bologna Teaduste Akadeemia liikmeks.

Kogumikus leiduv „Arutlus õnnest“ on mõtisklus õnne ja armastuse olemusest, eelarvamuste kahjulikkusest ning kirgede ja himude, eelkõige teadmishimu kasulikkusest.

Lisaks leiab raamatust valiku Émilie du Châtelet’ kirju mõjukatele teadlastele, kõrgetele võimukandjatele ja seltskondlikule koorekihile. Need kirjad äratavad ellu XVIII sajandi maailma, võimaldavad heita pilku tolleaegsetele ühiskondlik-poliitilistele oludele ning annavad ühtlasi aimu, milline võis olla ühe kõrgklassi naise ja tema privilegeeritud lähikonna eraelu.

72 pages, Paperback

Published July 1, 2026

About the author

Gabrielle Émilie Le Tonnelier de Breteuil, Marquise du Châtelet was a French natural philosopher, mathematician, physicist, and author. Her most recognized achievement is her translation of and commentary on Isaac Newton's book Principia containing basic laws of physics. She is also known for having a long liaison avec Voltaire.

Gabrielle Émilie Le Tonnelier de Breteuil, marquise du Châtelet (également écrit du Chastelet, ou du Chastellet) est une femme de lettres, mathématicienne et physicienne française du Siècle des Lumières. Elle est renommée pour sa traduction en français des Principia Mathematica de Newton, qui fait encore autorité aujourd'hui et pour sa longue liaison avec Voltaire.

(Source: Wikipedia)

Reviews

[Andres "Ande" Jakovlev · Rating 5 out of 5]

Pean ütlema, et olin lugema hakates üsna skeptiline - üldiselt filosoofilised tekstid mind väga ei köida, seda enam, kui need on pea 300 aastat vanad. Üllatusin aga (väga) positiivselt.

Esmalt "Arutlus õnnest". Jah, muidugi oli asju, mis tänasel päeval tunduvad kummalised, aga samas oli ka väga palju mõtteid, millele võiksin isegi alla kirjutada. Üldine mõte - elu on elamiseks, naudingud nautimiseks - on vist aegade ülene ja universaalne.

Paar mõtet kirjutasin enda jaoks ka välja:


Selleks, et olla õnnelik, tuleb saada vabaks eelarvamustest, olla vooruslik, hea tervise juures, tunda himusid ja kirgi ning olla vastuvõtlik illusioonidele, sest lõviosa oma rõõmudest ja naudingutest võlgneme just nendele, ning õnnetu on see, kes illusioonid kaotab. Mingil juhul ei maksa neid mõistuse tõrviku abil hävitada, püüdkem teha nii, et illusioonide lakikiht, mis enam-vähem kõiki asju katab, saaks paksem: seda on vaja rohkemgi kui meie kehale hoolitsusi või ehteid.
Kõigepealt tuleb iseendale veenvalt selgitada, et kõige olulisem siin maailmas on pakkuda endale meeldivaid aistinguid ja tundeid. Moralistid, kes räägivad inimestele: „Kui tahate olla õnnelik, summutage kired, valitsege ihasid“, ei tunne õnneradu. Õnnelikuks teevad üksnes himu ja rahuldatud kirg.

/…/

Meie hing vajab raputusi, olgu lootuse või hirmu läbi; teda teeb õnnelikuks üksnes see, mille läbi ta tunneb, et on olemas.

/…/

See, mis meile lõpuks õnne toob, on mõistus: lapsepõlves tekib õnnetunne üksnes meelte kaudu; nooruses hakkavad sekkuma süda ja vaim ja peale jääb süda, mis otsustab kõik; kuid küpses eas peab oma osa mängima mõistus ning tegema meile selgeks, et tuleb olla õnnelik, maksku mis maksab. Igal elujärgul on omad rõõmud; kõige raskem on leida vanaduserõõme; kaardimäng ja uurimistöö, kui selleks on veel võimeid, maiustamine, mõtisklemine - need on vanaduse rõõmuallikad.


Õige ju! Ja mustkunstniku / mustkunstifännina kirjutan kahe käega alla sellele, et illusioonidele tasub vastuvõtlik olla. :)


Ka kirjad olid huvitavad; eriti seetõttu, et aasta alguses lugesin läbi kogu musketäride saaga. Tõsi, musketäride seikluste ja kirjade vahel on ka pea 100 aastat, aga tegevuskoht ja klass on suhteliselt samad. Nii et väga mõnus sissevaade!

