Huvitav lugeda "ookeanitagust" filosoofiat ning kauget ka sellest, millega praegu tegelen. Kasvõi sellepoolest, et kui täpselt Deleuze diagnoosib ja kirjeldab esindusmõtlemist, mida Nagel siin esitab. Otseste vaenlaste lugemine.
Esimeste peatükkide argumendile on tõesti raske vaielda: igasugune üleüldine subjektivistlik programm ja skeptitsism kukub läbi, sest toetub oma argumentides sellele, mida üritab ümber lükata - st argumendile, võrdlusele, veenmisele ja elementaarsetele loogilistele seostele. Vähemalt - see kukub läbi kui hakkab üritama sind veenda siis ilmselt. Aga tõeline valgustatud pürroonlik skeptik ehk ei üritakski seda teha.
See tees, mis Nageli enese sõnul on aga "õhuke" (lk 87) ühtlasi venib välja kui ta hakkab kaaluma spetsiifilisemaid ja sattumuslikumaid mõttevorme - liiga peene koena ka rebeneb. Üleüldse jääb tal väikesest nendingust enamalt märkimata, et kui ka see "õhuke mõtte-pinnas", mida ta saab kaitsta üsna edukalt on veenev, siis ehk kõik see, mis on meile huvitav, on juba midagi muud - argumendi eeldused ja pinnas, kontseptid, raamid jm.
Kõnekad on teatud apooriad viimastes peatükkides: Nagel peab tunnistama, et empiirilistes teadustes ei piisa ainult matemaatikast/loogikast. On ka teatud intuitsioon, et asjad "on" ja et me otsime üldist "korda" või loodusseaduseid. "Korrast" saab reguleeriv Idee Kanti tähenduses. Ta peab tunnistama, et see Idee on tsirkulaarne: vaatlused sõltuvad sellest ja kinnitavad seda. Vastane juhtum, et kord on justnimelt mõistuse piirang ja ei vasta millelegi tegelikkuses, on aga lihtsalt "arutu" - me peame aksepteerima korra olemasolu, sest puudub alternatiiv (98-99).
Sarnane moment kordub viimases peatükis kui ta kaalub tõsiasja, et teadus (mida ta ei saa muidugi küsimuse alla seda oma realismi seisukohast) on jõudnud järeldusele, et meie mõistusel on sattumuslik bioloogiline kujunemislugu - see tõsiasi seab mõistuse epistemoloogilise väe küsimuse alla kuivõrd see on kujunenud eeldatavasti juhuslike mutatsioonide ja loodusliku valiku teel, mis ise ei selekteeri tingimata Tõetaju. Nähtavasti saab organism keskkonnaga kohaneda ju ka ilma matemaatika ja loogikata. Nageli jaoks on vaja seega lisaprintsiipi, mis annaks ratsionaalsusele aluse - seega eeldab ta, et vaim on üks üldisema universumi ratsionaalsuse/seaduspärasuse ilmnemisnähteid. Kas seda demonstreerib argument? Ei, siin on vaja lausa lihtsalt usku, mis selle lahendamatu konflikti mõistuse ja sattumuslikkuse vahel ületaks (146). Tüüpilise STEMlordina kaalub Nagel tõsiselt ainult bioloogilist sattumuslikkust. Tegelikult analoogsed argumendid psühholoogilisest, antropoloogilisest, ühiskondlikust sattumuslikkusest on tema jaoks täiesti ebaveenvad ning neid ta tõsiselt ei käsitlegi. Need argumendid on seotud teatud tüüpilise PoMo relativisti figuuriga, kes nähtavasti on kogu kirjatöö poleemiliseks objektiks kuigi ta figureerib tekstis ainult kaudse õlgmehikese varjuna - kõik argumendid, mida Nagel eksplitsiitselt käsitleb tulevad analüütilisest filosoofiast.
