What do you think?
Rate this book
Inimese kostüüm
Jim Ashilevi raamatu „Inimese kostüüm“ lähtepunktiks on surm: kirjaniku lähedase sõbra Margus Karu allajäämine pikaaegsele depressioonile. Nõnda on see raamat algustest, sõprusest, ühendavast puudusetundest, teest kaduvusega leppimise poole. Aga ka kosutavatest igapäevadest, perekonnahetkedest, üksteise hoidmisest, madalpunktidest ja abistavatest jõududest, püüdlusest leida midagi sooja, tõelist ja ehedat.
„Hea kirjandusteos on nagu füüsiline tükk autorist endast. Kui autor tunneb, et ta annab lugejale ära tüki oma liha ja verd, on asi õige. Siis on asi isiklik, siis on asjal kaalu. Kusjuures see ei mõju traumeerivalt ei autorile ega lugejale. Kui kontakt on õige, mõjub see mõlemale leevendavalt, võib-olla isegi tervendavalt.“
„Hea kirjandusteos on nagu füüsiline tükk autorist endast. Kui autor tunneb, et ta annab lugejale ära tüki oma liha ja verd, on asi õige. Siis on asi isiklik, siis on asjal kaalu. Kusjuures see ei mõju traumeerivalt ei autorile ega lugejale. Kui kontakt on õige, mõjub see mõlemale leevendavalt, võib-olla isegi tervendavalt.“
- GenresNonfictionMental Health
136 pages, Paperback
Published August 11, 2026
About the author
Jim Ashilevi
9 books68 followersJim Ashilevi is an Estonian novelist, playwright and poet.
He first gained recognition with his debut play Nagu poisid vihma käes (Like Boys in the Rain) which was praised for its original juxtaposition of poetic imagery and violence — a haunting interrogation of the essence of masculinity. At just twenty years of age, the play won him some of Estonia's highest playwriting awards and positioned him on the literary map as a key voice of his generation.
He went on to publish long and short-form prose and poetry. To date, his body of work includes two coming-of-age novels, Ma olen elus olemise tunne (I Am the Feeling of Being Alive) and Kehade mets (Forest of Flesh), as well as two non-fiction books on theatre.
Ashilevi is also a game developer. His debut work was Disco Elysium, one of the most critically acclaimed RPGs of all time. He served as the game's VO Director and after its release ventured into game writing.
His most recent book is Inimese kostüüm (Human Costume), a non-fiction book on grief published in 2026 by SA Kultuurileht.
He first gained recognition with his debut play Nagu poisid vihma käes (Like Boys in the Rain) which was praised for its original juxtaposition of poetic imagery and violence — a haunting interrogation of the essence of masculinity. At just twenty years of age, the play won him some of Estonia's highest playwriting awards and positioned him on the literary map as a key voice of his generation.
He went on to publish long and short-form prose and poetry. To date, his body of work includes two coming-of-age novels, Ma olen elus olemise tunne (I Am the Feeling of Being Alive) and Kehade mets (Forest of Flesh), as well as two non-fiction books on theatre.
Ashilevi is also a game developer. His debut work was Disco Elysium, one of the most critically acclaimed RPGs of all time. He served as the game's VO Director and after its release ventured into game writing.
His most recent book is Inimese kostüüm (Human Costume), a non-fiction book on grief published in 2026 by SA Kultuurileht.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 35 reviews
August 25, 2026
Ma ei plaaninud seda raamatut esialgu üldse arvustada, sest raske on midagi ausalt arvata, kui autorit päris elus tunned - isegi siis, kui arvad hästi. Aga siis lugesin ühe tuntud inimese jõulist seisukohta (mis üsna selgelt viitas Jimi raamatule), kuidas traumakirjandus on ekshibitsionism ja mitte "päris" kirjandus ja see ohkimine tuleb lõpetada, sest kellegi kannatustes pole midagi erilist.
Ma julgen jääda eriarvamusele mitmel tasandil. Esiteks, mind põhimõtteliselt häirib igasugune žanri- ja teemapõhine lahterdamine. Liiga palju olen kuulnud seda, kuidas ulme või armastusromaanid või naiste kirjutatu on olemuslikult vähemväärtuslik - võiksime sellisest üldistamisest üle olla, see on laisk ja ka lihtsalt vale. Hästi võib kirjutada absoluutselt igas formaadis.
Teiseks, kentsakas on väita, et sellisel isiklikul kogemustepõhisel kirjandusel pole meile midagi pakkuda - Annie Ernaux? Edouard Louis? Yiyun Li? Kuigi ma olen kalgi südamega bitš (või just seetõttu?), loen ma autobiograafilist kirjandust väga hea meelega. Muidugi, mingi geneeriline hala ja privileegipimedus ei huvita kedagi, aga ükskõik, kas inimese kogemus on "eriline" või mitte, inimliku kannatuse ja eluga maadlemise kujutamine võib meid sügavalt puudutada - ja aidata.