[Karin Paulus · Rating 4 out of 5]

Kuna autor on juba meie seast lahkunud, siis ei saa ta solvuda nelja tärni pärast. Samas vajalik ja silmaringi avav teos. Alustasin kirjadest, mis sissevaade 18. sajandi kultuuri- ja teadusellu. Ka tänases mastaabis ikka uskumatult privilegeeritud eluviis soolistest piirangutest hoolimata! Mõtisklus õnnest oli seega mõistetavam. Meeldis idee, et illusioone ei pea sugugi mitte taunima ja võrdlus optiliste efektidega. Kirjadest leidsin toreda viite Mandeville "Mõistujutt mesilastest", mis osutab, luksusesejanu jms võib ühiskonnale paremini mõjuda kui vajadus.

[Maarja Basihhina]

"Mõtelgem sellele, kuidas kasvatada teadmishimu, seda himu, mida tundes sõltub õnn ainuüksi meist endist."

[Margot Tropfen · Rating 4 out of 5]

we love a polyamorous queen

tegelt väga huvitav (ja lõbus!) oli lugedes tunda pinget selle vahel, et naisajaloo vaatest tegi ta olulisi iseseisvaid tegusid
aga samas jääb ta isiklikest kirjadest mulje, et tegemist oli erakordselt tüütu kujuga

eks need kaks poolt käigi tavaliselt käsikäes. või on asi lihtsalt tema ajastule omases kirjade kirjutamise stiilis?

[Peeter Talvistu · Rating 4 out of 5]

Raamat koosneb kolmest osast: ahtakene "Arutlus õnnest", valik kirju alates autori kohtumisest Voltaire'iga kuni oma surmani (koos ääremärkustega!) ning valiku koostaja Sophie Turneri järelsõna. Minu arust on kõik kolm suht võrdse kaaluga. Pidin küll eraldi uurima, kes see Turner on, sest LR ei pidanud vajalikuks mulle teda tutvustada.

Émilie du Châtelet oli äärmiselt priviligeeritud 18. sajandi prantsuse ülik. Hoolimata priviligeeritusest, oli ta siiski naine, mis tähendas seda, et ta oli ühiskonnas marginaliseeritud ja keegi ei võtnud teda (algul) tõsiselt. [Vaatasin just filmi "Orlando", milles on stseen, kus Jonathan Swift ja ka siinses raamatus figureeriv Alexander Pope teevad naisi nende piiratuse pärast maha. Soovitan!] Tänu iseenda andekusele ja eeldatavasti hiljem tänu Voltaire'ile tekkinud suhetele sai ta kirja teel (ja ka päriselus) suhelda paljude väga helgete peadega. Valik kirju annabki seetõttu väga mõnusa ülevaate 18. sajandi keskpaiga seltskonnaelust. Kõvasti on juttu Voltaire'ist, kui mida aeg edasi, siis seda enam on fookuses autor ise. Samas on huvitav, et kuigi meile järelsõnas ja Wikipedias rõhutatakse kuivõrd intelligentseid diskussioone Châtelet kirjades pidas, pole meil lubatud selles oma silmaga veenduda, sest sellist materjali siin lihtsalt ei leidu. Isegi kui seda kogumikku valitud kirjades oleks, näib, et nood kohad on asendatud ellipsisega. Ehk siis on meile jäänud klatš, kuid akadeemilisus on kadunud.

Ma kiidan väga kirjadega kaasnevaid ääremärkusi, mis tõesti avavad ja aitavad. LRi probleem on sageli selles, et märkusi on kas nõmedalt palju või on neid ilmselgelt liiga vähe. Seekord on tabatud täpselt õiget tasakaalupunkti.

Teost alustab "Arutlus õnnest", milles on küll häid mõtteid (näiteks illusioonide omaks võtmine), kuid kogu arutelu aluseks on tõdemus: "[...] üks, mis õnnele enim kaasa aitab, on see, kui rahulduda oma positsiooniga ning mõtelda, kuidas olla selles õnnelik, mitte kuidas seda muuta." Millele järgnevalt kinnitab autor, et kirjutab kõrgseltskonnale, kelle jaoks materiaalsed mured ei loe. Samuti on oluline tervis ja vähemal määral ka noorus. Positiivse poole pealt vaagib ta vägagi avatult oma lahkuminekut Voltaire'ist ning seda, kuidas see teda mõjutas. Kokkuvõttes pean siiski ütlema, et see oli natuke pealiskaudne.

