See on raamat Juhan Viidingust – poeedist elus ja laval, luuletajast ja näitlejast, lavastajast ja bardist, aga eelkõige kui erakordsest inimesest. Samuti tema ajast, tema kaasteelistest ja Saatusest.
Mihkel Mutt studied philology and journalism at the University of Tartu from 1971 to 1976. After completing his studies, he was an editor at a publishing house and for various literary journals until 1987. He's been also a dramatist at a youth theater (Noorsooteater), worked for weekly newspapers. and written scripts for TV-series.
Mihkel Mutt was a member of the literary cooperative "Kupar" that was founded in 1987 by ten writers as the first non-state publishing house in the former Soviet Union. From 1992 to 1999 he was the president of PEN Estonia
From 1997 to 2005 Mutt headed the cultural journal Sirp. He has been the editor-in-chief of Estonia's foremost literary magazine Looming since November 2005.
Mihkel Mutt made his name as a theatre and literary critic and satirist in the early 1970s. His first short stories were published at the end of the decade and his first book came out in 1980. His early prose is characterized by irony and satire. His novels deal with socio-cultural and interpersonal issues, marriage problems etc. Many of his characters are urban intellectuals or artistically inclined dropouts. In his latest novels he has documented the arrival of the free-market economy and open society in Estonia and their impact on various social groups. Beside novels and stories he has published travel books and books for children and continued as a prolific cultural critic. After the restoration of Estonia's independence he started writing columns for various newspapers (mainly about social issues and world politics). He has translated angloamerican authors for the stage (A.Wesker, T.Stoppard, E.O'Neill, D.Pownall etc.)
He has been awarded with the Tuglas' Prize (for the best short story of an year in 1981 and 2007) and has twice received the Virumaa Literature Prize for the best historical novel of an year (in 1994 for Rahvusvaheline mees, describing Estonia's pursuit for international recognition, and Kooparahvas läheb ajalukku, whick looks back at the past half a century in Estonia's history.
Among his books are novels, short story collections, children's books, travel diaries, essays and criticism, memoires and a play.
meediakajastusest tundus nagu oleks lõpuks jõudnud kätte mimmukõmu aeg, mihkli isiklik mutiländ, kuhu gossi saamiseks subscribeda. see osa oli tegelikult väga väike ja isegi natuke üleliigne, pigem oli see fännikiri kunagisele tuttavale, mis ei ole sugugi ebameeldiv žanr, mida lugeda, küll aga pisut naljakas.
Mulle väga meeldis. Mari Tarandi raamat oma vennast meeldis ka. Üldse ei ühine kriitikaga, mis kuulutab, et liiga palju raskest lapsepõlvest (MT raamatus) ja viimaste kirjade avaldamine on lubamatu. Kas ikka on? Võibolla on vaja natuke kujutlusvõimet ja võibolla on lihtsam olla sellestsamast ajastust, et aru saada, mis kõik välja jäi ja kuidas tegelikult oleks saanud kirjutada. Palju rohkem häiris ühes vist üsna ebaolulises FB grupis hiljuti kerkinud küsimus, et miks need tema luuletused siis nii head on. Head on head ja geniaalsus on geniaalsus. Thanks.
Parajalt ülevaatlik ja kõikehõlmav, samas ei puudu ka soojus ja isiklik sõbramehelikkus autori poolt. Mis mulle sobis. Tegelikult on ju see suur rikkus, et meie kultuuris suurtest vaimuinimestest kirjutaksid need, kes veel isiklikult mäletavad, kellel on portreteeritavaga olnud mingi ühisosa.
Kui üldse millegi üle nuriseda, siis ma ühel hetkel tundsin veidi puudust pereliikmete tähelepanekutest, ääremärkustest. See pool oli hetkel täielik null (vaid põgus fakt abiellumisest; äiaga koostööst oli oluliselt enam juttu). Aga küllap ei olnud selles sasipuntras see paraku võimalik. Mõistetav, aga kahju ikkagi.
Poeedi elu sünnist surmani Mihkel Muti sulnis interpreteeringus. Pole liigset sõnavahtu, mõningane peetus tekkis mul üksnes võrdleva poeesia lõikusid lugedes, aga see on juba minu viga. Viidingu ja Kareva luulevihikud tõid mu keskkooli viimastes klassides poeesia- ning laiemalt võttes kirjandushuviliseks. "Krauklis - ta oli väga paha poiss" jääb mind elu lõpuni saatma :)
Ma jäängi nüüd mõtlema Viidingust ja Toomingast kui les extrêmités se touchent ehk äärmused langevad kokku (kes teab, see teab seda “Idioodist”). Elagu teatriuuendus, mille küüsist ei pääse ma kunagi!
Raamat, mida oli raske käest panna. Ei kuulu elulooramatufännide kildkonda üldse, aga Muti vahetu ja elu olemust analüüsiv stiil tegi raamatu biograafiast suuremaks. Ja ometi rääkis Mutt sellest, millest antud korüfee puhul rääkima peab- sellest, mis kõigis küsimusi tekitab (k.a elu viimane vaatus). Mina küll midagi ülearust ega ebaeetilist ei näinud.