Kolmandaks, spetsiifiliselt Eesti kontakstis on meil sedasorti kirjandust, mis räägiks näiteks meeste vaimsest tervisest, ilmselgelt endiselt liiga vähe. Kõik need moodsad teemad, mis mõnda häirivad - sugu, seksuaalsus, patriarhaat, vaimne tervis, rassism, lapsepõlvetraumad - on moodsad sellepärast, et need on tänases ühiskonnas relevantsed ja need tuleb läbi seedida ja mõtestada. Iga üksik üritus ei pruugi meeldida, mõni võibki olla performatiivne või lihtsalt kehv, aga üldises plaanis on see kõik vajalik.
Ja lõpetuseks, konkreetselt Jimi raamat on minu meelest sedasorti kirjanduse väga hea näide. See on ilusti kirjutatud ning ühtaegu nii eriline kui universaalne, kuigi mu meelest rohkem esimest. Neid, kellel oleks Eestis Jimiga sarnane lapsepõlve- ja nooruse kogemus on kas väga vähe või üldse mitte (seetõttu tunduvad need "sa pole eriline!" süüdistused selle raamatu puhul iseäranis imelikud). Samas on seal igaühele midagi: ma isiklikult olen masendavalt heleda nahatooni ja robustse vaimse tervisega ning mu lähikonnas pole ühtegi enesetapujuhtumit, aga loominguga seotud raskused või üldised eneseotsingud on mullegi tuttavad. Kuid see polegi oluline, me ei loe ju ainult selleks, et isiklikku kogemust valideerida, vaid selleks, et enda mõistmist ja piire laiendada, saada endast suuremaks.
Ühesõnaga, väga hea ja oluline raamat on. Kes mind teavad, teavad ka, et ma olen oma tärnidega erakordselt kitsi ning Eesti kirjandusega on mul üldse keeruline suhe. "Inimese kostüüm" ei ole minu jaoks viietärniraamat ainult sellepärast, et selle viimased, kokkuvõtvad peatükid ei mõjunud mulle enam nii vahetult ja otse veeni kui reaalajas kirjutatud osad. Nii et 4.5 ja olgem tänulikud, et meil on selliseid inimesi nagu Jim.
Ma julgen jääda eriarvamusele mitmel tasandil. Esiteks, mind põhimõtteliselt häirib igasugune žanri- ja teemapõhine lahterdamine. Liiga palju olen kuulnud seda, kuidas ulme või armastusromaanid või naiste kirjutatu on olemuslikult vähemväärtuslik - võiksime sellisest üldistamisest üle olla, see on laisk ja ka lihtsalt vale. Hästi võib kirjutada absoluutselt igas formaadis.
Teiseks, kentsakas on väita, et sellisel isiklikul kogemustepõhisel kirjandusel pole meile midagi pakkuda - Annie Ernaux? Edouard Louis? Yiyun Li? Kuigi ma olen kalgi südamega bitš (või just seetõttu?), loen ma autobiograafilist kirjandust väga hea meelega. Muidugi, mingi geneeriline hala ja privileegipimedus ei huvita kedagi, aga ükskõik, kas inimese kogemus on "eriline" või mitte, inimliku kannatuse ja eluga maadlemise kujutamine võib meid sügavalt puudutada - ja aidata.
Kolmandaks, spetsiifiliselt Eesti kontakstis on meil sedasorti kirjandust, mis räägiks näiteks meeste vaimsest tervisest, ilmselgelt endiselt liiga vähe. Kõik need moodsad teemad, mis mõnda häirivad - sugu, seksuaalsus, patriarhaat, vaimne tervis, rassism, lapsepõlvetraumad - on moodsad sellepärast, et need on tänases ühiskonnas relevantsed ja need tuleb läbi seedida ja mõtestada. Iga üksik üritus ei pruugi meeldida, mõni võibki olla performatiivne või lihtsalt kehv, aga üldises plaanis on see kõik vajalik.
Ja lõpetuseks, konkreetselt Jimi raamat on minu meelest sedasorti kirjanduse väga hea näide. See on ilusti kirjutatud ning ühtaegu nii eriline kui universaalne, kuigi mu meelest rohkem esimest. Neid, kellel oleks Eestis Jimiga sarnane lapsepõlve- ja nooruse kogemus on kas väga vähe või üldse mitte (seetõttu tunduvad need "sa pole eriline!" süüdistused selle raamatu puhul iseäranis imelikud). Samas on seal igaühele midagi: ma isiklikult olen masendavalt heleda nahatooni ja robustse vaimse tervisega ning mu lähikonnas pole ühtegi enesetapujuhtumit, aga loominguga seotud raskused või üldised eneseotsingud on mullegi tuttavad. Kuid see polegi oluline, me ei loe ju ainult selleks, et isiklikku kogemust valideerida, vaid selleks, et enda mõistmist ja piire laiendada, saada endast suuremaks.
