What do you think?
Rate this book
Война в Махтра
Romaani "Mahtra sõda" tegevus keerleb Mahtra mõisas 1858. aastal toimunud vastuhaku ümber, kui kohalikud talupojad kogusid lähinaabrusest 700-800-mehelise väe ja astusid kohalekutsutud karistussalgale vapralt vastu.
464 pages, Hardcover
First published January 1, 1902
3 people are currently reading
118 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 10 of 10 reviews
February 10, 2022
koige igavam raamat mida ma kunagi lugenud olen!😆
November 7, 2021
meie fantaasia ei saa ju mujalt aineid kui üksnes nähtavast ilmast
January 22, 2015
1858 aasta juunis leidis Mahtra mõisa õue peal aset üks väheke kärarikkam ja verisem kähmlus, mis küll ületas Eestimaa kubermangus uudiskünnise, kuid jäi tol hetkel siiski lokaalseks sündmuseks. Ilmselt oleks Mahtras aset leidnud sündmused jäänudki ainult ajalootudengitele mõeldud eksamiküsimuseks, kui 1902 aastal poleks mängu astunud Eduard Vilde. Vilde kirjutas ühe külakakluse Vabadussõja mastaapi sündmuseks meie ajaloos ning peale romaani ilmumist teadis iga eestlane, mis Mahtra küla meestega juhtus.
Kuid romaani keskseks ja olulisemaks tegelaseks pole mõni Mahtra või naaberküla talupoeg, vaid Prantsuse Šveitsist pärit noor koduõpetaja Juliette Marchand. Juliette on ennekõike eurooplane, kelle jaoks on iseenesest mõistetavad kaasaja Euroopa kultuurile omased põhiväärtused (õigusriik, kodanikuvabadused, sallivus, kristlik ligimesearmastus). Vaitla mõisa guvernandiks tulnuna tabab teda sõna otseses mõttes kultuurišokk. Talupoegi pekstakse ilma mingi kohtuta tallis vitsadega ning lisaks kallatakse veel pekstu värsked haavad silgusoolveega üle. Seda tehakse nii meeste, naiste kui ka lastega. "Kuhu sajandisse ma olen sattunud?", küsib Juliette ahastavalt enda käest. Kuid kohalik haritlaskond ja aadel seletab vaesele võõramaalasele, et see mida ta näeb pole mitte ülekohus, vaid traditsioonilised kasvatusmeetodid. Kasvatusmeetodid, mis pole sajandite vältel küll mingit tulu toonud ja eestlasi "euroopalikumaks" muutnud, aga midagi paremat pole need ülikooli haridusega mõisahärrad suutnud ka välja mõelda.
Preili Juliette on 20. sajandi naine, kellega ka Johannes Aavik oleks nõustunud kultuuri ja ühiskonna üle mõtteid vahetama. Isegi olenemata sellest, et guvernandi juuksed olid sinised ja mitte blondid, nagu Aavik oma Ruthi vaimusilmas ette kujutas. Tegelikult jõuavad preili Juliette suu läbi lugejani muidugi Eduard Vilde seisukohad Eestimaa rüütelkonna, kirikuisade, talupoegade olukorra ja euroopalike väärtuste osas. Ehk oligi siis Aaviku unelmate naiseks hoopis vana vunts Vilde?
Nagu kõigi teisite Vilde ajaloolise triloogia teoste juures annab ka "Mahtra sõja" puhul tunda asjaolu, et romaan ilmus esiti ajalehes "Teataja" joonealusena. Romaanis on tunda kohatist kiirustamist ning osade tegevusliinide puudulikku väljaarendamist või lausa ära unustamist (näiteks Kupja-Prits). Eriti romaani lõpuosas jääb mulje, et autor on romaani liialt palju tegelasi kokku kuhjanud ning ei jõua kõigi oma "lastega" enam tegeleda. Ajaloolise triloogia esimese osas on Vilde vähemalt suutnud hoiduda ajalooliste dokumentide ja ajalehtede lõputust tsiteerimisest, mis on probleemiks "Prohvet Maltsvetis". Kohati on kirjanik küll sunnitud uue talurahvaseaduse tagamaid pikemalt lahti seletama, kuid see ei muutu häirivaks.
