Albertini jõudis Tallinn Eesti Raadio kutsungi kaudu, kus keegi naisterahvas hüüdis kiiresti «sintallinn», «sintallinn» – ikka «sintallinn» ja «sintallinn». Sõna sisu hakkas poisike mõistma alles veidi vanemana. Aga tähendus sellele kutsungile tuli suurem, kui ta ette aimatagi võis. Nüüd peabki Albert Tallinna oma kodulinnaks.
Kirjapandu on vaid osaliselt autobiograafiline ning isikud, kes tekstis end «ära tunnevad», pidagu seda kokkusattumuseks.
Täiesti lapinlikult mõnus tekst. Puritaanidele ei soovita, teised võtku üks lõõgastav pokaal ja istugu raamatuga maha. Aga ma rõhutan, kõik eelarvamused ja konventsioonid tuleb unustada, lasta end autoril, või siis Albertil, vooluga kaasa kanda.
Alustuseks kas või see küljendus-kujundus, ent ka voogav tekst ise. Tõsi, loogilist ülesehitust nii palju on, et raamat on jagatud Tallinn linnaosadeks, kus siis Lapinil on õnnestunud vähem või rohkem elada. Muus osas kulgeb tekst nii, nagu see autoril parajasti tuleb.
Olulised, mulle näib, on kolm teemat. Kõige tähtsam on suguelu ja ses osas tehakse lugejale kohe ka põhjalik terminoloogiaalane õppetund (olulised väljendid kõik puha rasvases kirjas). Ma usun, et pooltest väljenditest pole te kuulnudki. Teiseks tiksub taustal ajastule omane olmeline pool, olgu selleks eluruum, tööelu, pidutsemine vms. Ja kolmandaks teritas arhitektuuriprofessor hambaid muidugi ka linnaruumi kallal, eriti selle möödalaskmiste osas. Keegi kurtis, et see oli igav ja oleks võinud olemata olla... No ma ei tea, seda polnud eriti palju mu meelest, ja see oli piisavalt põnev lugeda. Eriti seetõttu, et aega on juba natuke mööda läinud ja kohe huvitav vaadata, millised ennustused tõeks osutusid.
Mulle meeldis. Aga ma olen veidi imelik muidugi ka.