What do you think?
Rate this book
Vee peal
"Vee peal" on Olavi Ruitlase uus ja neljas proosaraamat. Võru päritolu kirjamehe teine raamat, 2005. aastal avaldatud "Kroonu" pälvis mitmeid kirjandusauhindu, ta 2009. aastal ilmunud romaanist "Naine" kujunes bestseller. Nüüd tuleb Ruitlane oma lapsepõlvelugu rääkiva, südamliku ja samas õudusjudinaid tekitava jutustusega.
Raamatus "Vee peal" kirjeldatud sündmused leiavad aset Võru linnas aastatel 1981-1982. Ajastutruud elupildid, tollane reaalsus ja peategelase põgenemised selle eest kalavetele kõnetavad ilmselgelt ka praegu. Piirid inimlikkuse ja ebainimlikkuse vahel on haprad, heatahtlikkusest võib teisipidi saada koorem.
Raamatus "Vee peal" kirjeldatud sündmused leiavad aset Võru linnas aastatel 1981-1982. Ajastutruud elupildid, tollane reaalsus ja peategelase põgenemised selle eest kalavetele kõnetavad ilmselgelt ka praegu. Piirid inimlikkuse ja ebainimlikkuse vahel on haprad, heatahtlikkusest võib teisipidi saada koorem.
- GenresFiction
200 pages, Hardcover
First published January 1, 2015
8 people are currently reading
151 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 32 reviews
April 18, 2017
Kui see raamat ei tekita isu kalale minna, siis ma ei tea, mis seda üldse teeks.
December 31, 2019
Täiesti super. Ruitlane jutustab lugusid, teeb seda väga hästi, ja materjali jagub. Mulle ei meeldi kalapüük, ma ei tea midagi Võrust ega võru keelest, ja ikkagi - täesti vaimustav teos.
Lugege!
Lugege!
Read
March 11, 2016Esimene pilk raamatule jättis sõbraliku mulje. Kaanel olid järv ja paat, milles kiilaspäine mees ja poisike kala püüavad. Ma polnud enne ühtegi Ruitlase raamatut lugenud, aga sellest piisas, et tekitada soov näha, mis seal kaane taga on.
Selgus, et seal oli lihtne lugu ühest lihtsast Võru poisist, kes Tamula järvest kala püüdmas käis. Haugi, angerjaid, latikaid, ahvenaid ja linaskeid. Loodan väga, et mõni liik kahe silma vahele ei jäänud, sest pidasin oluliseks kõik ära nimetada. Raamat on jagatud umbes kümneks looks, kus igaühes käiakse kalal. Igas loos saab ka paralleelselt teada, mis poisil hetkel peas või elus toimub. On siis keegi peksa saanud või vedru välja visanud või poiss ise armunud.
Nimetan peategelast poisiks, kuna ei mäleta, et teda nimeliselt mainitud oleks. Kuri kahtlus aga ütleb, et tegemist on Ruitlase enesega. Vahest see ongi kohe ametlikult nii ja mul on midagi märkamatuks jäänud? Igatahes tekkis mul tugev kujutluspilt, kuidas autor teismelisena 1980. aastate alguses mööda Võru linna ringi patseeris. Siinkohal kiitus suurepärase olustiku loomise eest. Lapsevanemate peks ja sõim, seksuaalsed tabud ja salaja Ameerika Hääle kuulamine andsid hea ülevaate tolleaegsest elust ja olust.
Ma pole kunagi kalal käinud, aga Ruitlane tegi kalapüügi mulle põnevaks. Sain teada, et kõiki kalu ei püütagi õngega ja tutvusin veidike kalameeste slängiga. "Vee peal" ei saa kalapüügi suhtes külmaks jätta, sest selle ja kõige muu vahel valitseb harmoonia, mis annab teosele teistsuguse ja meeldejääva olemuse. Tegemist on ausa raamatuga, mis räägib elust kõige puhtamal kujul, täpselt nii, nagu on. Sageli on raamatus surm ebaloomulik ja groteskne, aga mitte siin.