Ühesõnaga, väga hea ja oluline raamat on. Kes mind teavad, teavad ka, et ma olen oma tärnidega erakordselt kitsi ning Eesti kirjandusega on mul üldse keeruline suhe. "Inimese kostüüm" ei ole minu jaoks viietärniraamat ainult sellepärast, et selle viimased, kokkuvõtvad peatükid ei mõjunud mulle enam nii vahetult ja otse veeni kui reaalajas kirjutatud osad. Nii et 4.5 ja olgem tänulikud, et meil on selliseid inimesi nagu Jim.
August 26, 2026
eelkõige jäi mind selle raamatu lõpetamise järel vaevama küsimus, et kas Jim ikka teab, et see kõik ei pea nii olema - et kõigi inimeste elu ei ole kogu aeg lõputu vaev ja kannatus ja hästi raske, et kõik ei oota lihtsalt (või ka aktiivsemalt) surma, et igas sõpruskonnas ei ole kedagi, kes oleks end ära tapnud. ma ei ütle, et neid inimesi ja asju ja lugusid üldse ei ole, aga lihtsalt et... on teistmoodi elu ka olemas.
samas teisi arvustusi lugedes tundub, et see on üks neid raamatuid, millest igaüks loeb välja mingi oma rõhuasetuse ja teeb kaugeleulatuvad järeldused, nii et vb need kirjeldused tunduvad mulle ka tagantjärele masendavamad, kui nad tegelikult olid.
igal juhul raamat oli huvitav ja nauditav lugemine, üks neist harvadest, mille oma praeguses eluperioodis suutsin järjest ühe hooga läbi lugeda, ja see on suur asi mu jaoks - et kordagi ei kadunud huvi ega hajunud fookus. ja noh, sain sissevaate mingitesse eludesse, milliste üle ma tavaliselt palju ei mõtle. ja tõusis see vana hea küsimus, et kas kõik kunst ja looming äkki sünnibki suurest kannatusest ja et see, et mina ei kannata, on põhjus, miks mul ka suurt midagi öelda pole maailmale.
samas teisi arvustusi lugedes tundub, et see on üks neid raamatuid, millest igaüks loeb välja mingi oma rõhuasetuse ja teeb kaugeleulatuvad järeldused, nii et vb need kirjeldused tunduvad mulle ka tagantjärele masendavamad, kui nad tegelikult olid.
igal juhul raamat oli huvitav ja nauditav lugemine, üks neist harvadest, mille oma praeguses eluperioodis suutsin järjest ühe hooga läbi lugeda, ja see on suur asi mu jaoks - et kordagi ei kadunud huvi ega hajunud fookus. ja noh, sain sissevaate mingitesse eludesse, milliste üle ma tavaliselt palju ei mõtle. ja tõusis see vana hea küsimus, et kas kõik kunst ja looming äkki sünnibki suurest kannatusest ja et see, et mina ei kannata, on põhjus, miks mul ka suurt midagi öelda pole maailmale.
September 20, 2026
Muidugi oskab Ashilevi ladusalt kirjutada ning arvatavasti on eluraskuste suhtes aus ja haavatav olemine miski, mis meile kõigile kasuks tuleks, esmalt eneseteraapilise toime pärast ning teiseks seetõttu, et nagu sellegi raamatu retseptsioonist nähtub, pakub see teistele palju tuge ja äratundmist.
Ent. Sellegipoolest jään ma natuke kõhklevale seisukohale. Mingi osa minust kipub ikkagi arvama, et ainult ladusast kirjutamisest ning aus ja haavatav olemisest kirjanduse(k)s ei piisa.
Nende peaaegu kahekümne aasta jooksul, mis ma ise blogi olen pidanud, on mult lugematu arv kordi küsitud, et miks ma neid tekste raamatuna ei avalda. Olen alati vastanud, et ei suuda ette kujutada, et ühe tavalise inimese elupeegeldused vääriksid raamatuna ilmumist, ükskõik kui hästi nad kirja pandud poleks. Ometi ilmub aina rohkem raamatuid, mille autor pole sugugi nii arvanud ja ma ei oska päriselt öelda, kas see on hea või halb. Hea on küllap see, et niisugune ambivalentsus püsib vähemalt senikaua, kuni tekstid on kirjutanud inimene, mitte AI.
Ent. Sellegipoolest jään ma natuke kõhklevale seisukohale. Mingi osa minust kipub ikkagi arvama, et ainult ladusast kirjutamisest ning aus ja haavatav olemisest kirjanduse(k)s ei piisa.
