Kui ma 2008. aastal esimest korda Reykjavíki külla tulin, oli mul tunne, nagu oleksin siin kunagi varem käinud. Kas unes või lapsepõlve uitmõtetes. Kõik on täpselt nii, nagu vaja. Nii kord ja lohakus kui töö, looming ja lõbu olid õiges vahekorras. Silmapilkne usaldus ja vahetud inimsuhted ning turvatunne, mis ei tee mitte uimaseks, vaid tõotavad üha uusi seiklusi. Looduse rohmakas ilu, mille hindamine nõuab koolitatud silma. Kuigi mu elu ei ole kunagi olnud rahulikum ja stabiilsem kui praegu, pärast kaht aastat kohanemist, on argisemgi päev kuidagi teatraalne. Ehk on see kõigest minu välismaalase kõrvalpilk, mis laseb sellel nii paista. Olen aga üsna kindel, et islandlased on maailma parimaid elukunstnikke ja neilt on selles osas palju õppida.
Oeh, see oli ikka kohe ilus. Mitte päris nii helge, kui Eia Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein, aga mõnevõrra sarnase meelsusega. Väga muusikaline, igatepidi. Eks iga raamat ole autori eriala nägu ning siit sain teada palju põnevat laulvate inimeste köögipoolest. Muidu kunstnike osas samuti, väga teistmoodi ja põnev maailm.
Mulle väga meeldis aga Tui armastus Islandi vastu. Ta ilmselgelt on jõudnud õigesse kohta oma elus (geograafiliselt) ja pean ütlema, et mul pole raske teda mõista. Ei tea, kas oli asi nüüd tema kirjeldustes ainult või on midagi analoogset kusagil ka minu sees peidus, kuid veelgi suurenes mu soov sinna imelisele saarele rännata ning seda mitte ainult nädalaks, vaid ikka pikemalt kohe.
Ülepea keerukas ei tundu mulle ka islandi keel enam. Lugedes oli täitsa võimalik ära aimata, mis miski tähendab. Kõnekeele osas ei tea öelda, kogemus puudub :P
Olles aga ise väikse mardika ema, siis oli paljugi lastega seonduvat, mis minu hinge kõnetas. Eks emmedel ikka sarnased mured ning rõõmud. Igatahes andis see omakorda veelgi positiivsele emotsioonile lugemisel kaasa :)
Igatahes soovitan kõigile, keda vähegi huvitab Island või skandinavistlik maailmavaade ja elukäsitlus üldse.
Vabaks päevaks mõnus lugemine, kuigi vahepeal tekkis tunne, et parem oleks selle lugemine mitme päeva peale jaotada. Kahjuks seda aga välja ei vea, sest varsti on ise minek Reykjaviki ja no kuidas siis mitte vastavat raamatut lugeda. Mingeid mõtteid sain juurde küll, et mida võiks külastada. Kirjeldused pagaritoodetest tekitasid erilist isu!
Läbi raamatu kumas tõesti selgelt autori enda armastus ja austus Islandi elulaadi ja suhtumise vastu. Muidugi on sealgi negatiivseid külgi, kuid neid puudutati võrdlemisi vähem, näidates pigem lihtsalt seda, kuidas ühiskond erinevate probleemidega toime on tulnud. Eestil oleks sellest küll nii mõndagi õppida.
Üks mu lemmikuid "Minu.." sarjast. Kindlasti mängis rolli see ,et ma armastan Islandit, aga see oli väga hästi kirjutatud ning kõik oli tasakaalus. Ei olnud liigselt bürokraatiale keskenduv, vaid maalis imehea pildi islandlastest ja nende saarest :)
Üldiselt mulle "Minu Reykjavik" meeldis. See rääkis linnast teistmoodi kui giid meile rääkis. Tundsin kirjeldustest ära ainult kontserdimaja Harpa, mida ma sain oma silmaga mitu korda reisi jooksul näha. Kahjuks ma ei läinud võimalusel linna peale tuiama, muidu oleks Hirve kirjeldused väikestest pagariäridest ja igasugustest huvitavatatest kunstilistest soppidest linnas mulle tuttavad olnud.
Aga mulle meeldis kõige rohkem peatükk, kus ta kirjeldas, et poodi minek pole lihtsalt hommikul sassis peaga suvaliste riietega piima järele minek, vaid terve ettevõtmine, kus kõik pereliikmed pannakse ilusti riide (võimalikult palju kohalike tootjate toodanguga) ja minnakse siis "linna peale", kus alati võib leida tuttavaid.
Seal oli aga ka palju võrdlust eestiga, et kuidas eestis vaadatakse altkulmu, kui sa oma erialase tööga ei tegele ja võtad vastu nt poe kassapidaja töö, sest "kuidas sa ikka erialast tööd ei leia". Islandil selline võltshäbi puudub. On normaalne, et oma erialase töö kõrvale teenitakse palka ka madalamas kohas. Samas kui sa ei ela välja täit potentsiaali ja tegeled ainult ellujäämisega, siis peavad islandlased sind nannipunniks.