Romaani tugevamaks küljeks on Vilde oskus jääda erapoolikuks vaatlejaks. Kirjanik tunneb küll kaasa talupoegade mõistusevastaselt raskele olukorrale, kuid tõdeb samas, et talupojad on ikkagi oma harimatuse ohvrid. Vilde ei heroiseeri talupoegi ega anna neile oma õiguse nõudmist vägivalla abil andeks. Igasuguse vägivalla mõistab Vilde üheselt hukka. Miski ei õigusta käe tõstmist oma kaasinimese vastu. Mahtra sõjas ei olnud võitjaid ühelgi poolel, ainult kaotajad.
PS: "Mahtra sõda" oli üks neist tekstidest, mis liitsid mu eesti kirjanduse manu. Mäletan siiani natuke sombust talvepäeva 9. klassist, kui sammusin peale tunde juba kindla teadmisega meie väiksesse raamatukokku Võru tänaval. Raamatukogust laenasin Eduard Vilde "Mahtra sõja" ja August Gailiti "Toomas Nipernaadi". Sellest päevast alates muutus kõik!
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Kuid romaani keskseks ja olulisemaks tegelaseks pole mõni Mahtra või naaberküla talupoeg, vaid Prantsuse Šveitsist pärit noor koduõpetaja Juliette Marchand. Juliette on ennekõike eurooplane, kelle jaoks on iseenesest mõistetavad kaasaja Euroopa kultuurile omased põhiväärtused (õigusriik, kodanikuvabadused, sallivus, kristlik ligimesearmastus). Vaitla mõisa guvernandiks tulnuna tabab teda sõna otseses mõttes kultuurišokk. Talupoegi pekstakse ilma mingi kohtuta tallis vitsadega ning lisaks kallatakse veel pekstu värsked haavad silgusoolveega üle. Seda tehakse nii meeste, naiste kui ka lastega. "Kuhu sajandisse ma olen sattunud?", küsib Juliette ahastavalt enda käest. Kuid kohalik haritlaskond ja aadel seletab vaesele võõramaalasele, et see mida ta näeb pole mitte ülekohus, vaid traditsioonilised kasvatusmeetodid. Kasvatusmeetodid, mis pole sajandite vältel küll mingit tulu toonud ja eestlasi "euroopalikumaks" muutnud, aga midagi paremat pole need ülikooli haridusega mõisahärrad suutnud ka välja mõelda.
Preili Juliette on 20. sajandi naine, kellega ka Johannes Aavik oleks nõustunud kultuuri ja ühiskonna üle mõtteid vahetama. Isegi olenemata sellest, et guvernandi juuksed olid sinised ja mitte blondid, nagu Aavik oma Ruthi vaimusilmas ette kujutas. Tegelikult jõuavad preili Juliette suu läbi lugejani muidugi Eduard Vilde seisukohad Eestimaa rüütelkonna, kirikuisade, talupoegade olukorra ja euroopalike väärtuste osas. Ehk oligi siis Aaviku unelmate naiseks hoopis vana vunts Vilde?
Nagu kõigi teisite Vilde ajaloolise triloogia teoste juures annab ka "Mahtra sõja" puhul tunda asjaolu, et romaan ilmus esiti ajalehes "Teataja" joonealusena. Romaanis on tunda kohatist kiirustamist ning osade tegevusliinide puudulikku väljaarendamist või lausa ära unustamist (näiteks Kupja-Prits). Eriti romaani lõpuosas jääb mulje, et autor on romaani liialt palju tegelasi kokku kuhjanud ning ei jõua kõigi oma "lastega" enam tegeleda. Ajaloolise triloogia esimese osas on Vilde vähemalt suutnud hoiduda ajalooliste dokumentide ja ajalehtede lõputust tsiteerimisest, mis on probleemiks "Prohvet Maltsvetis". Kohati on kirjanik küll sunnitud uue talurahvaseaduse tagamaid pikemalt lahti seletama, kuid see ei muutu häirivaks.