Ausa filosoofina nendib Nagel huvitaval kombel, et sellest hoolimata, et ta on ateist, hakkab see eelmainitud usk mängima sarnast rolli nagu Jumala figuur: maailma garanteerijana. Ratsionalism ja religioon lähenevad - hüpotees looduskorrast ja sellega harmoniseeruvast vaimust ei eristu vormiliselt teoloogilisest vaatest ning me peaks "religioonivaenu tõrkest" lahti saama (139). See religioonivaenulikkus on Nageli hinnangul ka kultuuri ja filosoofiat domineeriva skeptitsismi/relativismi põhjuseks. Tõepoolest looduse harmoonia on Nageli sõnastuses ülev ja ilus - mitte kauge Jumala figuurist ka emotiiv-esteetiliselt. See resoneerub kenasti Deleuze'i ja Guattari'ga, kes ütlevad, et korra postuleerimine on "Jumala otsus", Jumal on alati "äratundmise" moment.
Siia taustaks Deleuze'i esindusmõtlemise postulaadid Erinevusest ja kordusest:
1) mõtlemise "hea tahte/loomuse" eeldus, st postulaat selle olemuslikust seosest tõega (nähtavasti usu küsimus parema alternatiivi puudumisel),
2) tervemõistuse postulaat - mõistus saab ise end postuleerida universaalsena (kogu raamatu tees),
3) äratundmise postulaat - mida esindab siin hüpoteesi ja Korra Idee tsirkulaarsus.
4) esinduse postulaat - meie mõisted peegeldavad identseid nähtuseid (see on probleem, mida Nagel üldse ei puudutanud ning oli minu jaoks eriti tüütu: kui ka loogilised seosed näivad antud, siis MIDA me seostame ja MILLE eksistentsi võtame antusena?),
5) eksituse postulaat - eksitus tuleb ainult mõtlemisse väljast, sattumusest, ning pole mõtlemise enese osa (vastuargument evolutsioonist),
6) loogilise osutuse postulaat - mõttevald seondub ainult osutusega väljapoole, mis jääb mõttest sõltumatuks. See vaikiv eeldus võimaldab Nagelil lihtsa käeviipena perspektivismi kui võimaliku alternatiivse vaate suitsuks hajutada.
7) lahenduste postulaat - me saame tõe, mis kaotab probleemid - probleeme tegelikult ei eksisteerigi universumi harmoonilise ülesehituse seisukohast
8) eesmärgi või tulemuse postulaat - õppimise allutamine teadmisele ja kultuuri allutamine meetodile. Viimane on implitsiitne kogu raamatu poolehoius teadusliku realismi suhtes ning vaenlase figuuris humanitaarteaduste näol. Kultuur esineb eelkõige subjektivistliku eksitusena baastasandi ratsionaalsuse suhtes.
Kõik klapib. Mis on siin pildis siis puudu? Süübimata kõikidesse "PoMo" kriitikatesse, mida siin veel teha võiks nendin, et tegelikult piirdub teos reaalteaduste (matemaatika, loogika) apoloogia ilma selle motiivi otsese ülestunnistuseta. Hea apoloogia, hästi kirjutatud, aga enamat see ei saagi taotleda. Mis roll jääks siin üldse filosoofiale kui ta selle apoloogia on täiesti veenvalt teostanud? Igal juhul ei saa filosoofia tegeleda millegi spekulatiivsega - äratundmisemudel tingib, et temast jääb "heasüdamlik olend, kes ikka rahustab kogu kehtivat võimu, et ei tekita omalt poolt kellelegi mingit tülinat, leiab taas üles Riigi, Kiriku ja oma aja väärtused" (Deleuze). Mis oleks spekulatsioonid filosoofias? Nageli enese sõnutsi "Luululised süsteemid, mis tekitavad neile vastavaid nähtumusi." (98). [Mõistuse] Viimane sõna on juba olnud - filosoofia jääb seda lihtsalt igavesti kordama.