What do you think?
Rate this book
Vilistaja metsas
Philip Kindred Dick (16. detsember 1928 – 2. märts 1982), oli Ameerika kirjanik, esseist ja filosoof, kes ei vaja tänapäeva raamatusõpradele ilmselt pikemat tutvustamist. Kuigi teda ei saatnud eluajal suur edu, mis on omane paljudele geniaalsetele loomeinimestele, on tänapäeval Dick’i tuntusele palju kaasa aidanud filmitööstus, kus temast on kujunenud ilmselt üks enim ainest andnud ulmekirjanik. Kultusfilmiks kujunenud Blade Runner, Total Recall, A Scanner Darkly, Minority Report, Paycheck, Next, The Adjustment Bureau, on ainult osa loetelust. Ka selles raamatus oleva lühiromaani ”Teine generatsioon” põhjal on vändatud ulmefilm Screamers. Kokku on kirjaniku sulest ilmunud 44 romaani ja 121 lühemat jutustust. Eesti keeles on Philip K. Dick’i teoseid siiani ilmunud üllatavalt vähe, kuid käesolevast raamatust leiab kaks lühijuttu ja kaks lühiromaani, mis moodustavad omamoodi terviku, hoolimata sellest, et kõik need on eraldi seisvad teosed. Samuti avaldub kirjaniku selge vastumeelsus raamidesse kapseldunud ja sõda heroiseeriva ühiskonna suhtes. Loomulikult rõõmustab lugejat iga loo lõpus ka Dick’le omane puänt. Head lugemist!
208 pages, Paperback
First published January 1, 2015
13 people want to read
About the author
Philip K. Dick
2,006 books22.5k followersPhilip Kindred Dick was a prolific American science fiction author whose work has had a lasting impact on literature, cinema, and popular culture. Known for his imaginative narratives and profound philosophical themes, Dick explored the nature of reality, the boundaries of human identity, and the impact of technology and authoritarianism on society. His stories often blurred the line between the real and the artificial, challenging readers to question their perceptions and beliefs.
Raised in California, Dick began writing professionally in the early 1950s, publishing short stories in various science fiction magazines. He quickly developed a distinctive voice within the genre, marked by a fusion of science fiction concepts with deep existential and psychological inquiry. Over his career, he authored 44 novels and more than 100 short stories, many of which have become classics in the field.
Recurring themes in Dick's work include alternate realities, simulations, corporate and government control, mental illness, and the nature of consciousness. His protagonists are frequently everyday individuals—often paranoid, uncertain, or troubled—caught in surreal and often dangerous circumstances that force them to question their environment and themselves. Works such as Ubik, The Three Stigmata of Palmer Eldritch, and A Scanner Darkly reflect his fascination with perception and altered states of consciousness, often drawing from his own experiences with mental health struggles and drug use.
One of Dick’s most influential novels is Do Androids Dream of Electric Sheep?, which served as the basis for Ridley Scott’s iconic film Blade Runner. The novel deals with the distinction between humans and artificial beings and asks profound questions about empathy, identity, and what it means to be alive. Other adaptations of his work include Total Recall, Minority Report, A Scanner Darkly, and The Man in the High Castle, each reflecting key elements of his storytelling—uncertain realities, oppressive systems, and the search for truth. These adaptations have introduced his complex ideas to audiences well beyond the traditional readership of science fiction.
In the 1970s, Dick underwent a series of visionary and mystical experiences that had a significant influence on his later writings. He described receiving profound knowledge from an external, possibly divine, source and documented these events extensively in what became known as The Exegesis, a massive and often fragmented journal. These experiences inspired his later novels, most notably the VALIS trilogy, which mixes autobiography, theology, and metaphysics in a narrative that defies conventional structure and genre boundaries.
Throughout his life, Dick faced financial instability, health issues, and periods of personal turmoil, yet he remained a dedicated and relentless writer. Despite limited commercial success during his lifetime, his reputation grew steadily, and he came to be regarded as one of the most original voices in speculative fiction. His work has been celebrated for its ability to fuse philosophical depth with gripping storytelling and has influenced not only science fiction writers but also philosophers, filmmakers, and futurists.
