Minu Eesti 3. Mis juhtus?

Minu... #79

by Justin Petrone, Raivo Hool (Translator), Kadri Pettai (Translator)

See on lugu mehest, kes otsib oma rada. New York ei toonud ta hinge rahu, mistõttu võttis mees oma naise, lapse ja kuus kohvrit ning kolis Eestisse. 24 tunni jooksul oli uus kodu leitud ja tuli õppida tuld tegema. See ei rahuldanud ta hinge kuigi kaua. Peagi elas ta majas, kus oli neli ahju ning tuld tuli hakatada ööpäev läbi.

Tema hulluverd naine asutas kirjastuse, millel hakkas hästi minema. Liiga hästi. Mees aga otsustas hakata haritlaseks. Väga kaua see talle pinget ei pakkunud, kuid vähemalt kohtus ta ühe innustava haldjaga. Seejärel proovis mees kätt poliitikute hulgas liikudes, kuid seegi ei tundunud talle õige valikuna.

Ning ta langes depressiooni. Sel maal oli liiga palju joodikuid ja neonatse, lisaks kõik need hiired, kirbud ja jää… Nendest probleemidest raamatute – menukite! – kirjutamine paistis tema hinge rahu toovat. Ta arvas, et oli leidnud oma niši, temast sai kirjanik romantilises väikelinnas, keset kohvikuid ja värvikaid tegelasi.

Kõik see varises aga üleöö kokku.

Justin Petrone uue raamatu tegevus käib peamiselt kahes Eesti linnas – folgilikus Viljandis ja ülikoolihõngulises Tartus –, alates aastast 2007 (mil olid pronkssõduri rahutused) kuni aastani 2013 (mil ta lahkus Eestist üldrahvaliku skandaali saatel).

Genres: Travel, Nonfiction

344 pages, Paperback

First published May 26, 2015

About the author

A native New Yorker, writer and journalist Justin Petrone has been living in Northern Europe for more than 20 years. With a dozen books to his name and hundreds of articles, he specializes in travel memoirs and experimental dream fiction. His work has appeared in Standart and Edasi.

Reviews

[Indigoaalane · Rating 2 out of 5]

See ei ole minu Viljandi. See ei ole minu Eesti.

Kui esimestes raamatutes oli veidi äratundmisrõõmu, siis nüüd tiirlevad meie elud täiesti erinevatel orbiitidel.

Jah, ma tean. et inimeste elud ongi erinevad ja see on suurepärane. See on väga hea, kui inimesed elavad omamoodi elu, mis teeb neid õnnelikuks.
Sürr on see, et Justin pole oma maailmas õnnelik. Mispeale tahakski talle öelda, et- Hei, tule ja ela nagu 90% eestlasi. Sa päriselt ka ei pea vägistama end mingis rahvusromantilises 20. sajandi pseudoelus...
Ma ei saagi aru, miks see raamat mind ärritab.
Aga ärritavad mind kaks teemat. Esiteks nõustun Vello Vikerkaare kriitikaga, ma ei viitsi raamatust õiget kohta välja otsida: ära vingu ja hala nii palju. Kui ei meeldi siin Eestis, mine lihtsalt ära. Kui ei meeldi oma elu, siis muuda seda.
Miks peab üritama sarnaneda ja võrdlema end eesti mehega? Miks ei või inimene olla tema ise. Kui ta naine oleks tahtnud eestlast, ju ta siis oleks selle eestlase leidnud.

Ja teiseks see elitaarsus ja snooblikus.
Hea teada, et ma olen pööbel. Ma ei söö mahesepikut ja pane lapsi Waldorfkooli, sest ma ei pea seda vajalikuks. Ma ei oma kinnisvara vanalinnas, sest olen liiga vaene, et seda taastada ja hallata. Folgil ei käi, sest ei huvita ja ahju kütta ei viitsi.
Mulle tuli seda lugedes meelde koht mu lapsepõlve lemmikust "Väike teater". Kus Milie manitseb Gervaisi, kel teatritegemisest kõriauguni ja rõõmus, et lõpuks sellest pääses normaalse elu peale. Kuid Gervaisi võõrustajad tahavad teha teatrit ja Milie noomib venda: nende inimeste jaoks on see midagi eksootilist ja erilist. Ning sina pead olema viisakas ja kaasa mängima.
Sama tunne on lugedes. Et tulevad välismaalt mingid pärismaalaste juurde ja tahavad onnis elada, kuigi kohalikud on ammu majadesse kolinud. Kuidas te rumalukesed aru ei saa, et naturaalmajandus on äge. Jah ebapraktiline, ressursimahukas, vaeva ja tööd nõudev. Aga nii lahe, cool...
Ka mina sõitlen oma vanematega, kes ostavad Leedust toodud plastikkanistris piima. Aga mulle tundub, et minu motiivid on teised. Töökohad, toidujulgeolek ja terve mõistus. Ja ma oskan lugeda.
Hea asja eest tuleb maksta rohkem, aga
Statoili kohv on täitsa ok. Ja kreeka maasikad ja ukraina arbuus lihtsalt on magusamad.