13-aastase poisi elu ja mõtete jälgimine oli selle raamatu parim osa. Vahepeal oli mul tunne, nagu oleksin mõne aasta võrra noorenenud, kuigi arvan, et kohati oli naiivsusega ülepakutud. Samas võib probleem olla ka selles, et tänapäeval on sellises vanuses noored kohati küpsemad ning vahest ka teadlikumad. Hetked, kus poiss esimest korda tüdrukutest unistas või kõiketeadvalt ringi marssis, tõid kaasa mingi veidra nostalgiatunde. Rääkides vaheldumisi päriselt toimuvast ja peas toimuvast, lõi autor realistliku maailma, kuhu siseneda oli imelihtne.
Arvan, et "Vee peal" on raamat, mida peale keerulisi mõtteid täis päeva on lausa lust lugeda. Lihtne ja lööv ning omab väärtuslikku mõtet.
"Kõik läheb mööda ja elu ongi enamasti nõme. Sellepärast ju ainult elataksegi, et siis mõnikord harva jälle ei oleks."
Selgus, et seal oli lihtne lugu ühest lihtsast Võru poisist, kes Tamula järvest kala püüdmas käis. Haugi, angerjaid, latikaid, ahvenaid ja linaskeid. Loodan väga, et mõni liik kahe silma vahele ei jäänud, sest pidasin oluliseks kõik ära nimetada. Raamat on jagatud umbes kümneks looks, kus igaühes käiakse kalal. Igas loos saab ka paralleelselt teada, mis poisil hetkel peas või elus toimub. On siis keegi peksa saanud või vedru välja visanud või poiss ise armunud.
Nimetan peategelast poisiks, kuna ei mäleta, et teda nimeliselt mainitud oleks. Kuri kahtlus aga ütleb, et tegemist on Ruitlase enesega. Vahest see ongi kohe ametlikult nii ja mul on midagi märkamatuks jäänud? Igatahes tekkis mul tugev kujutluspilt, kuidas autor teismelisena 1980. aastate alguses mööda Võru linna ringi patseeris. Siinkohal kiitus suurepärase olustiku loomise eest. Lapsevanemate peks ja sõim, seksuaalsed tabud ja salaja Ameerika Hääle kuulamine andsid hea ülevaate tolleaegsest elust ja olust.
Ma pole kunagi kalal käinud, aga Ruitlane tegi kalapüügi mulle põnevaks. Sain teada, et kõiki kalu ei püütagi õngega ja tutvusin veidike kalameeste slängiga. "Vee peal" ei saa kalapüügi suhtes külmaks jätta, sest selle ja kõige muu vahel valitseb harmoonia, mis annab teosele teistsuguse ja meeldejääva olemuse. Tegemist on ausa raamatuga, mis räägib elust kõige puhtamal kujul, täpselt nii, nagu on. Sageli on raamatus surm ebaloomulik ja groteskne, aga mitte siin.
13-aastase poisi elu ja mõtete jälgimine oli selle raamatu parim osa. Vahepeal oli mul tunne, nagu oleksin mõne aasta võrra noorenenud, kuigi arvan, et kohati oli naiivsusega ülepakutud. Samas võib probleem olla ka selles, et tänapäeval on sellises vanuses noored kohati küpsemad ning vahest ka teadlikumad. Hetked, kus poiss esimest korda tüdrukutest unistas või kõiketeadvalt ringi marssis, tõid kaasa mingi veidra nostalgiatunde. Rääkides vaheldumisi päriselt toimuvast ja peas toimuvast, lõi autor realistliku maailma, kuhu siseneda oli imelihtne.
Arvan, et "Vee peal" on raamat, mida peale keerulisi mõtteid täis päeva on lausa lust lugeda. Lihtne ja lööv ning omab väärtuslikku mõtet.
"Kõik läheb mööda ja elu ongi enamasti nõme. Sellepärast ju ainult elataksegi, et siis mõnikord harva jälle ei oleks."
March 3, 2017
Tegin lahti ja lugesin ühe ropsuga läbi. Olavi Ruitlane võttis mul käest kinni ja viis oma maailma, rääkis joomisest, koduvägivallast, mõttetust koolist, tüdrukutest ja eelkõige kalapüügist. Kalapüügist suvel, kalapüügist talvel. Kalapüügist järvel, jõel, paadist ja kaldalt. See oli hästi edasi antud, sidus ja kordagi ei tekkinud tunnet, et paneks raamatu käest või teeks pausigi. Ja selle kõige kohal või taga oli tunne, et ma elan kaasa mingi 13-aastase nolgi tegemistele. Mulle läksid korda tema mõtted, motivatsioonid ja tahtmised. Ta oli täitsa päris inimene. Aitähh selle eest.
