Seitse väikest surmapattu

by Susan Luitsalu

Päiksekesel polnud elu sees olnud nii igav, isegi vanglas mitte. Aga paradoksaalsel kombel ka mitte kunagi nii põnev. Algatuseks oli üldse hämmastav kogu see skeem, millesse ta sattunud oli – täiskasvanud mehena „adopteeritud“ kellegi peresse. Ega see vanglast palju ei erinenud arvestades, et jalavõruga väga kaugele majast minna ei saanud. Mõnes mõttes oli isegi piiravam, sest kongis oli saanud omaette olla. Selles majas aga oli pidev võimalus, et tuppa astub ootamatult kas sõge vanamutt, unesegane tiinekas või hoopis pire naisterahvas, kes vajab järjekordset tassikest melissiteed, sest sa käid talle nii räigelt närvidele. Järgmiseks tuli aga arvesse võtta, et see polnud mitte mingi tavaline perekond, vaid üks üsna kummaline selline …

Kinnipeetav hüüdnimega Päikseke leiab end halba Netflixi dokumentaalfilmi meenutavast olukorrast Lehtla elamurajoonis. Pereisa Tarmo proovib teha karjääri veidravõitu Jumalamuidu ususektis, kuid omakasupüüdlikud heateod vallandavad terve pere jaoks hoopis kobarkäkkide ahelreaktsiooni. Siiri kirikuks on salamisi rohkem Ikea, Joosep kummardab manosfääri ning perverdist kirjaniku huviorbiiti sattunud peretütar Maarja leiab lohutust salapärase, kuigi veidi seniilse vanatädi Urve rüpest.

480 pages, Paperback

Published October 13, 2026

Reviews

[Mae Lender · Rating 3.5 out of 5]

Süžee oli igati eluline (tegelikult ka, peale Urve tegelaskuju lõpplahenduse ei oleks palju olnudki vaja välja mõelda) ja muhedalt tragikoomiline (täiesti viietärniline), lisaks kujutasin elavalt ette, kuidas autor ise seda sõitu nautis. Paari detaili osas püüdsin silme ette manada, kuidas ta uurimistööd tegi, näiteks kodus pliidi peal...

Mis siis puudu jäi? Kolm asja.

1) erinevate tegelaste kõnepruuk ja suhtumine oli häirivalt samasugune. Põhimõtteliselt vahet ei ole, kas räägib teismeline, keskealine mees või naine, paadunud retsidivist või usklik - sõnakasutus ja põhjatu viha oli ikka sarnane. Ehk vaid Urve natuke eristus.

2) kirjeldav/jutustav osa andis tugeva värvinguga hinnanguid. Kui üks tegelane teisest mõtleb, et too on topakas või räägib vingudes, siis see on okei, aga kui lugu koos hoidev ja ideaalis neutraalne "hääl" hakkab ka hinnangutega vehkima, siis läheb tasakaal veidi metsa.

3) ülekordamine ja lahtiseletamine. Tegelikult ega nüüd kõik lugejad ja kogu aeg päris lollid ka ole, enamasti saavad aru küll, kui midagi korra öelda. Täitsa tublisti oleks võinud neid kordamisi ja lohisevaid sisemonolooge vähemaks kraapida. Kusjuures mulle näib, et lõpuots juba oligi selline, sest siis läks äkki tempo paika. Aga no siis sai raamat läbi ka.

Ma usun, et neid raamatuid võiks rõõmsasti edasi vorpida - oleks hoogsam alternatiiv "Õnne 13" seriaalile. Hm, kui nüüd edasi mõelda, siis võikski Luitsalu Õnnekat kirjutama hakata...

[Kärt Mets · Rating 5 out of 5]

If you know Susan’s writing, this is for you. Sarcastic, funny, intriguing. Helps to be Estonian though. But actually works for everyone if you can think. 100% recommend.