Romaani tugevamaks küljeks on Vilde oskus jääda erapoolikuks vaatlejaks. Kirjanik tunneb küll kaasa talupoegade mõistusevastaselt raskele olukorrale, kuid tõdeb samas, et talupojad on ikkagi oma harimatuse ohvrid. Vilde ei heroiseeri talupoegi ega anna neile oma õiguse nõudmist vägivalla abil andeks. Igasuguse vägivalla mõistab Vilde üheselt hukka. Miski ei õigusta käe tõstmist oma kaasinimese vastu. Mahtra sõjas ei olnud võitjaid ühelgi poolel, ainult kaotajad.
PS: "Mahtra sõda" oli üks neist tekstidest, mis liitsid mu eesti kirjanduse manu. Mäletan siiani natuke sombust talvepäeva 9. klassist, kui sammusin peale tunde juba kindla teadmisega meie väiksesse raamatukokku Võru tänaval. Raamatukogust laenasin Eduard Vilde "Mahtra sõja" ja August Gailiti "Toomas Nipernaadi". Sellest päevast alates muutus kõik!
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
November 15, 2022
Natuke paha on klassika kohta sedasi öelda, aga... LÕPUKS SAIN LÄBI. See viimane suurtes tähtedes kirjutatud eneseväljendus ei tähenda kindlasti mitte seda, et raamat oleks halb olnud. Tundsin, kuidas elasin nii suurt ebaõiglust taluvatele talupoegadele südamest kaasa ning vihkasin koos nendega võõrast Saksa võimu. Tunnen, et läbi selle raamatu on nii palju meie ajaloost õppida - oleksin justkui ise seal samas olnud ning talurahvast orjusest vabastanud mässu kõrval seisnud. Puudu ei jäänud ka romantikast - "rawr". Muidugi ei anna "Mahtra sõda" selle koha pealt "Viiekümne halli varjundiga" võrrelda, aga kaasa sai noorpaaridele elatud küll. Arvestades fakti, et raamatu autor on eestlane, siis ei jäänud ka ilma ja looduse kirjeldusest puudu - isiklikult väsisin nedest juba lõpuks täitsa ära, kuid vähemalt oskan nüüd ilmast paremini small talki teha. Kui pean ausalt tunnistama, siis olen seda raamatut vahelduva eduga lugenud juba 4 kuud - jep piinlik ma tean. Hoiatan ette, kes te selle raamatu ette plaanite võtta, et alguses ei pruugi vedama saada, kuid umbes 100lk juures hakkab looma. Arvan, et see on raamat, mis võiks igal ennast eestlaseks pidaval inimesel loetud olla!
February 2, 2022
Kindlasti on paljud lugenud seda kirjandusklassikat põhi- või keskkooliajal, aga minule sattus see kätte nüüd. Ehk varem lugedes ei oleks ma seda teost sama pilguga vaadanud, aga praegu pean tunnistama, et minu pigem skeptiline eelarvamus oli asjatu. Esimestel lehekülgedel tundus lugu eriti masendav olevat, aga kuna ajaloolistele allikatele tuginevasse raamatusse oli põimitud erinevaid armastuslugusid ja muid huvitavaid seiku, siis muutus lugu lõpuks väga põnevaks, justkui nagu oleks lugenud mingit kriminulli. Tekkis tahtmine kehtestada uus lipupäev/riigipüha Mahtras sõdinutele. Lisaks oli see oluline mõistmaks eestlaste kannatusi, teoorjust, mõisate ajaloolist tausta jne jne. Saan aru, miks see teos nii oluline on ja siiamaani lugemist väärib.
February 25, 2018
Eks ta tüüpiline talupoja-mõisniku lugu oli. Mõisnikud võtsid oma alamatelt viimast ja vahepeal siis keesid alamad natuke üle ning nüpeldasid mõisnikke. See muidugi ei jäänud karistuseta ja järgmisel päeval võeti jälle talupoeg ette ning nüpeldati teda jälle. Nii se igapäeva elu käis sel ajal.
May 19, 2022
LÕPUKS OMETI SAIN LÄBI.
September 6, 2024
Lugu higist, verest ja soolveest.
Muidugi olen seda ka kunagi kooli ajal kohustuslikus korras lugema pidanud, sel ajal ei läinud see lugu mulle nii väga korda kui nüüd. Tõsi, siiani mäletasin rusuvat lõppu. Sõna „kadalipp“ tähendus sai tänu sellele valusalt selgeks...