Lilli-Krõõt Repnau illustratsioonid tõid teksti lähemale, ja samas lisasid mingit etnograafilist maiku - tekkist korraks tunne, et vaatan mingit head antropoloogilist filmi: sellised inimesed, elavad niimoodi, kasutavad sellised tööriistu, ahah. Huvitav.
Lilli-Krõõt Repnau illustratsioonid tõid teksti lähemale, ja samas lisasid mingit etnograafilist maiku - tekkist korraks tunne, et vaatan mingit head antropoloogilist filmi: sellised inimesed, elavad niimoodi, kasutavad sellised tööriistu, ahah. Huvitav.
October 18, 2021
October 18, 2021 Update The film adaptation of Olavi Ruitlane's Vee Peal (On the Water) by director Peeter Simm is Estonia's entry for the Foreign Language Film Oscar 2021. See further at Estonian Public Broadcasting here.
Viie pääl/On The Water
Review of the ZA / UM hardcover edition (2015)
This was a very entertaining and mostly sunny coming of age story of a fishing-mad 12-13 year old boy growing up in the town of Võru in Southern Estonia. It also has the somewhat unique feature of its dialogue being written in the Southern Estonian dialect of "Võro kiil" (Võro language) with the balance of the text in standard Northern Estonian. That endeared it to me immediately as it brought back memories of Jaan Lattik's similarly stylized youthful adventures in Meie noored (Our Youngsters) and Kui Meil Veel Puksa Ei Olnud (When We Did Not Yet Wear Pants).
I say "mostly sunny", as there is a somewhat dark edge in the background to many of the stories with observations of alcoholism and domestic abuse in the local community. The story is set at the end of the so-called "stagnation era" of the Brezhnev years in the Soviet Union with the peripheral and direct impacts of Stalinist oppression still lingering in peoples' memories. The young boy's adventures "on the water" are his escape from this other reality that surrounds him.
Viie pääl/On The Water
Review of the ZA / UM hardcover edition (2015)
This was a very entertaining and mostly sunny coming of age story of a fishing-mad 12-13 year old boy growing up in the town of Võru in Southern Estonia. It also has the somewhat unique feature of its dialogue being written in the Southern Estonian dialect of "Võro kiil" (Võro language) with the balance of the text in standard Northern Estonian. That endeared it to me immediately as it brought back memories of Jaan Lattik's similarly stylized youthful adventures in Meie noored (Our Youngsters) and Kui Meil Veel Puksa Ei Olnud (When We Did Not Yet Wear Pants).
I say "mostly sunny", as there is a somewhat dark edge in the background to many of the stories with observations of alcoholism and domestic abuse in the local community. The story is set at the end of the so-called "stagnation era" of the Brezhnev years in the Soviet Union with the peripheral and direct impacts of Stalinist oppression still lingering in peoples' memories. The young boy's adventures "on the water" are his escape from this other reality that surrounds him.
December 31, 2019
Kui tavaliselt arvatakse, et inimesele meeldivad need lood, millega ta end suhestada oskab, siis mina pole kunagi olnud teismeline poiss ega ka kirglik kalastaja, aga see raamat meeldis mulle ikkagi. Igasugu laste silmade läbi kirjutatud lood ongi enamasti head, kuigi ju tegelikult võltsid - kirjutas need ikkagi täiskasvanu, kes ilmselt täistõde enam ei mäleta ja ilustab toonast elu üle. "Vee peal" tegelaste elu oli tänapäeva mõistes kõike muud kui lihtne ja ilus, aga oma ajas elava lapse jaoks oli see muidugi ainuke elu, mida ta teadis ja lapsed on üldiselt positiivsed. Selle loo kõik tegelased on vägagi värvikad, aga eks seal Võru kandis ongi veidi teistmoodi inimesed - sellised lõbusad ja ladusa jutuga, võru keelgi on kordi mahlakam kui eesti oma. Raamatu tegelased räägivad samuti enamasti võru keeles, millegipärast meenub kohe ansambel Winny Puhh ja nende lood seentest. Eks kalastamine ja seenendus ole ju mõlemad koriluse vormid. Eraldi väärib ära märkimist raamatu vahva kujundus, kus tõsised ja detailsed kalandusteemalised pildid vahelduvad lõbusate šaržidega loo tegelastest.