See ja "Minu Island" olid vist esimesed Minu-raamatud, mis tekitasid minus konkreetse soovi riiki külastada. Tui Hirve raamat on väga informatiivne, mulle meeldis, et lõpus on eraldi osa turistidele. Raamatust saab päris hea ülevaate Islandi kohta. Minu meelest mõlemad raamatud oleks võinud natuke rohkem ilma kohta kirjutada, et mida selga panna jne. Päris palju on Islandi ülistamist (versus mitte nii tore Eesti/Tallinn). Aga ilmselt uude riiki kolinuna peabki uuest elukohast vaimustuses olema. Kuigi Islandi külastamise soov on suht klišeelik soov, siis mul tekkis nüüd soov seda riiki külastada. Kuigi üsna põhjamaine rahvas, siis mõlema raamatu põhjal tundub, et introvertsed individualistid nad küll ei ole, hoopiski kollektiivne rahvas. Mis on ilmselt üks põhjus, miks mul seal oleks veidi raske elada. Väga põnev riik tundub igatahes.
Tui kirjutamises on nii mõnusalt palju irooniat ja samas ka siirust. Islandist maalis ta igatahes ühe rabava pildi, mis raamatukaane sulgemise järel suunas kohe lennupileteid uurima.
Raamat oli minu jaoks huvitav ka seetõttu, et ta kirjutas võrdlemisi detailiselt muusikast ja loomingust laiemalt.
Tui kirjutab muhedalt ja soojalt - tema raamatus ei tundu Island sugugi külma ja kõleda paigana. Raamat on hoopis teistsugune kui 15 aasta eest loetud Minu Island - üks mu vaieldamatuid lemmikuid Minu-sarjas - nad toredasti täiendavad teineteist. Ühtlasi kasvas suureks mu soov taas Islandit avastama sõita.
Island on mu Suur Unistus. Kas see raamat pani mind Islandi järele veel rohkem igatsema? Ei. Kas ma sain sellest riigist rohkem teada? Ei. Ma sain teada Eesti kultuurielust ja Islandi majadest ning konkreetsetest persoonidest ja Tui elust. Mis on ka ok.
Üldine Islandi ja Reykjavíki info on taustal olemas, aga rohkem on juttu kontserditest, muusikast ja üldse kultuuriteemadest. Samas oli tore laulja Tui Hirve elu-olust ja tegemistest rohkem teada saada.
Autori armumine ja toredad kirjeldused kooselust nii eestis kui islandil. Mõnusa külaelu võnkega eluolu kirjeldused muusikainimese vaatest. Sain ka mitmeid soovitusi, kuidas ja kuhu seal reisides minna.
Lugesin nagu oleks söönud ühte väga maitsvat šokolaaditahvlit - peaaegu aplalt, sest nii-nii hea on ja samal ajal tempot aeglustades, et kauemaks jaguks. Peab veel korra lugema.
Ootasin midagi teistsugust. Kui plaan Islandile elama minna, siis see raamat peaks abiks küll olema. Turisti jaoks oli huvipakkuvam peatükike raamatu lõpus.
Ma sukeldusin enne Islandi reis ja ka selle ajal peamiselt erinevatesse sellest rääkivatesse või sealt pärit kirjanike raamatutesse. Seega oli ainult loogiline, et tuli ära lugeda ka “Minu Reykjavik”, sest just sinna linna meie peamine siht meid viis.
Pean ausalt ütlema, et kui ma võrdlen seda eelnevalt loetud “Minu Island” raamatuga, siis siinses oli palju vähem juttu Reyjkavikist ja üleüldse Islandist, hoopis rohkem oli juttu autorist endast ja sellest, milline on näiteks muusiku elu Islandil.
Tegelikult aga jätsid (selle raamatu põhjal) Island ja islandlased ise mulle väga positiivse mulje.
Üks huvitav tähelepanek, mis mulle raamatust meelde jäi oli see, et kuna Island on väga suur saar, siis distantse arvutatakse pigem tundides ja mitte kilomeetrites, sest tee kipub olema kohati (eriti fjordides) väga käänuline.
Mu meelest on teemakohaste raamatute lugemine enne reisi või reisi ajal kuidagi eriti mõnus ja samas annab ka mõningad eelteadmised. Või hoopis ootused?
Minu armas Island! Äratundmist ja uut, igatsust ja nostalgiat. Hoopis teises võtmes kui Tarvo Nõmme Island. Ladusalt ja muhedalt kirjutatud. ps. isegi Rahvusraamatukogu kokk leiab äramärkimist!!! Ei tea, kas ikka sama pikk mees, kes muretses, kas kala mittearmastav eestlane ikka söönuks saab? #1998
Väga põhjalik, kuigi ehk liiga oma perekonnakeskne. Laxnessi puhulgi jääb tunne, et ta väärib äramärkimist üksnes seetõttu, et kasutas (võibolla) prototüüpidena Pallsoni perekonda. Arro ja Oliveri kokaraamatute jaoks jätkub rohkem õhinat. Aga jutud on armsalt kokku segatud Nõmme ja Tartuga.