Dick’s legacy continues to thrive in both literary and cinematic spheres. The themes he explored remain urgently relevant in the modern world, particularly as technology increasingly intersects with human identity and governance. The Philip K. Dick Award, named in his honor, is presented annually to distinguished works of science fiction published in paperback original form in the United States. His writings have also inspired television series, academic studies, and countless homages across media.
Through his vivid imagination and unflinching inquiry into the nature of existence, Philip K. Dick redefined what science fiction could achieve. His work continues to challenge and inspire, offering timeless insights into the human condition a
Raised in California, Dick began writing professionally in the early 1950s, publishing short stories in various science fiction magazines. He quickly developed a distinctive voice within the genre, marked by a fusion of science fiction concepts with deep existential and psychological inquiry. Over his career, he authored 44 novels and more than 100 short stories, many of which have become classics in the field.
Recurring themes in Dick's work include alternate realities, simulations, corporate and government control, mental illness, and the nature of consciousness. His protagonists are frequently everyday individuals—often paranoid, uncertain, or troubled—caught in surreal and often dangerous circumstances that force them to question their environment and themselves. Works such as Ubik, The Three Stigmata of Palmer Eldritch, and A Scanner Darkly reflect his fascination with perception and altered states of consciousness, often drawing from his own experiences with mental health struggles and drug use.
One of Dick’s most influential novels is Do Androids Dream of Electric Sheep?, which served as the basis for Ridley Scott’s iconic film Blade Runner. The novel deals with the distinction between humans and artificial beings and asks profound questions about empathy, identity, and what it means to be alive. Other adaptations of his work include Total Recall, Minority Report, A Scanner Darkly, and The Man in the High Castle, each reflecting key elements of his storytelling—uncertain realities, oppressive systems, and the search for truth. These adaptations have introduced his complex ideas to audiences well beyond the traditional readership of science fiction.
In the 1970s, Dick underwent a series of visionary and mystical experiences that had a significant influence on his later writings. He described receiving profound knowledge from an external, possibly divine, source and documented these events extensively in what became known as The Exegesis, a massive and often fragmented journal. These experiences inspired his later novels, most notably the VALIS trilogy, which mixes autobiography, theology, and metaphysics in a narrative that defies conventional structure and genre boundaries.
Throughout his life, Dick faced financial instability, health issues, and periods of personal turmoil, yet he remained a dedicated and relentless writer. Despite limited commercial success during his lifetime, his reputation grew steadily, and he came to be regarded as one of the most original voices in speculative fiction. His work has been celebrated for its ability to fuse philosophical depth with gripping storytelling and has influenced not only science fiction writers but also philosophers, filmmakers, and futurists.
Dick’s legacy continues to thrive in both literary and cinematic spheres. The themes he explored remain urgently relevant in the modern world, particularly as technology increasingly intersects with human identity and governance. The Philip K. Dick Award, named in his honor, is presented annually to distinguished works of science fiction published in paperback original form in the United States. His writings have also inspired television series, academic studies, and countless homages across media.
Through his vivid imagination and unflinching inquiry into the nature of existence, Philip K. Dick redefined what science fiction could achieve. His work continues to challenge and inspire, offering timeless insights into the human condition a
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 9 of 9 reviews
August 3, 2015
Antoloogia häda on see, et enamasti on neile täishindeid raske anda. Ikka on midagi sees, mis tervikut alla tirib. Antud juhul on selleks peamiselt raamatu pealkirja aluseks olev "Vilistaja metsas", mille üldidee tundub kuidagi liiga hägune ja puänt etteaimatav. Kaasa ei aita ka teine lugu "Mr. Tähelaev". Hea idee, kuid lõpp kisub kuidagi väga piiblilooks ära. Kõige kurvem, et seda oleks saanud vältida. Õnneks läheb edasi juba paremini. "Mees võrrandis" on suuremalt jaolt mõnusa ideega, kui suudad uskuda, et tõeliselt intuitiivse vaistuga inimene suudab hakkama saada kõigega, mis paarsada aastat temast ees olev tulevikumaailm talle teele viskab. Lõpupoole läksid paar lahingukirjeldust veidi tüütuks, pole kunagi viitsinud lugeda pikalt seda, kus miski plahvatas jms. Raamatut lõpetav "Teine generatsioon" oli silmapilkselt äärmiselt tuttav, kuna selgus, et olen seda lugu filmina näinud. Ehk mitte küll ulmefilmide tippklassi kuuluv, kuid täitsa nauditav "Screamers" on selle Philip K. Dicki lühiloo järgi tehtud. Ei olnud sellest asjaolust teadlik, kuid seda huvitavam oli nüüd lugeda ja meenutada stseene filmist.