April 9, 2024
Vahepeal näis, et paljud seda raamatut loevad ja kiidavad, siis sattus mulle Overdrive'i valikus ette ning kuna pikk ei olnud, otsustasin laenutada ning kuulata.
Umbes esimese kolmandiku raamatust kirusin ennast ja mõtlesin, et "mida kuradit, mingi jauramine käib, no oli mul vaja seda võtta?!" Siis aga ühest hetkest läks juba täitsa ladusaks ja justkui hakkas midagi toimuma ma (peale kalastamise). Eks ta selline irooniline pilk nõuka-aja väikelinna külaelule oli, aga hea vähemalt, et seal nutieelsel ajastus see järv vähemasti käepärast olema sattus, et peategelane omale mingi tegevuse ja väljundi leidus. Tõepoolest, kalastamisest on siin raamatus läbivalt nii kirglikult kirjutatud, et peaaegu tuli endalgi soov ja isu minna õnge ostma :D
Seiklusi siin igatahes jagus ja paar korda sai natuke naerda ka, nii et kui raamatuga lõpetasin, tegin järeltulijale samuti ülesandeks see ära kuulata. Ta ise ka nii täpselt sobivas vanuses ehk samuti 12, et oligi just õige aeg saada pilguheit 40 aasta tagusele noore inimese elule. Talle igatahes ka meeldis.
Umbes esimese kolmandiku raamatust kirusin ennast ja mõtlesin, et "mida kuradit, mingi jauramine käib, no oli mul vaja seda võtta?!" Siis aga ühest hetkest läks juba täitsa ladusaks ja justkui hakkas midagi toimuma ma (peale kalastamise). Eks ta selline irooniline pilk nõuka-aja väikelinna külaelule oli, aga hea vähemalt, et seal nutieelsel ajastus see järv vähemasti käepärast olema sattus, et peategelane omale mingi tegevuse ja väljundi leidus. Tõepoolest, kalastamisest on siin raamatus läbivalt nii kirglikult kirjutatud, et peaaegu tuli endalgi soov ja isu minna õnge ostma :D
Seiklusi siin igatahes jagus ja paar korda sai natuke naerda ka, nii et kui raamatuga lõpetasin, tegin järeltulijale samuti ülesandeks see ära kuulata. Ta ise ka nii täpselt sobivas vanuses ehk samuti 12, et oligi just õige aeg saada pilguheit 40 aasta tagusele noore inimese elule. Talle igatahes ka meeldis.
Read
September 24, 2015Selline tore poiste ja kalade raamat. Kyll oleks tore (ja arusaadavam), kui oleks ka selline seenelkäiguraamat, mis jutustaks innukalt igast võidukalt kinni nabitud puravikust ja värgist.
August 30, 2016
Mina pole kunagi ju kellegi kalamees olnud! Hea, et ma üldse spinningul ja ahingul või lestal ja angerjal vahet suudan teha. Kogu minu kalamehe trofeede nimekiri koosneb paarist vaesest ogalikust, kelle ma viieaastase poisikesena Pirita silla juurest kinni püüdsin ja oma rohelisse ämbrikesse ujuma panin. Kõigele lisaks pole ma üleüldse ka suur kalaliha sööja. Põhjus väga lihtne! Mind (nagu palju teisigi lapsi) traumeeriti lasteaias aastaid selle kurikuulsa uhhaaga, mille "PIDI ÄRA SÖÖMA".
Samas on kirjanduslikud kalamehed mulle olnud alati sümpaatsed. Alates Nuuskmõmmiku ja Tuu-tikiga ning lõpetades Gailiti või Mälgu karuste noodavedajatega. Neist on alati õhkunud seda seletamatut rahu, mida maa- või linnamehed kunagi lõplikult mõistma ei hakka. Ehk ainult metsavahtidel on lootust!
Kõike seda eelnevat juttu kokku võttes oli mulle meeldivaks üllatuseks Olavi Ruitlase romaan "Vee peal". Ma mõistan, et olen ilmselt oma ülistuslauluga lootusetult hiljaks jäänud, sest romaan on juba terve aasta kriitikutelt ja lugejatelt kiita saanud. Isegi filmi hakatavat juba teose ainetel väntama! Aga mida muud lootagi teosest, mis on nõnda oskuslikult kokku sulatanud "Kevade", "Tagahoovis" ja "Teraspoisi". Ääretult raske on olla üheaegselt nii helge kui ka trööstitu, elujaatav kui ka allaandlik, nostalgiline kui ka ajakohane. Just viimane ongi Ruitlase romaani kõige suuremaks plussiks. Ajatus, nii potentsiaalse lugeja kui ka teemaderingi osas. "Vee peal" peaks kõnetama võrdselt kõiki, alates poisinolgist kuni vanaätini. Üks neist leiab teoses enda praeguse Mina, teine kunagise.