Nende peaaegu kahekümne aasta jooksul, mis ma ise blogi olen pidanud, on mult lugematu arv kordi küsitud, et miks ma neid tekste raamatuna ei avalda. Olen alati vastanud, et ei suuda ette kujutada, et ühe tavalise inimese elupeegeldused vääriksid raamatuna ilmumist, ükskõik kui hästi nad kirja pandud poleks. Ometi ilmub aina rohkem raamatuid, mille autor pole sugugi nii arvanud ja ma ei oska päriselt öelda, kas see on hea või halb. Hea on küllap see, et niisugune ambivalentsus püsib vähemalt senikaua, kuni tekstid on kirjutanud inimene, mitte AI.
September 15, 2026
Jimile 5/5 Jim olemise eest ja 5/5 eetilise teo ja mõtestamisjulguse eest. Raamat siiski 3/5, kuna liiga laialivalguva vormiga minu maitse jaoks. Sõprade ja Seksi ja Linna liigse kiitmise eest tahaks veel ühe tärni maha võtta, aga leebun, kui meenutan peamist.
Read
August 31, 2026ühel pühapäeva õhtul sõin Marta juures tema sünnipäevatordi ülejääke kui ta ütles mulle "SEE ON VÄLJAS SEE ON VÄLJAS MA NÄGIN SEDA RAHVA RAAMATUS LÄHEME SINNA" ja ma ütlesin vastu "Marta-Marta, see on ju juba kinni"
hästi pikk paus
"kuule aga Prisma on ju 24/7 lahti ja nad peavad ju pidevalt kaupa uuendama nii et ma lähen kõnnin rattani ning siis vaatan kas ma viitsin minna"
viitsisin.
viisin Martale tema oma ja väntasin koju.
Marta kirjutab "kuule, ma hakkasin lugema ja ma juba nutan"
"olgu, ma siis hakkan ka" "lehekülg kaheksa, pisar lahti"
ja nii ta läks.
hästi pikk paus
"kuule aga Prisma on ju 24/7 lahti ja nad peavad ju pidevalt kaupa uuendama nii et ma lähen kõnnin rattani ning siis vaatan kas ma viitsin minna"
viitsisin.
viisin Martale tema oma ja väntasin koju.
Marta kirjutab "kuule, ma hakkasin lugema ja ma juba nutan"
"olgu, ma siis hakkan ka" "lehekülg kaheksa, pisar lahti"
ja nii ta läks.
Read
September 2, 2026ilmselt kõige millennialim raamat mis eestis kunagi kirjutatud on
September 17, 2026
Meeletult hästi on autor pannud sõnadesse kogu selle keerukuse, tabud, hirmu ja kurbuse, mis keerleb nii surma, vaimse tervise, depressiooni kui ka enesetapu ümber. Ja elu enda ümber. Nii voolav, kulgesin autoriga tema tempos kaasa, see kõik jooksis nii hästi kokku. Ma oleks justkui tükk aega sellist teost otsinud ja nüüd lõpuks leidnud, nii väga meeldis.
August 25, 2026
Jim elab kindlasti kaua…tunne on selline. Depressioon - kas me ikka teame, et see on elu ja surma küsimus? Küsimus? või teadmine.
August 21, 2026
See läks hinge. Palju oli äratuntavat, sest sama ajastu. On omamoodi kogemus olla elanud kahetoalises panelkas. Õnneks pole minu ümber noorena olnud sellist kogemust, mis on pannud autori kirjutama. Kuid kõiges - vaimne tervis, depressioon (kuigi parimad petavad ära) ning enesetapp - on suutnud ta nii hästi asjad kokku võtta. Ja lõpuks ikka mõtled, mis on see, mille tõttu mõned veavad välja, aga teised mitte?
Read
September 7, 2026Lugesin ja mõtlesin, et nagu oleks poole kõrvaga pealt kuulanud Ashilevi teraapia seansse või piilunud ta päevikut.
Eks see raamat seda oligi, emotsionaalne ja tundlik valu ning kogemuse jagamine. Sügavalt isiklik lugu iseendaks ja inimeseks olemise raskusest (kergusest).
Kuigi tekst on kirjutatud mitme aasta jooksul, siis lugedes seda aastate vahele haktitud tunnet ei teki. Erinevad eluhetked ja emotsioonid on autoril õnnestunud sujuvaks tervikuks kokku siduda, et raamat haaras mind sedavõrd kaasa ja lugesin selle ühe hingetõmbega läbi.
Jim Ashilevi ütles oma raamatu kohta ühes intervjuus:
"– me olemegi kõik sellised kummalised, ellu visatud olendid, kes proovivad olla inimese moodi, aga kellelgi ei tule see väga veenvalt välja. Seega tundub, et võib-olla elu ongi üks imelik üritus, kus on vaja kanda inimese kostüümi, ja enne elu ja pärast elu saab selle kostüümi jälle ära võtta."
Eks see raamat seda oligi, emotsionaalne ja tundlik valu ning kogemuse jagamine. Sügavalt isiklik lugu iseendaks ja inimeseks olemise raskusest (kergusest).
