Viimati kohtusime Uhhuduuri natuke hullumeelse ent alati edasi pürgiva jalgratturite seltskonnaga 2011. aastal, kui nad olid jõudnud Addis Abebasse Etioopias. Järgmine samm pidi olema teekond läbi Aafrika ning see teostus 2014. aastal, kui läbiti 5000 kilomeetrit Etioopiast Namiibiasse. Nagu ikka, siis päris ei kõik ei sujunud plaanide kohaselt, juhtus üsna uskumatuid lugusid, kohtuti veel uskumatumate inimestega, aga ikkagi jõuti kohale. Kõigest sellest see raamat räägibki.
Hea kerge lugemine. Kirjutatud enamalt jaolt ühe osalise vaatenurgast, oleks huvitavam olnud, kui teiste osaliste jutustusi ka rohkem oleks kirja saanud.
Annaks 2,5 tärni kui saaks. Eelmine Uhhuduuri raamat haaras ja liigutas rohkem. Käesolev tüütas rohkem, esines rohkem arusaamatut soigumist, vähem sai nalja ja vähem kirjeldati põnevaid kohtumisi. Lugesin läbi, aga vahepeal läks kaunis tüütuks. Oleks võinud lühem ka olla.
Uskumatult loetav, vist ei ole nii kiiresti varem ükski raamat läinud. Ja noh, pilte on ka palju. Ja just selliseid pilte, mis pole üle tuunitud või üle mõeldud, selliseid autentseid. Lood on väga elavalt edasi antud. Eks natuke mõnes kohas häiris toon, no näiteks ei ole vaja alaealiste keha kommenteerida, ikkagi täiskasvanud mehed. Ja eks see rattamatk üks väsitav ja frustreeriv asi ole. Igatahes otsin esimesed osad ka, ülimõnus lugemine kui sarja ainult paaril korral õnnestunud näha.
Reisikirjeldus rattamatkast ühest Aafrika otsast teise. Kirjeldatakse erinevate riikide ja rahvaste omapärasid. Saab aimu kohapealsest, turistidele mitteorienteeritud piirkondade elu-olust. Kuigi vaesus on laialt levinud, esineb ka üldist eluga rahulolu ja olemasolevate võimaluste piires edukalt hakkama saamist. Eriti eredalt jäid meelde kokkulepitud kuupäevadest ja kellaaegadest kinnipidamise ebaolulisus, valetamise aktsepteeritavus, külmad ilmad, laste vägivaldsus. Reis on raske ja tekitab grupiliikmete vahel kohati teravaid pingeid, kuid ühine ettevõtmine sunnib siiski koostööd tegema ja leppima.
Arvestades eelneva kahe raamatuga tekkinud ootusi, oli siinne paras pettumus. Tegu pole mitte kogu Uhhuduuri seltskonna reisilooga, vaid pigem ühe liikme nägemusega teekonnast. Raamatu pisut naivistlik ja pühalik foon ei aita loo tempokamale kulgemisele eriti kaasa. Autorid võiksid naasta vana kontseptsiooni juurde, kus kõik rännuosalised saavad sõna. Kui kogu reisilugu esitatakse läbi teatava holistliku filtri, siis muutub see lugeja jaoks üsna tüütuks. Tõsi, peale üht konkreetset vahejuhtumit raamatu 2/3 peal oli teksti stiilimuutus täiesti tajutav ning viimane 1/3 oli lugu juba päris huvitav - nii, nagu kogu reisiraamat olla võiks.
Eelmine raamat "Ehh Uhhuduur! Ratastel Teheranist Addis Abebasse" oli nauditavam ja nalja sai ka rohkem. Ei tea kas mehed näitavad väsimusemärke? Ootasin, et sisse on pikitud läbisõidetavate Aafrika riikide ajalugu aga eriti ei miskit. Ega ju kõrbes olegi erilist ajalugu. Aga üldkokkuvõttes üsna nauditav lugemine. Meeldivalt irooniline lähenemine Kristjanilt. Kuigi järgmine kord ehk pisut ülevamalt ja rohkem huumorit.
Väga meeldiv lugemine nagu eelmisedki osad, aga ohtrad trükivead (ühes peatükis oma kümmekond!) ei luba kõrgemat hinnet panna. Kas tõesti oli väljaandmisega nii kiire, et ühtegi kontroll-lugemist ei jõudnud teha?