Äratundmisrõõm ongi romaani "Vee peal" edu saladuseks. See iga ilmaga Tamula järvel kala püüdev ning oma elu üle mõtisklev poiss võiks olla igaüks meist. Vaja oleks lihtsalt natuke rohkem aega, et üks hommik ärgata koos päikesega, seada sammud järve äärde, visata õngekonks vette ja mõelda. Mõelda eelmisele päevale, perele, armsamale, elatud ja veel elamata elule. Õhtu tõmmata konks välja ning minna suure saagiga koju. Isegi siis, kui sa sel päeval ühtegi kala ei püüdnud.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Samas on kirjanduslikud kalamehed mulle olnud alati sümpaatsed. Alates Nuuskmõmmiku ja Tuu-tikiga ning lõpetades Gailiti või Mälgu karuste noodavedajatega. Neist on alati õhkunud seda seletamatut rahu, mida maa- või linnamehed kunagi lõplikult mõistma ei hakka. Ehk ainult metsavahtidel on lootust!
Kõike seda eelnevat juttu kokku võttes oli mulle meeldivaks üllatuseks Olavi Ruitlase romaan "Vee peal". Ma mõistan, et olen ilmselt oma ülistuslauluga lootusetult hiljaks jäänud, sest romaan on juba terve aasta kriitikutelt ja lugejatelt kiita saanud. Isegi filmi hakatavat juba teose ainetel väntama! Aga mida muud lootagi teosest, mis on nõnda oskuslikult kokku sulatanud "Kevade", "Tagahoovis" ja "Teraspoisi". Ääretult raske on olla üheaegselt nii helge kui ka trööstitu, elujaatav kui ka allaandlik, nostalgiline kui ka ajakohane. Just viimane ongi Ruitlase romaani kõige suuremaks plussiks. Ajatus, nii potentsiaalse lugeja kui ka teemaderingi osas. "Vee peal" peaks kõnetama võrdselt kõiki, alates poisinolgist kuni vanaätini. Üks neist leiab teoses enda praeguse Mina, teine kunagise.
Äratundmisrõõm ongi romaani "Vee peal" edu saladuseks. See iga ilmaga Tamula järvel kala püüdev ning oma elu üle mõtisklev poiss võiks olla igaüks meist. Vaja oleks lihtsalt natuke rohkem aega, et üks hommik ärgata koos päikesega, seada sammud järve äärde, visata õngekonks vette ja mõelda. Mõelda eelmisele päevale, perele, armsamale, elatud ja veel elamata elule. Õhtu tõmmata konks välja ning minna suure saagiga koju. Isegi siis, kui sa sel päeval ühtegi kala ei püüdnud.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
March 19, 2016
FB lugemisväljakutse 21. teema - raamat, mille tegevus toimub merel (jõel, järvel vms veekogul)
Mõnusalt kirjutatud lugu 12-aastasest poisist, kes armastab kalal käia. Sõpradeks on tal naabruses elavad kalamehed, kes jagavad talle nii kalapüüdmis- kui ka elutarkusi. Lisaks lustlikele kalamehelugudele võib jälgida teismelise maailmavalu: elu on sageli ebaõiglane ja inimeste käitumine arusaamatu.
Rahva Raamatu lehel võetakse raamatu sisu kokku järgmiste sõnadega: Kindlasti on "Vee peal" inimeseks olemise ja jäämise manifest, ilus armastuslugu, kirglike kalapüügihetkedega kalameesteraamat, asjalik lugemine nii täiskasvanutele kui noortele.
Tore lugemine oli. :)
Mõnusalt kirjutatud lugu 12-aastasest poisist, kes armastab kalal käia. Sõpradeks on tal naabruses elavad kalamehed, kes jagavad talle nii kalapüüdmis- kui ka elutarkusi. Lisaks lustlikele kalamehelugudele võib jälgida teismelise maailmavalu: elu on sageli ebaõiglane ja inimeste käitumine arusaamatu.