Kuigi tekst on kirjutatud mitme aasta jooksul, siis lugedes seda aastate vahele haktitud tunnet ei teki. Erinevad eluhetked ja emotsioonid on autoril õnnestunud sujuvaks tervikuks kokku siduda, et raamat haaras mind sedavõrd kaasa ja lugesin selle ühe hingetõmbega läbi.
Jim Ashilevi ütles oma raamatu kohta ühes intervjuus:
"– me olemegi kõik sellised kummalised, ellu visatud olendid, kes proovivad olla inimese moodi, aga kellelgi ei tule see väga veenvalt välja. Seega tundub, et võib-olla elu ongi üks imelik üritus, kus on vaja kanda inimese kostüümi, ja enne elu ja pärast elu saab selle kostüümi jälle ära võtta."
August 23, 2026
Tänapäeval on moes oma elust kirjandusteos luua, sama traditsiooni jätkab "Inimese kostüümgi". Üsna ladusalt kirjutatud (kõik peatükid polnud küll võrdselt huvitavad ja leidus mitmeid kordusi, mis oleks võinud välja toimetada), kuigi mõnevõrra justkui fookusetu, kui välja jätta punase niidina teksti läbiv depressiooni, masenduse, enesetapu ning pidevate suremiste ja surmaootuse morbiidne teema.
On oluline vaimsele tervisele tähelepanu pöörata ning noori võib kõnetada, kui tuntud isik räägib isiklikest raskustest, läbielamistest ja toimetulekuvõimalustest, mis võivad, aga muidugi ei pruugi töötada. Samadel teemadel on objektiivselt võttes küll paremini kirjutanud Õnnepalu ja Heinsaar oma "Ööpäevikus", aga nemad on natuke vanema põlvkonna esindajad. Mis viibki selleni, mis ei luba mul raamatule rohkem tärne panna, see on nimelt suhestumise küsimus, mis on täiesti minu isiklik probleem ega pruugi midagi öelda raamatu headuse kohta.
Ega ma ei oleks tahtnudki rääkida x-generatsioonist või millenniaalidest ning veel vähem lumehelbekestest, aga kõiki neid mainis autor ise ka oma tekstis. Nii et võin öelda küll, et ehkki Ashilevi ja minu sünniaastate vahe on jämedas joones kõigest kümmekond aastat, siis vaimne lõhe tundub olevat palju suurem tema kui minust 10-20 aastat vanematega. Eks siin on palju põhjusi.
Teisalt mõjutab ka see, et autori tegevusala jääb minust väga kaugele. Tunne oli, nagu loeks Müürilehte (mida on ka siin raamatus mitu korda mainitud) ja ei saaks pooltest asjadest midagi aru- see on lihtsalt nii teistsugune maailm.
Veider on ka lugeda, kuidas autor rõhutas kümneid kordi, kui pisike tema lapsepõlvekorter ikka oli, samas kui mina unistasin terve kooliaja veeklosetist. Ja kui imeliku ja väljajäetuna ja poollollaka läbikukkujana ta end oma pealinna eliitkoolis tundis, samas kui kogu aeg oli juttu tema väga paljudest sõpradest, kõik omal alal tuntud samade eliitkoolide taustaga inimesed, tõeline toetav lähedane sõprus- ja kogukond, millest paljud vaid unistada võivad.
Kõik sõltub taustsüsteemist. Depressioon o n raske ja eluohtlik haigus ning võib tabada igas vanuses inimesi ning vaimse tervise mured pole mullegi võõrad, aga siiski tundub, et iga järgmine põlvkond on kuidagi vähem... vintske ja üha enesekesksem ("ma olen seda väärt!"- hästi kirjutas sellest viimati loetud raamatus "Kui aeg saab otsa" Elina Hirvonen). Mida paremaks ja mugavamaks ja võimalusterohkemaks elu läheb, seda rohkem vaba ressurssi on sul nii-öelda oma nabas urgitseda ja eksistentsiaalset ängi tunda. Kui Onegin oleks olnud igapäevase ellujäämise eest võitlev talupoeg, kas teda oleks üldse mingi spliin vaevanud? Ma saan aru, et ka rikkad nutavad ja raske depressiooni puhul on kõik tühine ja mõttetu ning maailmas toimub teiste inimestega tõeliselt õudsaid asju, aga just sellepärast võib mõnikord ka katsuda oma elevandiluutornist korraks alla tulla ja püüda mõista, et kõik see, mis tundub nii raske, oleks paljude jaoks privileeg.
On imetlusväärne, et Ashilevi on söandanud oma haavatavust ja muresid avameelselt paljastada ning paljudele inimestele võib see olla suureks toeks. Lihtsalt kõik raamatud ei kõneta kõiki lugejaid võrdsel määral.