Ma soovitaks Justinile sama, mis oma hipsteritest Kalamaja tuttavatele. Minge Tallinna X Maximasse ja seiske seal 15 minutit. Vaadake, kuidas inimesed tegelikult elavad. Ja elavad sellepärast, et nad ei tea ja et neil pole vahendeid.
Jah, ma kuulen, kuidas minus räägib see Justini kirutud pragmaatiline eestlane. Ja ma tunnen ka sada põlve eestlaseid, kes teevad arutuid otsuseid. Käivad endiselt torkivates karupükstes, kuigi vahepeal on leiutatud supermaterjalid.
Nende erinevus on selles, et need, keda ma tunnen, teevad seda kirega. Neile meeldib see.
Justinile ei meeldi.

Ma väga väga vabandan, et ründan autorit niimoodi isiklkult. Aga käisin tavalises riigikoolis, ma olengi lõhutud loovusega, mulle "ei antud hingamis-, mõtlemis- ja enesearendamisruumi". Ma olen kibestunud ja kade ja ju mul pole närvid korras.
Võimalik, et see on ilukirjanduslik roll ning kõik kirjapandu taotluslik, saavutamaks intriigi. Näe, mina ju reageerisin.

Kogu see juhiloa saaga oli mul täiesti meelest läinud. Aga ju autor tahtis, et see taas päevakorda tõuseks ja ajaloo annaalidesse jäädvustataks...:)
Kindlasti on see parem, kui kaks esimest raamatut. Jutt on kordades ladusam. Ajakirjaniku intervjuustiili enam pole. Üldistused ja tähelepanekud on terased. Samuti on Justin väga vaimukas. Kohati naersin südamest.
Kui oletada, et tegemist on autori tegeliku minaga, siis Justin on nende raamatute põhjal küpsenud, kasvanud ja täiskasvanumaks muutunud. Rohkem eestlaseks muutunud?:)
Minu jaoks on positiivne ka see, et raamatutest on kadunud " Epu arvamus, Epu nägemus". Mitte et mul Epu vastu midagi oleks, aga Epu jutte tahaks lugeda tema enda lugudest. Seda raamatut alustades tahan teada, mida arvab Justin.
Väga põnev oli see genotüüpide idee. Kuna ma lugesin seda raamatut reisil, siis üritasin lennujaamas samuti inimesi liigitada. Mul läks küll untsu. Ilmselge eestlane osutus venelaseks või rootslaseks. Ja venelane või soomlane eestlaseks.
Seda teemat võiks autor kindlasti edasi arendada, sest saaks päris mitme erineva žanriga raamatut.

Mul täitsa tekkis tahtmine lugeda Justini mõnd muud raamatut.

Btw, minu Mulgimaal korjati kõik säilitusõunad puu otsast.

[Marca · Rating 3 out of 5]

Väga isiklik raamat, mida on raske arvustada ilma kirjutaja eraellu sekkumata. Ei tahaks ju võõrale inimesele midagi ette heita, teda õpetada, niisama targutada, sest teksti põhjal me ju tegelikult ei tea, mis kellegi elus ja hinges toimub. Siiski jättis Minu Eesti 3 mulle mulje kui appikarje - hei, eestlased, kas te tõesti olete kõik sellised? Sellele võin ma vastata, et kindlasti mitte - mina nendes raamatus kirjeldatud mühaklikes töörügajates ja elamaõpetajates enda hõimlasi ära ei tundnud. Ilmselt kuulun ma selle pööbli hulka, kuid raamatut lugedes ei tundugi see nii kole.
Ahjaa, lugesin enne Minu Eesti 3 lugemist mingit artiklit elust Ameerikas - kõige tähtsam olevat töö, kõik rügavat hommikust õhtuni - mitte nagu eestlased. Mõtlesin, ilmselt Ameerikas minusugusel laisal elunautijal kohta pole. Ameerika on küll kordi suurem kui Eesti, aga eks igaühel on see oma Eesti või Ameerika, mis siis teistsuguses Eestis või Ameerikas elavale kõrvaltvaatajale täiesti imelik ja üle võlli tundub.