Rahva Raamatu lehel võetakse raamatu sisu kokku järgmiste sõnadega: Kindlasti on "Vee peal" inimeseks olemise ja jäämise manifest, ilus armastuslugu, kirglike kalapüügihetkedega kalameesteraamat, asjalik lugemine nii täiskasvanutele kui noortele.
Tore lugemine oli. :)
February 20, 2016
Tore ja soe raamat. Mitte et kogu seda aguliseltskonda saaks positiivseks pidada, aga lapse silmade läbi nähtuna pole selleski mingit traagikat ega hinnanguid. Erakordselt võluvad pildikesed lapsepõlvest ja kalapüügist. Sellest viimasest vestetakse nii kaasakiskuvalt, et igav ei hakka küll lugedes kordagi. Kiituse on raamat auga ära teeninud.
October 2, 2021
Neid häid kilde oli siin ikka mitmeid. Eesti elu.
--
Tal paistab augu ümber paarkümmend särge. Nõrk. Ei tundu ka eriline geenius olevat, kakerdab jälle siiapoole, kui ma ta käest praegu küsiksin, kuidas tema ja minu jääaugu vahelist teepikkust arvutada, oleks ta hädas. Valem ütleb jah, et ess võrdub vee korda tee, aga selle peale ta ei tule, et kui sul on igrekjalad ja need on sõlmes, tuleb vastus veel kahe igrekiga jagada.
lk 68
--
"Kae paska, omgi Alaska!"
Seisame jääl ja vaatame nõutute nägudega kallast. Enam ei ole kalda ja jää serva vahel seda kümmet meetrit vaba vett. On sada. Nüüd lahutab meid kaldast sada meetrit lainetavat, päikse käes helkivat ja tasaselt sahisevat jääsuppi.
"Ma mõtli, et sa tiiät," on mu naaber üllatunud.
"Midä?" ei saa ma aru.
"Et kuis järve päält maaha saa?"
"Kost ma tiiä?"
"Kost ma tiiä, kost ma tiiät? Ma tulli su perrä," ütleb mees, "mõtli, et ku tiiät, kuis pääle saia, tiiät, kuis maaha kah!"
Ta on ikka loll. Tuleb lapse järel jää peale ja siis lööb verest välja. Napakas. Ma saan endast aru, mul ei ole veel mõistust, aga täiskasvanud mees võiks oma peaga mõelda.
lk 70
Ja oma äratundmisrõõm on võru keelest, kalamehest ja pärnaõieteest (:
--
Tal paistab augu ümber paarkümmend särge. Nõrk. Ei tundu ka eriline geenius olevat, kakerdab jälle siiapoole, kui ma ta käest praegu küsiksin, kuidas tema ja minu jääaugu vahelist teepikkust arvutada, oleks ta hädas. Valem ütleb jah, et ess võrdub vee korda tee, aga selle peale ta ei tule, et kui sul on igrekjalad ja need on sõlmes, tuleb vastus veel kahe igrekiga jagada.
lk 68
--
"Kae paska, omgi Alaska!"
Seisame jääl ja vaatame nõutute nägudega kallast. Enam ei ole kalda ja jää serva vahel seda kümmet meetrit vaba vett. On sada. Nüüd lahutab meid kaldast sada meetrit lainetavat, päikse käes helkivat ja tasaselt sahisevat jääsuppi.
"Ma mõtli, et sa tiiät," on mu naaber üllatunud.
"Midä?" ei saa ma aru.
"Et kuis järve päält maaha saa?"
"Kost ma tiiä?"
"Kost ma tiiä, kost ma tiiät? Ma tulli su perrä," ütleb mees, "mõtli, et ku tiiät, kuis pääle saia, tiiät, kuis maaha kah!"
Ta on ikka loll. Tuleb lapse järel jää peale ja siis lööb verest välja. Napakas. Ma saan endast aru, mul ei ole veel mõistust, aga täiskasvanud mees võiks oma peaga mõelda.
lk 70
Ja oma äratundmisrõõm on võru keelest, kalamehest ja pärnaõieteest (:
May 17, 2016
Minu esimene raamat Ruitlaselt, Ma ei teagi, miks, suhtusin autorisse (negatiivse) eelarvamusega. Aga üllatusin positiivselt. Soe ja helge raamat. Sai nutta ja sai naerda. Varasemalt on seda raamatud võrreldud Bullerbyga, pean ainult nõustuma. Hästi huvitavad kõrvaltüübid ja taas tõestus, et lapsed näevad seda maailma teistmoodi, siiralt, eelarvamusteta.