Edit: Kui perearst kuulis, et võtsime koera, ütles ta, et nüüd pole mul enam psühholoogi vaja. Noh, tal oli õigus. Kass mõtleb siiski eelkõige enda heaolule. Laps on suur rõõm, aga siiski ka suur mure ning võib ajuti meeleheidet ja enesesüüdistusi hoopis süvendada. Aga koer lebab tihkelt sinu kõrval neil päevadel, kui sa voodist tõusta ei suuda, limpsib ära su pisarad ja leevendab peavalu. Ta armastab sind alati ja igal juhul, ole sa siis loll, paks ja kole või tõeline superstaar ning tahab kogu aeg sinuga koos olla, sest sa oled tema inimene, ainus ja kõik, mida ta vajab.
On oluline vaimsele tervisele tähelepanu pöörata ning noori võib kõnetada, kui tuntud isik räägib isiklikest raskustest, läbielamistest ja toimetulekuvõimalustest, mis võivad, aga muidugi ei pruugi töötada. Samadel teemadel on objektiivselt võttes küll paremini kirjutanud Õnnepalu ja Heinsaar oma "Ööpäevikus", aga nemad on natuke vanema põlvkonna esindajad. Mis viibki selleni, mis ei luba mul raamatule rohkem tärne panna, see on nimelt suhestumise küsimus, mis on täiesti minu isiklik probleem ega pruugi midagi öelda raamatu headuse kohta.
Ega ma ei oleks tahtnudki rääkida x-generatsioonist või millenniaalidest ning veel vähem lumehelbekestest, aga kõiki neid mainis autor ise ka oma tekstis. Nii et võin öelda küll, et ehkki Ashilevi ja minu sünniaastate vahe on jämedas joones kõigest kümmekond aastat, siis vaimne lõhe tundub olevat palju suurem tema kui minust 10-20 aastat vanematega. Eks siin on palju põhjusi.
Teisalt mõjutab ka see, et autori tegevusala jääb minust väga kaugele. Tunne oli, nagu loeks Müürilehte (mida on ka siin raamatus mitu korda mainitud) ja ei saaks pooltest asjadest midagi aru- see on lihtsalt nii teistsugune maailm.
Veider on ka lugeda, kuidas autor rõhutas kümneid kordi, kui pisike tema lapsepõlvekorter ikka oli, samas kui mina unistasin terve kooliaja veeklosetist. Ja kui imeliku ja väljajäetuna ja poollollaka läbikukkujana ta end oma pealinna eliitkoolis tundis, samas kui kogu aeg oli juttu tema väga paljudest sõpradest, kõik omal alal tuntud samade eliitkoolide taustaga inimesed, tõeline toetav lähedane sõprus- ja kogukond, millest paljud vaid unistada võivad.
Kõik sõltub taustsüsteemist. Depressioon o n raske ja eluohtlik haigus ning võib tabada igas vanuses inimesi ning vaimse tervise mured pole mullegi võõrad, aga siiski tundub, et iga järgmine põlvkond on kuidagi vähem... vintske ja üha enesekesksem ("ma olen seda väärt!"- hästi kirjutas sellest viimati loetud raamatus "Kui aeg saab otsa" Elina Hirvonen). Mida paremaks ja mugavamaks ja võimalusterohkemaks elu läheb, seda rohkem vaba ressurssi on sul nii-öelda oma nabas urgitseda ja eksistentsiaalset ängi tunda. Kui Onegin oleks olnud igapäevase ellujäämise eest võitlev talupoeg, kas teda oleks üldse mingi spliin vaevanud? Ma saan aru, et ka rikkad nutavad ja raske depressiooni puhul on kõik tühine ja mõttetu ning maailmas toimub teiste inimestega tõeliselt õudsaid asju, aga just sellepärast võib mõnikord ka katsuda oma elevandiluutornist korraks alla tulla ja püüda mõista, et kõik see, mis tundub nii raske, oleks paljude jaoks privileeg.
On imetlusväärne, et Ashilevi on söandanud oma haavatavust ja muresid avameelselt paljastada ning paljudele inimestele võib see olla suureks toeks. Lihtsalt kõik raamatud ei kõneta kõiki lugejaid võrdsel määral.
Edit: Kui perearst kuulis, et võtsime koera, ütles ta, et nüüd pole mul enam psühholoogi vaja. Noh, tal oli õigus. Kass mõtleb siiski eelkõige enda heaolule. Laps on suur rõõm, aga siiski ka suur mure ning võib ajuti meeleheidet ja enesesüüdistusi hoopis süvendada. Aga koer lebab tihkelt sinu kõrval neil päevadel, kui sa voodist tõusta ei suuda, limpsib ära su pisarad ja leevendab peavalu. Ta armastab sind alati ja igal juhul, ole sa siis loll, paks ja kole või tõeline superstaar ning tahab kogu aeg sinuga koos olla, sest sa oled tema inimene, ainus ja kõik, mida ta vajab.