Sophie Turneri järelsõna jätkab LRi autorit ja teemat avavate sisukate järelsõnade rida (suuremal osal varastel aastakäikudel need ju puudusid üldse!). Mul on isegi tunne, et oleksin seda tahtnud eessõnaks, sest siis oleksin vist osanud raamatut rohkem nautida. Nii et soovitan esmalt võib-olla see läbi lugeda.

Kokkuvõteks: Mul on hea meel, et seda lugesin, sest asi oli kindlasti seda väärt ja sain paremat aimu tollest ajast ja inimestest. Kas toimus mingi kirgastumine? Ei, kahjuks ei ütleks...

"Mis puudub haigetesse ja põduratesse, kellele kõik põhjustab vaevusi, siis nende õnn on veidi teistsugune. Olla mõnusasti soojas, oma kanapraad mõnusasti ära seedida, käia end kergendamas - see ongi nende nauding. Säärane õnn, kui see ikka on õnn, on nii mage, et selle saavutamise vahendid jätame praegu kõrvale. Tundub, et sedasorti inimesed viibivad omaette mullis, kuhu see, mida nimetatakse õnneks, naudinguks ja meeldivateks tunneteks, ligi ei pääse. Neile tuleb kaasa tunda, kuid nende heaks ei anna midagi teha."

[Karu · Rating 4 out of 5]

Emilie du Châtelet "Arutlus õnnest. Valik kirju" oli minu jaoks väga meeldiv avastus.

Eriti vaimustas mind raamatu esimene osa, "Arutlus õnnest". On lausa uskumatu mõelda, et tegemist on 18. sajandil kirjutatud tekstiga – veel enam, et selle autor on naine, kes kirjutab naistele. See teeb teosest midagi tõeliselt erilist. Mul on väga hea meel, et see on eesti keelde tõlgitud, sest selliseid ajaloolisi naishääli jõuab meieni liiga harva.

Kõige rohkem üllatas mind see, kui ajatud on du Châtelet' mõtted. Tema arutlused õnnest, haridusest, enesearengust ja mõistuse kasutamisest mõjuvad ka tänapäeval värskelt ning asjakohaselt. Mõnes kohas unustasin täiesti, et loen ligi kolmsada aastat vana teksti.

Raamatu teine osa, kirjavahetus oma aja kultuuri- ja mõtlejatega, oli minu jaoks veidi raskem jälgida. Kirjade taust ja adressaadid ei olnud mulle alati tuttavad, mistõttu jäi see osa kohati segasemaks. Samas avanes nende kaudu väga ehe pilt Emilie du Châtelet'st kui erakordselt vabameelsest ja julgest naisest. Ta ei kartnud taotleda haridust ajal, mil see polnud naistele enesestmõistetav, kirjutas enesekindlalt oma aja väljapaistvatele meestele ning elas oma elu oma tingimustel, hoolimata ühiskondlikest ootustest. Ka tema armusuhted ja iseseisvus näitavad, kui ebatavaline isiksus ta oma ajastul oli.

See raamat pani mind Emilie du Châtelet'd veelgi rohkem hindama ning tekitas soovi tema elu ja mõtete kohta rohkem lugeda. Soovitan seda kõigile, keda huvitavad filosoofia, naisajalugu ja valgustusajastu – eriti neile, kes tahavad avastada mõjukaid naisi, kellest räägitakse märksa vähem kui nende meeskaaslastest.

[Loora · Rating 5 out of 5]

Väga hea! «Kui himu on vastastikune, omamoodi kuues meel ja kõigist peenem, õrnem ja hinnalisem ning satub ühendama kahte hinge, kes on ühtviisi häälestatud õnnele ja naudingutele, siis on kõik öeldud, kõik õnneks vajalik on olemas, kõik muu on ükskõik; vaja läheb veel ainult tervist.»
Milline lause!

[Alex Feldmann · Rating 4 out of 5]

Huvitav sissevaade 18. sajandi maailma kirjade poolest, aga esimene osa, arutlus, ei andnud mulle küll vajalikke vastuseid. :)

[Gammakiirgus]

raju proua see emilie du chatelet
“see kaunishing on kangas, mida ta tikib tuhandel viisil”

[Miina Lindberg · Rating 2 out of 5]

Ma ei tea, mulle ikkagi ei meeldinud. Igav kuidagi.