Ma pole üldse kalainimene, aga isegi minus tekitas kalastuse kirjeldamine vastupandamatu soovi kalale minna...
Ma pole üldse kalainimene, aga isegi minus tekitas kalastuse kirjeldamine vastupandamatu soovi kalale minna...
October 10, 2015
Mulle meeldis ju Ruitlase "Naine" ka, aga "Vee peal" üllatas siiski oma eheduse ja sümpaatsusega! Täpselt selline, mida aegajalt uuesti kätte võtta. Ja sama fiilinguga seenelkäimise raamatut loeksin kindlasti, hea idee siin ühel eelkirjutajal.
July 25, 2015
Alustasin lugemist täna ja lõpetasin samuti täna.
Hea kerge lugemine, mis tekitab nostalgia tunde kõigil,
kes on elanud sellel ajajärgul või kes on ise või teavad mõnda kalameest.
Hea kerge lugemine, mis tekitab nostalgia tunde kõigil,
kes on elanud sellel ajajärgul või kes on ise või teavad mõnda kalameest.
December 24, 2015
Mis Mariast sai?
December 25, 2020
muidugi mulle meeldis. see võru keel! ja kõik need kalad, kellest ma enne midagi ei teadnud, aga nüüd tahaks kohe isiklikult kohtuda igaühega. enamuse inimtegelastega ma kohtuda ei soovi, aga neistki oli nii mõnusasti kirjutatud - ei saa just öelda, et soojusega, aga... matter-of-factly? olid jah sellised joodikud ja peksid ja varastasid, aga ikkagi... sõbrad, ja kalapüügil abiks ja üldse. ühesõnaga, lapsepõlvelugu, mis pole ühestki kevadest ega väikesest Illimarist kehvem. ma ainult ei tea, kas lapsed peaksid seda lugema.
June 18, 2017
Tõesti hea raamat oli. Soe, aga samas nõukogude ajale iseloomulike jõhkrate alatoonidega. Päriselt ka tekkis lugedes tihti nii suur isu kalale minna, et võtaks kohe õnge kätte ja läheks, kuigi ma pole kunagi varem kalal käinud ning isegi ei söö enam kala.
August 21, 2016
Omalaadne coming of age - romaan, ühe poisi lapsepõlve lõpp 1982. aasta sotsialistlikus Brežnevi surma eelses Võrus. Kõrvaltegelased on sotsiaalse redeli madalamatesse või lausa kõntsakihti kuuluvad agulielanikud ja peale lapsepõlve lõpu on luubi all kalapüük. Need kalapüügi osad olidki ausalt öelda kõige igavamad, no mida huvitavat saab ühes ussileotamises ikka olla, aga Ruitlane oskas isegi seda ussileotamist päris huvitavalt kirjeldada. Värvikate kõrvaltegelaste galerii lisas värve, endistest vangidest, peast segastest, paberitega debiilikutest, joodikutest ja varastest naabrid tõid muidu veidi üksluiselt kalapüüki kalduvasse raamatusse kõvasti elu juurde, lisaks võrukeelsetele dialoogidele ja mõnusatele illustratsioonidele. Raamatul oligi ainult see viga et kole lühike oli teine, oleks võinud veel tükk maad pikem olla.
Hea ja mõnus suveraamat - kuigi üsnagi palju tegevusest toimub Tamula järve jääl või niisama lume ja lörtsiga. Ikkagi on suveraamat, ja hea selline. Lugege.
Hea ja mõnus suveraamat - kuigi üsnagi palju tegevusest toimub Tamula järve jääl või niisama lume ja lörtsiga. Ikkagi on suveraamat, ja hea selline. Lugege.
October 29, 2021
Rmtu olustik võttis aset Võrus ning räägiti ka Võru keeles. Üllataval kombel sain enamusest aru, kuigi see võttis kauem aega, aga osa lausetest küll midagi aru ei saanud.