August 24, 2026
nutsin natuke. amen!
Read
August 22, 2026valus ja vajalik lugemine
August 25, 2026
Elu valust ja ilust. Vahel ka väga suurest valust ja kuidas kõigest hoolimata edasi elada ja olla. Kuidas proovida mõista teiste valu.
Elu läheb edasi, kuid ta on ikka veel surnud. See olek ei muutu. See pole ajutine.
Elu läheb edasi, kuid ta on ikka veel surnud. See olek ei muutu. See pole ajutine.
September 4, 2026
Mulle tundus, et see koosnes justkui kahest osast: ühest, kus oleksid justkui vestelnud oma väga hea endise sõbraga pärast 10 aastat ja küsinud "kuidas sul läinud on?", ja teisest osast, mis mulle meeldis väga!
September 24, 2026
See raamat räägib küll peaasjalikult surmast, kuid minu arust on väga elujaatav. Natuke meenutas Tallinna elukirjeldus mullust "Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte". Tsipa häiris vist liigne "Disco Elysiumi" esile tõstmine.
"Ma saan aru, miks inimesed pöörduvad alkoholi ja muude mõnuainete poole, eriti kui universumi loterii on saatnud sind elama Eestisse, kus kaheksa kuud aastas otsib inimene jäävihma trotsides ja pimeduses kobades teed koju. Kui soojust on sinust väljaspool nii vähe ja ümbritsev keskkond on suurema osa aastast inimvaenulik, on igatsus kiire leevenduse, pehmuse ja lohutuse järele igati loomulik tekkima. Sa tahad turvatunnet ja meelerahu, võib-olla rõõmugi. Tahad tunda, et oled kodus nii maailmas laiemalt kui ka iseeneses. Ja sa tahad magada."
"Ma saan aru, miks inimesed pöörduvad alkoholi ja muude mõnuainete poole, eriti kui universumi loterii on saatnud sind elama Eestisse, kus kaheksa kuud aastas otsib inimene jäävihma trotsides ja pimeduses kobades teed koju. Kui soojust on sinust väljaspool nii vähe ja ümbritsev keskkond on suurema osa aastast inimvaenulik, on igatsus kiire leevenduse, pehmuse ja lohutuse järele igati loomulik tekkima. Sa tahad turvatunnet ja meelerahu, võib-olla rõõmugi. Tahad tunda, et oled kodus nii maailmas laiemalt kui ka iseeneses. Ja sa tahad magada."
October 6, 2026
"Ma ei pea elama - mitte keegi ei pea elama -, aga kui me juba kord siin oleme, siis miks mitte elada? Luua ja armastada? Milleks kiirustada suremisega, milleks kiirustada olematusse, kui me oleme seal veetnud juba miljardeid aastaid?"
***
"Kui ronija redel on kipakas ja kukkumine eluohtlik, siis ta mäletab igat viimsetki redelipulka, mis ebakindlal teekonnal tema raskuse enda kanda võttis ja teda ülespoole aitas. Elupäästjad. Ära kunagi unusta, kes ja kuidas su elu päästis."
***
"Kui ronija redel on kipakas ja kukkumine eluohtlik, siis ta mäletab igat viimsetki redelipulka, mis ebakindlal teekonnal tema raskuse enda kanda võttis ja teda ülespoole aitas. Elupäästjad. Ära kunagi unusta, kes ja kuidas su elu päästis."
October 17, 2026
palju pisaraid
kui mult on küsitud "kellega (meie seast lahkunud) kuulsusega ma sooviks kohtuda/rääkida" siis pikki aastaid on mu vastus olnud margus karu...
& i stand by it (isegi kui ma pole kunagi "nullpunkti" lugenud)
see raamat natuke tegi seda... lubas mul läbi jim-i margusega kohtuda... küll postuumselt ja kirjanduse ja kellegi teise kogemuste vahendusel... kuid siiski:)
kui mult on küsitud "kellega (meie seast lahkunud) kuulsusega ma sooviks kohtuda/rääkida" siis pikki aastaid on mu vastus olnud margus karu...
& i stand by it (isegi kui ma pole kunagi "nullpunkti" lugenud)
see raamat natuke tegi seda... lubas mul läbi jim-i margusega kohtuda... küll postuumselt ja kirjanduse ja kellegi teise kogemuste vahendusel... kuid siiski:)
October 11, 2026
Oluline ja hästi kirjutatud. Piisavalt helgust ka väga rasketes teemades, et kõlama jääks lootusrikas noot.
September 15, 2026
"Inimese kostüüm" on hea raamat, tõsistel teemadel, vajalik. Kõige huvitavam oli autori lapsepõlv ja nooruseaeg.
Olen mitut kriitilist arvamust selle raamatu aadressil lugenud ja nendega ka nõus. See ei olegi romaan, need on päeviku-stiilis katkendid autori elust. Loed läbi, elad kaasa, aga mingi tugevam tervik, arengukaar on puudu.