Kindlasti on siin kirjutav Dick veidi erinev kui nt 15 aastat hiljem ilmavalgust näinud "Ubiku" autor, kuid eriti just kahe viimase loo pärast ("Mees võrrandis" on kogumiku pikim) soovitaks siiski lugeda.
Kindlasti on siin kirjutav Dick veidi erinev kui nt 15 aastat hiljem ilmavalgust näinud "Ubiku" autor, kuid eriti just kahe viimase loo pärast ("Mees võrrandis" on kogumiku pikim) soovitaks siiski lugeda.
January 14, 2019
Olin Dickilt varem lugenud "Ubikut" ja "Mees kõrges lossis", mis meeldisid väga-väga. Seetõttu soetasin selle jutukogu endale lausa isiklikult. Paraku oli kahest jutust ja kahest lühiromaanist koosnev kogumik kerge pettumus. Juttudes oli nagu idee ja arendus, aga nad jäid veidi naiivseteks ning ka puänt oli liigagi etteaimatav. Asja päästis lühiromaan "Mees võrrandis", kus andekas käsitööline tuuakse 20.sajandi algusest kogemata 200 aastat ajas edasi, otse planeetidevahelisse sõtta ja osutub seal kaalukeeleks. Nimijutt "Vilistaja metsas" pani jälle kõige enam õlgu kehitama. Samas - tegemist on kirjaniku varasema loominguga ja vägagi põnev on näha, kuhu ta hiljem arenes ja kasvas.Ulmseõbrad võiksid lugeda küll, võin raamatu edasi kinkida
June 8, 2015
Esimesed kaks lugu on kiirelt unustatavad ja mitte midagi erilist, seetõttu on üllatav, et just kõige esimene jutt on ka kogumiku nimilooks valitud. Mina oleks ise selleks pannud just kõige parima ehk viimase (eriti kuna on tuntud ka filmi kaudu). Kolmas lugu polnud samuti halb ning huvitav, et nagu Kuttnergi uskus ka Dick vähemalt 50nendatel intuitiivset tehnika haaramist, et inimene, kes pole kunagi arvutit näinud, aga on geenius, suudab seda alateadlikult parandada. Ma pole siiani jõudnud selgusele, et kas see mõte on väga geniaalne või täiesti idiootne. Kokkuvõttes kummastava valiku ja kõikuva kvaliteediga kogumik, mille lugemist samas kindlasti ei kahetse.
March 28, 2016
Kogumiku kandvaimaks looks on ilmselgelt "Teine generatsioon", mille põhjal vändatud filmi (Screamers) kavatsen esimesel võimalusel vaatlusele võtta.
Ka veidi pikale veniv "Mees võrrandis" ning üsnagi kergekaaluline "Vilistaja metsas" jäävad kogumiku plusspoolele, samas, kui "Hr. Kosmoselaev" tekitab vaid nõutust ning lootust, et autor ei pidanud Inimkonna "tervendamise" all silmas pärilike haiguste edasi kandmise ja võimendamise üllaid ideid.
Kokkuvõttes aga igati meeldiv ja tugev jutuvihik.
Ka veidi pikale veniv "Mees võrrandis" ning üsnagi kergekaaluline "Vilistaja metsas" jäävad kogumiku plusspoolele, samas, kui "Hr. Kosmoselaev" tekitab vaid nõutust ning lootust, et autor ei pidanud Inimkonna "tervendamise" all silmas pärilike haiguste edasi kandmise ja võimendamise üllaid ideid.
Kokkuvõttes aga igati meeldiv ja tugev jutuvihik.
