Uurimisel

by A.H. Tammsaare

Juba novellis «Uurimisel», mille Tammsaare kirjutas ühel ajal jutustusega «Raha-auk», ei leia me seda protesti sotsiaalse ülekohtu vastu, mis leidub tema varasemais teostes. Kirjaniku tähelepanu objektiks ei ole siin enam küla kehvikud, vaid väikekodanliku intelligentsi esindajad, kelle huvide valdkonnas puuduvad kaasaegse ühiskondliku elu tähtsamad probleemid. Selle teose ainukeseks positiivseks küljeks võib pidada spiritistliku kohtu-uurija uurimismeetodi ja usulise mõtlemisviisi naeruvääristamist.»
Heinrich Tobias, järelsõna «Tõe ja õiguse» I köitele, 1952
«Juba novellis «Uurimisel», mille Tammsaare kirjutas ühel ajal jutustusega «Raha-auk», ei leia me seda protesti sotsiaalse ülekohtu vastu, mis leidub tema varasemais teostes. Kirjaniku tähelepanu objektiks ei ole siin enam küla kehvikud, vaid väikekodanliku intelligentsi esindajad, kelle huvide valdkonnas puuduvad kaasaegse ühiskondliku elu tähtsamad probleemid. Selle teose ainukeseks positiivseks küljeks võib pidada spiritistliku kohtu-uurija uurimismeetodi ja usulise mõtlemisviisi naeruvääristamist.

110 pages, Paperback

First published January 1, 1907

About the author

A.H. Tammsaare, born Anton Hansen, was an Estonian writer whose pentalogy Truth and Justice (Tõde ja õigus; 1926 – 1933) is considered one of the major works of Estonian literature and "The Estonian Novel".

Tammsaare was born in 1878 into a farming family. He attended secondary school in Tartu from 1898 to 1903 and from 1903 to 1905 he worked as an editor at the Tallinn newspaper, Teataja. In Tallinn he was able to witness the Russian Revolution of 1905.

In 1907 he enrolled as a law student at Tartu University, but in 1911 he was unable to sit his finals, as he became very ill with tuberculosis. He was moved to Sochi on the Black Sea and then to the Caucasus Mountains, where his condition improved. On his return to Estonia, he lived for six years on his brother's farm where he was again affected by illness. Unable to work, he threw himself into his studies and mastered English, French, Finnish and Swedish.

After his marriage in 1920 he moved to Tallinn and embarked on the most productive period of his life. His greatest influences were the Russian classics of Dostoyevsky, Tolstoy and Gogol, butt his work also shows the influence of Oscar Wilde, Knut Hamsun and Andre Gide. He occupies a central place in the development of the Estonian novel and is a figure of European significance.

Reviews

[Oskar · Rating 4 out of 5]

Üks esimesi meie lugejateni jõudnud kodumaiseid "detektiivide paare" on pärit 1907. aastal ilmunud Anton Hansen Tammsaare pikemast jutustusest "Uurimisel". Tohter Heinrich Steinmann ja kohtu-uurija Erich Kleigels on üks kummaline ning üksteisele tugevalt vastanduv duo. Materialist/mehhanist/ratsionalist versus spiritist/vitalist/müstik. Tegemist on kahe aleviku haritlasega, kes veedavad terveid õhtuid vaieldes inimhinge olemuse ning surematuse üle. Tüüdates nõnda alalõpmata ülejäänud seltskonda (eesotsas noored preilnad), kes ei julge vaidlusse sekkuda, kuna tegemist on ju peale vana kirikuõpetaja ainukeste ülikooli näinud meestega ümbruskonnas.

Nende esimeseks juhtumiks on välja selgitada, kas möldrisulase Kaarel Soone sooritas enesetapu või pandi hoopis toime mõrtsukatöö. Tegelikult ei huvita kumbagi uurijat niivõrd Soone surma asjaolud, vaid inimhinge olemasolu küsimus. Nimelt tunnistas kroonuteenistusest kehva tervise tõttu koju saadetud Otto Almar tohter Steinmannile, et ta nägi kaugel sõjaväehaiglas tõvevoodis lamades ilmutust kuidas ja kes Kaarel Soone tappis.

Kohtu-uurija Kleigels näeb siin muidugi kohest võimalust oma hüpoteese ja teooriaid tõestama asuda ning võtab oma ülesandeks Otto Almari ilmutuse tõestamise kohtusaalis vahendeid valimata. Talurahva jaoks muutub juhtum loo venides aina enam üheks "sakste veidruseks" ning lõpuks ei hooli keegi enam, kuidas möldrisulane teise ilma jõudis. Jäetaks lihtsalt vaese mehe hing ja maine keha rahule. Külarahva arusaama võtab kokku paks kõrtsmik: "Haridus teeb inimesed hobusevarasteks, jumalateotajateks ja hulludeks.".

Lisaks kriminaalsele rõhuasetusele leiab jutustusest veel tugevat kriitikat eesti meeste saatmisele tsaariarmeesse. Tammsaare mõistab, miks osad noormehed tahtlikult oma tervist rikuvad, et väeteenistusest pääseda. Koidula-aegne parastav suhtumine "pöidlaraiujatesse" on täielikult muutunud.

Kokkuvõttes on tegemist huvitava pildiga sajandivahetuse aleviku elust, kus 20. sajand on hakanud 19. sajandilt juhtpositsioone üle võtma. Inimeste maailmapilti on jõudnud juba elekter, uued ismid ning uut tüüpi saksahärrad. Kindlasti väärib teos mõnda tulevikus ilmuvasse eesti kriminaalkirjanduse antoloogiasse paigutamist.


Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...