Olen mitut kriitilist arvamust selle raamatu aadressil lugenud ja nendega ka nõus. See ei olegi romaan, need on päeviku-stiilis katkendid autori elust. Loed läbi, elad kaasa, aga mingi tugevam tervik, arengukaar on puudu.
August 29, 2026
Nukrad mõtted. Vahel ka helged. Kes ei tahaks Jimi sõber olla?
September 16, 2026
Väga oluline lugemine kõigile, kel on elus raskeid hetki, mis tunduvad ületamatud ja neile, kes teavad inimesi, kel on raskusi elamisega.
Raamat on hea meeldetuletus, et meil kõigil on raske ja et me ei pea üksi kannatama. Samuti hea meeldetuletus, et meil kõigil on keegi, kes meid igatsema jääb. Elu läheb alati edasi. Elus pole midagi ületamatut. Elada on raske, aga selles (võibolla) peitubki elu võlu.
Raamat on hea meeldetuletus, et meil kõigil on raske ja et me ei pea üksi kannatama. Samuti hea meeldetuletus, et meil kõigil on keegi, kes meid igatsema jääb. Elu läheb alati edasi. Elus pole midagi ületamatut. Elada on raske, aga selles (võibolla) peitubki elu võlu.
Read
September 26, 2026Ma ei taha nendes pisikestes tähekestes hinnata raamatut, mis räägib päris inimese elust, kogemusest ja kannatustest-rõõmudest. Ütlen siinkohal vaid seda, et Ashilevi oskab äärmiselt ladusalt kirjutada. See on esimene tema raamat, mida ma lugenud olen ja ta kirjutamisstiil tõmbas kohe endasse. Ilus, omamoodi ood ta heale sõbrale, varalahkunud Margus Karule. Aus, otsekohene vaade elu raskustele, eriti depressioonile.
August 21, 2026
“Kellelgi pole kohustust elada. Aga elada on palju lihtsam, kui teised ka elavad. Jagatud absurd on ma ei tea kas just kergem, aga lõbusam.”
Jim viitab selles raamatus albumitele, mis on ka minu lemmikud ja mis on mind mingil hetkel omamoodi „päästnud“. Aga selle raamatu soundtrack on minu jaoks tegelikult Ladies and Gentlemen We Are Floating in Space by Spiritualized.
Jim viitab selles raamatus albumitele, mis on ka minu lemmikud ja mis on mind mingil hetkel omamoodi „päästnud“. Aga selle raamatu soundtrack on minu jaoks tegelikult Ladies and Gentlemen We Are Floating in Space by Spiritualized.
This entire review has been hidden because of spoilers.
September 3, 2026
... ’Suur osa meie elukestvast rahulolematusest saab alguse sellest, et me loodame saada millestki midagi, mida sealt pole võimalik saada. Pole kunagi võimalik olnudki.’
... ’Mõtte jõul saab muuta kõike.
Lood, mida me endale enda kohta räägime, loovadki meid endid.
Me elame väljamõeldud maailmas – ja seda maailma saab alati mõelda paremaks, suuremaks, elamisväärsemaks ja kodusemaks.’
... ’Mõtte jõul saab muuta kõike.
Lood, mida me endale enda kohta räägime, loovadki meid endid.
Me elame väljamõeldud maailmas – ja seda maailma saab alati mõelda paremaks, suuremaks, elamisväärsemaks ja kodusemaks.’
August 18, 2026
Mulle väga meeldis. Ei ole tema kirjutatut varem lugema juhtunudki. Selle põhjal paistab, et võiks küll. Ei tea, kas see on põlvkondlik lähedus või mis, aga see kõik oli kuidagi tuttavlik ja samas jälle mitte. Ilmselt oleme autoriga üsna erinevate maailmavaadetega, aga mis siis.
October 2, 2026
Uskumatult nauditav lugemine. Üldse ei tahtnud, et see raamat ära lõppeks. Mekutasin mõne lehekülje kaupa. Ashilevi isiklikud kogemused ja mõtted. Tema elust Eestis mustanahalisena, hea sõbra Margus Karu enesetapust, oma elust Inglismaal.
October 4, 2026
Bussisõidul Pärnust Tartusse lugeda nii avalikus kohas midagi nii avalikiskuvat ja puudutavat ei olnud küll mu pühapäevane plaan. Ja puudutama jääb mind see kauaks, asetan raamatu virna siit-saan-võtta-ja-uuesti-järele-vaadata. Surutud käejälg minu koopa seinal.
August 27, 2026
Lugesin, sest Margus oli minu sõber ka. Ta oli maailma kõige naljakam inimene. Oli huvitav teda kellegi teise loos näha, läbi kellegi teise pilgu meenutada. Muud ei oskagi öelda.
Displaying 1 - 30 of 35 reviews