Marie Underi suveluule valimik on tema loodusluule sarja kolmas raamat. Valiksarjas naaseme Underi luuletuste esmatrükkide juurde, mis ei pruugi olla tänasele lugejale tuttavad, sest Marie Under toimetas ja muutis hiliseas eriti oma varasemat loomingut. Nii-öelda ajalooliselt restaureeritud luules on alles tema keeleline ajastutruudus, väljenduse hoog ja värskus. Suveluulet leidub Underi loomingus kõige rikkalikumalt, eriti debüütkogus „Sonetid” ja pagulasperioodi kogus „Ääremail”, mis moodustavad looduse ringkäigu nooruse lopsakast, lilledesse uppuvast suvest hilisea küpsesse, kaduvusaimuslikku suvesse. Underi suveluule on täis erootilist kirge ja päike on kui kuldne vein, mis tuksub ta soontes, liblikad suudlevad ta kätt, rukkilille silmad vaatavad teda ihkavalt, armsam õnnistab teda kui suvivihm. Luuletaja andub suveaistinguile ennastunustavalt, pillavalt ja õ uimastavad lõhnad ja aroomid, meemaitsed ja soontes tuksuvad tungid, mesilaste suminad ja linnulaulud, renessanslikult rikkalikud värvipildid, mis muutuvad lugedes maalideks. Kunstiteosed Eesti Kunstimuuseumi kogust
Underi-uurija Sirje Kiini koostatud valikkogusse on koondatud Siuru printsessi suveluuletused. Nagu suvi isegi, on need lopsakad ja värviküllased, täis lõhnu, helisid, loodust, meelelisust, priiskavat külluslikkust. Kuigi Under ei kuulu mu lemmiknaisluuletajate hulka, on minus alati aukartust äratanud tema luule erootiline laeng ja meelelised naudingud. 1917. aasta esikkogus "Sonetid" kirjutab ta näiteks nii: "...siin alasti ma laman, päikest ihkav naine... ja joovastusele mul andub süda kaine." Kogust kogusse muutub tema looming üha küpsemaks, kuniks pillavast varasuvest saab küps sügiseootus. Ja lilli ja linde on suveluules imeliselt palju. Väikese 4-aastase Marie esimene metafoor olevat muide olnud, et valge sireli õiekobarad on nagu riis. Lisaks luulele saab selles raamatus imetleda ka 20. sajandi Eesti kunstnike teoseid.