Ja tegelikult jätsin nii tookord kui ka nüüd korralikult läbi lugemata selle päris lõpupeatüki (1856. aasta talupojaseaduse rakendamise ja mõjude üle heietamise). Üldse arvan ka praegu, et „Mahtra sõjas“ on kohti, mille toimetaja oleks võinud välja võtta, vähemasti lisapeatükkide materjaliks panna. Mõtlen, mismoodi see romaan omal ajal ilmus, lehesabas, ilma toimetajata, kuuldavasti olla jooksupoiss kirjaniku ukse juures oodannud, et värske portsuga kohe ladumisse joosta... ja mõtlen ka, kuidas lehelugejad igal hommikul ootasid. Ilmselt ikka vahepeal pettusid ka. Ootasid Võllamäe Päärna ja Huntaugu Miina armulugu, aga said nädal aega järjest seaduseteemasid. Või oli see kõik neile põnev? Arvatakse, et „Mahtra sõda“ oli Eestis üks suuremaid sõjaõhutajaid, st 1905. aasta revolutsiooni eelse mässumeelse õhustiku tekitajaid.
Nüüd, küpsena lugedes märkan raamatus uusi nüansse....
...märkan seda, kui palju on sadomaso elemente. Lugesin Goodreadsist ühe noore lugeja arvustust, kus ta lajatab, et „Päris 50 halli varjundit“ see siiski pole“ ja naersin, et kust üldse selline võrdlus pähe sai tulla, aga tegelikult... Jah, see valge ihu, verevorbad ja peale uhatud soolvesi. Peksustseene on pikalt kirjeldatud. Ja kirjeldatud on ka seda, kuidas vanaparunile meeldib vaadata pealt noorte taluneidude peksmist.
...märkan seda, kuidas maarahvas oli mõisnikele sisuliselt tõesti kui kariloomad. Targutamine mõisasalongis, ühelt poolt prantsuse päritolu guvernant, õilishing ja kaitsetute õigluse eest võitleja Juliette, teisalt kohalikud saksad oma harjumuste ja arusaamadega. Vaidlused on umbes sellised, nagu võib tänapäeva Eestis kuulda farmiloomade-lindude kotha… Kas neil on ka oma õigused? Mõni Euroopast saabunud neiu võib jah arvata, et puurikanadel on oma õigused ja tunded, aga kohalikud kuulavad teda, keel põses, ja ütlevad, et meil tehakse nii ja on alati nii tehtud ja pole neil lindudel häda midagi, nad on harjunud! Ja mis jama sellest veel tuleks, kui nad ootamatult vabaks lasta!
...märkan seda, kui olulist rolli mängis selles madinas alkohol. Muidugi on Vildel õigus, et kõige olulisem talurahvarahutuste põhjustaja oli talurahva raske elu. Tugevate joontega on neid olustikupilte antud, nii et tõesti higi ja vere maik jõuab lugedes suhu, ja ninna jõuab see läppunud sita ja suitsu hais pimedates taredes. Ja kõik need koormised! (seda oleks võinud lühemalt kirjeldada, aga...) Kui uskumatult palju neid kohustusi oli, nii igapäevaselt kui ka hooajati.
Siiski. KUI ei oleks olnud viina, siis poleks see madin nii hulluks läinud. Viinast ammutasid mehed julgust juba enne Mahtrasse kogunemist, viina rüübati taskust juurde. Ja eriti ”mahtraks” läks asi siis, kui mehed said enda kätte Mahtra viinaköögi. See oli maani purjus meeste jõuk, kes märatsema asus.
...märkan, et kogu see romaan siiski pole nii üheselt mustvalge, kui ma kartsin. Noorparun näiteks on selline tegelane, kes on ühtaegu sümpaatne ja antipaatne. Ja Mahtra sõja kirjelduses on küllalt seda, mis mulle vastumeelt. Oli labast märatsemist, mõnitamist, nii et ei saagi lugeja igas olukorras talupoegadele pöialt hoida. See teeb mulle omakorda autori sümpaatsemaks.