[Tiina · Rating 2 out of 5]

I like the author's style, but the book in general lacked a storyline, it jumped back and forth in time, mostly consisted of character (author's friends) descriptions (why do I need to know about the weirdest Estonians? I can find them myself. That's not what describes Estonians I think) and descriptions of very specific places (author's home or his daughter's kindergarden). I read a big portion of it only diagonally, because it seemed irrelevant. The title of the book explained itself only in the last paragraph, and I really did not feel the connection of this and previous descriptions other than the author being miserable. I'll repeat that I like the author's style, though, so I'd suggest he learned the basics of storywriting (a story should have the setup, conflict (which should be most of the book) and resolution, this one seemed to have an endless setup and the last page had some of resolution)

[Ozgur Yasin Aydin · Rating 4 out of 5]

TLDR: Easy to read, nice self reflections on two opposite cultures, whether this was intended or not.

For the writing style, I liked it. It was easy to follow for anyone and everyone. It's full of Estonian words with their translations/meanings and comparison of the culture that they represent. The chronology was done well and quickly after starting to read it, I never had the feeling that I should have read the first two books beforehand. The

For the contents, I definetely learned some new stuff, but I can't say a lot. It's more like a diary where you also get to discover few new things.

[Reelika Raimet · Rating 5 out of 5]

https://raamaturiiulike.wordpress.com...

[Ene Sepp · Rating 4 out of 5]

When first "My Estonia" was more of an introduction and what Estonia is like, then this book is more personal, more intimate and shows more the author. Yes, its quite negative and shows perfectly for me that he is stuck. But I think I happened to read this book in the right moment in my own life.

If I choose to move abroad, after some years will I have same doubts and same feelings about my new country? Does our passport country also need to be our home country? Can I move abroad and be there as happy as I would be in a country where I was born? How to deal with the guilt your family and friends put on you when you move so far away from the place you grew up? Will I be just rootless person, not feeling home anywhere anymore?

[Seekordsiis · Rating 4 out of 5]

Vahel on hea lugeda sellist "näha ennast kõrvalt" tüüpi raamatuid. Mulle meeldib see, kuidas autor väljendab julgelt oma kahtlusi, seda "sihituse" tunnet, mis tundub olevat enam-vähem "meie" põlvkonna probleem. Kui maailm on lahti, siis milline osa maailmast on kodu? Ja mida teha, kui see osa, mis peaks olema, ei tundu kodune?

p.s. Igaühe elus saabub kord aeg, kui ta hakkab õunu puu otsast võtmise asemel korjama puu alt...

[Brita · Rating 2 out of 5]

Pärast kaht ühetärnilist "elamust" väärt Minu Eesti raamatut võtsin enese piinade lõpetamiseks ette ka kolmanda Eesti-jutustuse Justin Petrone vaatenurgast. Ponnistused jätkuvad. Tundub, et jonnakast hüpikust on kasvanud peaaegu päris inimene.
Siin oli midagi valusat, lõpuks midagi ehedat. Saab eelnevatega võrreldes ühe tärni juurde, kuna see trkitas minus väikse usalduskübeme. Sellest hoolimata, rohkem ei jaksakski.

[Triinu · Rating 4 out of 5]

Väga mõnus lugemine puhkuse ajaks. Justin Petrone kirjutab nii ladusalt ja huumoriga eestlastest ning erinevatest juhtumitest.
Mul ka siin maal hiirtega väike probleem. Ainult, et mina ei pea neid kinni püüdma. Kassid püüavad, aga mina pean neid esikust nende järelt kokku korjama :D Aitäh selle raamatu eest :)

[Signe · Rating 4 out of 5]

Täitsa ok, ütleb eestlane. Mulle meeldis aga mis värk nende aasiapäraste joontega on ikkagi. Mida ta selle all silmas peab? See, et me päikesega kissitame või :P Veider.
Aga muidu vahelduseks päris hea vaatenurk eestlastele, omal hakkab ka lõpuks imelik lugedes, et kas me siis tõesti nii imelikud oleme.

[Liinely · Rating 4 out of 5]

He was miserable here. In August 2013 they left after a big scandal, swearing to never come back and yet 9 months later they were back. I guess there is something in Estonia which makes leaving difficult.