April 30, 2020
Raamat koosneb kahest lühikesest jutust ja kahest pikemast.
Esimene neist, "Vilistaja metsas", polnud päris minu maitse. Algus oli paljulubav, aga ma tahtsin mingit seletust toimuvale lihtsa ettenähtava püanti asemel.
"Mr. Tähelaev" oli aga selle eest juba liikumine paremuse poole. Tausta maailm oli huvitav ja fantaasia asemel tundus lugu rohkem teadusliku ulmena. Kuigi loo lõpp tekitas kahtlusi. Ehk usku väga pole, et plaanid mis tehti tõenäoliselt külle täide ei lähe. Aga ma mõistan miks selline lõpp tehti.
"Mees Võrrandis" juba meeldis mulle rohkem kui eelnev. Ideed mida lugu välja käis olid põnevad ja jutustatud lugu ei tekitanud "oota - mida?" hetki. Lõpuni jõudis olin toimunud tegevustega ja nende tulemustega rahul. Lõpu poole toimunud püant oli ka päris kaval.
"Teine generatsioon" oli ka väga hea lugu. Selle loo põhjal on isegi film tehtud. Aga kuna ma olin enne selle lugemist "Screamers" filmi sisuga, siis ootamatuid püante väga kahjuks nautida ei saanud. Aga hoolimata sellest oli tegevused põnevalt kirjutatud . Võib-olla just kerged teadmised, mida loost oodata võib, tegi peategelasele kaasa elamise ärevamaks.
Kokkuvõtvalt: Kuigi esimesed kaks lugu väga positiivset emotsiooni ei jätnuda, siis kaks viimast jällegi jätsid. Ja kuna need kaks lugu on ka kaks pikemat, siis otsustasin nende hinnangule suurema kaalu panna ja selle pärast sai "mulle meeldis" asemel "mulle väga meeldis".
Esimene neist, "Vilistaja metsas", polnud päris minu maitse. Algus oli paljulubav, aga ma tahtsin mingit seletust toimuvale lihtsa ettenähtava püanti asemel.
"Mr. Tähelaev" oli aga selle eest juba liikumine paremuse poole. Tausta maailm oli huvitav ja fantaasia asemel tundus lugu rohkem teadusliku ulmena. Kuigi loo lõpp tekitas kahtlusi. Ehk usku väga pole, et plaanid mis tehti tõenäoliselt külle täide ei lähe. Aga ma mõistan miks selline lõpp tehti.
"Mees Võrrandis" juba meeldis mulle rohkem kui eelnev. Ideed mida lugu välja käis olid põnevad ja jutustatud lugu ei tekitanud "oota - mida?" hetki. Lõpuni jõudis olin toimunud tegevustega ja nende tulemustega rahul. Lõpu poole toimunud püant oli ka päris kaval.
"Teine generatsioon" oli ka väga hea lugu. Selle loo põhjal on isegi film tehtud. Aga kuna ma olin enne selle lugemist "Screamers" filmi sisuga, siis ootamatuid püante väga kahjuks nautida ei saanud. Aga hoolimata sellest oli tegevused põnevalt kirjutatud . Võib-olla just kerged teadmised, mida loost oodata võib, tegi peategelasele kaasa elamise ärevamaks.
Kokkuvõtvalt: Kuigi esimesed kaks lugu väga positiivset emotsiooni ei jätnuda, siis kaks viimast jällegi jätsid. Ja kuna need kaks lugu on ka kaks pikemat, siis otsustasin nende hinnangule suurema kaalu panna ja selle pärast sai "mulle meeldis" asemel "mulle väga meeldis".
February 4, 2018
Mõnus vanakooli ulme. Mõnus, et ka maakeeles olemas.
November 8, 2022
Need lood pole ajale hästi vastu pidanud. Kolm lugu neljast naiivsed ja loogikavigu täis. Ausalt öeldes nii lollakad, et raske oli lõpuni lugeda. Raamatu kõige viimane lugu oli aga täitsa loetav.
January 6, 2021
Lihtsalt nauding. 🙂
July 11, 2015
Mõnus vanakooli ulme
Displaying 1 - 9 of 9 reviews