...märkan, et ma ei oska ikkagi öelda, kas Vilde tõesti kirjutas Mahtra sõja ajaloosündmusena proportsioonidest välja, liiga suureks legendiks. Suur oli see madin ju päriselt ka, ligi 1000 talupoega. Ja tsaar saatis välja oma eriväeosa ja erikomisjoni. Aga eks ole Eestimaal teisigi ”sõdu” olnud, sõidan vahel mööda Sõmerpalu kandis Pühajõe sõja (1642) mälestusmärgist ja ikka mõtlen, et peaks selle kohta juurde lugema. Vilde kindlasti pani Mahtra meie mälukaardile ja mõni muu oluline sündmus pole nii head mäletamist saanud. Aga see ei vähenda fakti, et Mahtra sõda oli suur ja tähtis.
...märkan seda, et Miina ja Päärna lugu on kuidagi ligadi-logadi. Kujutan hästi ette, miks autor pidi sellise noorte armastajate paari oma romaani tekitama. Kujutan ka ette, kuidas ta nad läbi muude sündmuste vedas, vahepeal ajalooliste peatükkide vahepeal jälle tolmukorra alt puhtaks kloppis ja ellu äratas. Aga kujutan ka seda ette, kuidas ta romaani lõpu eel neid põrnitses... happy end? Või kasutada ikka võimalust neid märtriteks teha? Vilde valis esimese võimaluse ja sellega seoses on armuliinil justkui mingi valetamise ja „äravajumise“ tunne sees. Aga teine valik oleks ilmselt veel halvem olnud.
...märkan, et Vilde on oma parimatel hetkedel väga hea olustikupiltide edasi andja. Teose alguses kirjeldatud rehepeks mõjub niivõrd tõeselt, nagu film jookseb silme ees, koos lõhna ja maitse ja valutundega.
Sama efekt tekib teose lõpus. Veebruar 1859, kui Mahtra mõisas toimus osavõtjate karistamine. See peatükk ongi mulle kooli ajast meeltesse sööbinud, see kollektiivne valu, justkui matused enne surma... Liiga hästi kujutan ette, mida need külainimesed pidid üle elama, kelle ette nende vangis ära kuhtunud mehed veeti ja neid siis piinama hakati. Mida tähendab kadalipus tuhat hoopi ja kuidas need elavad lihakehad ikka edasi hingasid... See on elavalt ja detailselt kirjutatud peatükk, isegi liiga elavalt ja detailselt. Mulle tundub, et see stseen kohustusliku kirjandusena vermin noores eestlases ohvriks olemist. Ja isegi küpses eas loetuna on midagi, mis selles stseenis häirima jääb, nii et sellega sisimas edasi tegelema peab.
Aga selline see ajalugu on.
Muidugi olen seda ka kunagi kooli ajal kohustuslikus korras lugema pidanud, sel ajal ei läinud see lugu mulle nii väga korda kui nüüd. Tõsi, siiani mäletasin rusuvat lõppu. Sõna „kadalipp“ tähendus sai tänu sellele valusalt selgeks...
Ja tegelikult jätsin nii tookord kui ka nüüd korralikult läbi lugemata selle päris lõpupeatüki (1856. aasta talupojaseaduse rakendamise ja mõjude üle heietamise). Üldse arvan ka praegu, et „Mahtra sõjas“ on kohti, mille toimetaja oleks võinud välja võtta, vähemasti lisapeatükkide materjaliks panna. Mõtlen, mismoodi see romaan omal ajal ilmus, lehesabas, ilma toimetajata, kuuldavasti olla jooksupoiss kirjaniku ukse juures oodannud, et värske portsuga kohe ladumisse joosta... ja mõtlen ka, kuidas lehelugejad igal hommikul ootasid. Ilmselt ikka vahepeal pettusid ka. Ootasid Võllamäe Päärna ja Huntaugu Miina armulugu, aga said nädal aega järjest seaduseteemasid. Või oli see kõik neile põnev? Arvatakse, et „Mahtra sõda“ oli Eestis üks suuremaid sõjaõhutajaid, st 1905. aasta revolutsiooni eelse mässumeelse õhustiku tekitajaid.
Nüüd, küpsena lugedes märkan raamatus uusi nüansse....