Rmt rääkis teismelisest poisist, kes elas vanavanematega ning mida ta päevast päeva tegi - püüdis kala. Tema sõpradeks olid vanemad kalamehed - Kolja ja Kalju - kes külas elasid ja kellelt poiss kalapüüdmist õppis. Poiss ka armus ja seda oli põnev lugeda.
Rmt rääkis teismelisest poisist, kes elas vanavanematega ning mida ta päevast päeva tegi - püüdis kala. Tema sõpradeks olid vanemad kalamehed - Kolja ja Kalju - kes külas elasid ja kellelt poiss kalapüüdmist õppis. Poiss ka armus ja seda oli põnev lugeda.
December 30, 2017
Super tore raamat ühe kalapüüki armastava poisi elust ja mõttemaailmast. Läbi lapse silmade räägib autor väga värvikatest tüüpidest ja tõsistest asjadest, kuid poisi jaoks oli ikkagi tähtsaim kalapüük ja sellega kaasnev.
August 19, 2017
Ta oll' iks väega hää aoviide. Keträs noorõaopildikeisi.
April 2, 2020
Raamat oli hea, ELU, mida see kirjeldas, oli kohati natuke liiga jube. "Parim sõber Valter"...
March 21, 2022
Tegelikult 3-4 tärni.
July 18, 2022
Ruitlane on täitsa Eesti Hrabal.
March 6, 2023
Tore lugemine, sai kaladest ja Võrust rohkem teada. Ning ühe noormehe enesearengust ja -leidmisest 😄
February 26, 2024
Nostalgiline ja naljakas! Audioraamatuna ka väga hea.
March 13, 2017
EST: Nii haarav raamat, et ega enne käest saa, kui lõpuni jõudnud oled. Too lõpp panigi ainukesena kulmu kortsutama, sellest ka -1 tärn.
Sulle tõenäoliselt meeldib see raamat siis, kui sa ei ole: kalastushuviline, depressiivse Eesti väikelinna fänn, teismeliste mõttemaailma teadlane, nõukogudeaja tagaigatseja.
Aga sulle meeldib raamat ka siis, kui sa seda kõike oled!
Mõnus lugemine nii tekstiliselt kui huumori poolest, väga tõetruu ja tuttavlik olustik - tunned justkui end Võrus viibivat ja tegelastega oled ka juba ammu tuttav. Aga võibolla, et oledki. Järsku me kõik tunneme mõnda Kaljut või Koljat, Papat või Valterit. Ja kui ei tunnegi, siis ongi huvitav mõelda, et mida inimesi!
See on teismelise poisi eluavastamise ja -jutustamise lugu. Aga see pole mõni Berti päevik või Kuidas elad, Ann. See on tõsiselt nauditav, kaasahaarav- täiesti halvavalt kaasaelama panev, ma ütleks isegi.
Siin arvustuste hulgas tuleb nii mõnelgi ülestunnistus, et suhtuti Ruitlasesse justkui eelarvamusega või "mina küll seda raamatut ei loe", aga kõik võtavad oma sõnad tagasi: mina ka.
Sulle tõenäoliselt meeldib see raamat siis, kui sa ei ole: kalastushuviline, depressiivse Eesti väikelinna fänn, teismeliste mõttemaailma teadlane, nõukogudeaja tagaigatseja.
Aga sulle meeldib raamat ka siis, kui sa seda kõike oled!
Mõnus lugemine nii tekstiliselt kui huumori poolest, väga tõetruu ja tuttavlik olustik - tunned justkui end Võrus viibivat ja tegelastega oled ka juba ammu tuttav. Aga võibolla, et oledki. Järsku me kõik tunneme mõnda Kaljut või Koljat, Papat või Valterit. Ja kui ei tunnegi, siis ongi huvitav mõelda, et mida inimesi!
See on teismelise poisi eluavastamise ja -jutustamise lugu. Aga see pole mõni Berti päevik või Kuidas elad, Ann. See on tõsiselt nauditav, kaasahaarav- täiesti halvavalt kaasaelama panev, ma ütleks isegi.
Siin arvustuste hulgas tuleb nii mõnelgi ülestunnistus, et suhtuti Ruitlasesse justkui eelarvamusega või "mina küll seda raamatut ei loe", aga kõik võtavad oma sõnad tagasi: mina ka.
January 5, 2016
Nunnu - lastekas, pubekate raamat, mis annab mõnusa pildi minevikust.
June 13, 2016
2.5/5
Displaying 1 - 30 of 32 reviews