...märkan seda, kui palju on sadomaso elemente. Lugesin Goodreadsist ühe noore lugeja arvustust, kus ta lajatab, et „Päris 50 halli varjundit“ see siiski pole“ ja naersin, et kust üldse selline võrdlus pähe sai tulla, aga tegelikult... Jah, see valge ihu, verevorbad ja peale uhatud soolvesi. Peksustseene on pikalt kirjeldatud. Ja kirjeldatud on ka seda, kuidas vanaparunile meeldib vaadata pealt noorte taluneidude peksmist.
...märkan seda, kuidas maarahvas oli mõisnikele sisuliselt tõesti kui kariloomad. Targutamine mõisasalongis, ühelt poolt prantsuse päritolu guvernant, õilishing ja kaitsetute õigluse eest võitleja Juliette, teisalt kohalikud saksad oma harjumuste ja arusaamadega. Vaidlused on umbes sellised, nagu võib tänapäeva Eestis kuulda farmiloomade-lindude kotha… Kas neil on ka oma õigused? Mõni Euroopast saabunud neiu võib jah arvata, et puurikanadel on oma õigused ja tunded, aga kohalikud kuulavad teda, keel põses, ja ütlevad, et meil tehakse nii ja on alati nii tehtud ja pole neil lindudel häda midagi, nad on harjunud! Ja mis jama sellest veel tuleks, kui nad ootamatult vabaks lasta!
...märkan seda, kui olulist rolli mängis selles madinas alkohol. Muidugi on Vildel õigus, et kõige olulisem talurahvarahutuste põhjustaja oli talurahva raske elu. Tugevate joontega on neid olustikupilte antud, nii et tõesti higi ja vere maik jõuab lugedes suhu, ja ninna jõuab see läppunud sita ja suitsu hais pimedates taredes. Ja kõik need koormised! (seda oleks võinud lühemalt kirjeldada, aga...) Kui uskumatult palju neid kohustusi oli, nii igapäevaselt kui ka hooajati.
Siiski. KUI ei oleks olnud viina, siis poleks see madin nii hulluks läinud. Viinast ammutasid mehed julgust juba enne Mahtrasse kogunemist, viina rüübati taskust juurde. Ja eriti ”mahtraks” läks asi siis, kui mehed said enda kätte Mahtra viinaköögi. See oli maani purjus meeste jõuk, kes märatsema asus.
...märkan, et kogu see romaan siiski pole nii üheselt mustvalge, kui ma kartsin. Noorparun näiteks on selline tegelane, kes on ühtaegu sümpaatne ja antipaatne. Ja Mahtra sõja kirjelduses on küllalt seda, mis mulle vastumeelt. Oli labast märatsemist, mõnitamist, nii et ei saagi lugeja igas olukorras talupoegadele pöialt hoida. See teeb mulle omakorda autori sümpaatsemaks.
...märkan, et ma ei oska ikkagi öelda, kas Vilde tõesti kirjutas Mahtra sõja ajaloosündmusena proportsioonidest välja, liiga suureks legendiks. Suur oli see madin ju päriselt ka, ligi 1000 talupoega. Ja tsaar saatis välja oma eriväeosa ja erikomisjoni. Aga eks ole Eestimaal teisigi ”sõdu” olnud, sõidan vahel mööda Sõmerpalu kandis Pühajõe sõja (1642) mälestusmärgist ja ikka mõtlen, et peaks selle kohta juurde lugema. Vilde kindlasti pani Mahtra meie mälukaardile ja mõni muu oluline sündmus pole nii head mäletamist saanud. Aga see ei vähenda fakti, et Mahtra sõda oli suur ja tähtis.
...märkan seda, et Miina ja Päärna lugu on kuidagi ligadi-logadi. Kujutan hästi ette, miks autor pidi sellise noorte armastajate paari oma romaani tekitama. Kujutan ka ette, kuidas ta nad läbi muude sündmuste vedas, vahepeal ajalooliste peatükkide vahepeal jälle tolmukorra alt puhtaks kloppis ja ellu äratas. Aga kujutan ka seda ette, kuidas ta romaani lõpu eel neid põrnitses... happy end? Või kasutada ikka võimalust neid märtriteks teha? Vilde valis esimese võimaluse ja sellega seoses on armuliinil justkui mingi valetamise ja „äravajumise“ tunne sees. Aga teine valik oleks ilmselt veel halvem olnud.
...märkan, et Vilde on oma parimatel hetkedel väga hea olustikupiltide edasi andja. Teose alguses kirjeldatud rehepeks mõjub niivõrd tõeselt, nagu film jookseb silme ees, koos lõhna ja maitse ja valutundega.
Sama efekt tekib teose lõpus. Veebruar 1859, kui Mahtra mõisas toimus osavõtjate karistamine. See peatükk ongi mulle kooli ajast meeltesse sööbinud, see kollektiivne valu, justkui matused enne surma... Liiga hästi kujutan ette, mida need külainimesed pidid üle elama, kelle ette nende vangis ära kuhtunud mehed veeti ja neid siis piinama hakati. Mida tähendab kadalipus tuhat hoopi ja kuidas need elavad lihakehad ikka edasi hingasid... See on elavalt ja detailselt kirjutatud peatükk, isegi liiga elavalt ja detailselt. Mulle tundub, et see stseen kohustusliku kirjandusena vermin noores eestlases ohvriks olemist. Ja isegi küpses eas loetuna on midagi, mis selles stseenis häirima jääb, nii et sellega sisimas edasi tegelema peab.
Aga selline see ajalugu on.
Read
August 9, 2024Vilde on meisterlikult ja realistlikult edasi andnud 19. sajandi keskpaiga Eestimaa talurahva elu. Teose alguses kirjeldatud rehepeks on niivõrd tõetruult kirjeldatud, et pole mingit probleemi seda pilti endale silme ette manada. Sama efekt tekib teose lõpus, kus 1858. aastal Mahtra mõisas toimunud talurahvaülestõusust osavõtjaid karistati ja see pilt on veel vähem toredam. Kohati võib küll tunda liiga mustvalget vastandumist talupoegade ja mõisarahva osas, kuid seda pehmendavad veidi inimlikumad saksad ja ärksamad talupojad. Teoses alguses tahtis käsi nii mõnigi kord rusikasse kippuda tehtud ülekohtust lugedes. Teose lõpupoole tekkisid mõtted selle üle, et rumalus ja viinahimu on rahvale alati häda kaela toonud. Vildele on ette heidetud teose liigset dokumentalistlikkust ja ilmselt tahaks nii mõnigi lugeja rohkem Võllamäe Päärna ja Huntaugu Miina armastusloost lugeda kui ajalooliste sündmuste kroonikasse süveneda.
Hoolimata võib-olla kohati veidi liiga lihtsatest skeemides hea-kurja teemal on see Vilde teos ülimalt tähelepanuväärne ehk kokkuvõttest näpatud sõnum "Eesti talurahva ajalugu ei ole võimalik mõista ilma Mahtra sõda lugemata". Vilde on meisterlik realist ja tekkis ka tahtmine nüüd tema jutustused taas üle lugeda, millega juba lapsepõlves tuttavaks sain. Samuti tekkisid mõtisklused selle üle, mismoodi kohustuslik kirjandus on ajas muutunud. Meie lugesime-jutustasime 8. klassis just seda teost, tänapäeva kahesandikud loevad noortekaid ja Tolkieni.
Hoolimata võib-olla kohati veidi liiga lihtsatest skeemides hea-kurja teemal on see Vilde teos ülimalt tähelepanuväärne ehk kokkuvõttest näpatud sõnum "Eesti talurahva ajalugu ei ole võimalik mõista ilma Mahtra sõda lugemata". Vilde on meisterlik realist ja tekkis ka tahtmine nüüd tema jutustused taas üle lugeda, millega juba lapsepõlves tuttavaks sain. Samuti tekkisid mõtisklused selle üle, mismoodi kohustuslik kirjandus on ajas muutunud. Meie lugesime-jutustasime 8. klassis just seda teost, tänapäeva kahesandikud loevad noortekaid ja Tolkieni.
January 4, 2026
Ajaloo õpik juturaamatuna.
Displaying 1 - 10 of 10 reviews