Lui Vutoon

by Armin Kõomägi, Taavi Eelmaa (narrator)

Ühel tavalisel suvehommikul läheb tulevane turundusjuht Lui suurde kaubanduskeskusse töövestlusele. Kuid ta ei leia ühtegi inimest.Muusika mängib, eskalaatorid töötavad, mäkis särisevad kuldpruunid friikartulid. Lui otsustab ootama jääda ja sätib ennast kaubanduskeskuses sisse. "Lui Vutoon" on noore mehe päevik maailmast, milles puuduvad inimesed, kuid asjad on alles. See on lugu elust ühtaegu külluslikus ja tühjas reaalsuses, kus staatusel pole enam tähendust, armastus räägib silikooni keeles ja päevade üle peavad arvet taevas tiirlevad linnud.

Romaan võitis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esimese koha.

Genres: Fiction, Audiobook

288 pages, Paperback

First published January 1, 2015

Reviews

[Gautsho]

Väsitav lugemine. Aeg-ajalt tekkis lootus, et nyyd läheb käima ...aga ei midagi.

[laura · Rating 2 out of 5]

2⭐️

veel jaburam kui ma oskasin oodata. kohe alguses oli aru saada, et tegemist on mehe poolt kirjutatud raamatuga ja see ei ole kompliment.

[Helin Puksand · Rating 4 out of 5]

Noor tulevane turundusjuht leiab end ühel hommikul inimtühjast maailmast, asjad on siiski alles. Üksinda hakkama saamine tundub esialgu lihtne, kuid tegelikult pole asi nii roosiline. Kui palju asjad suudavad kompenseerida üksildustunne?
Kui see raamat 2015 ilmus, võis see tunduda päris jaburana, nagu mitmed inimesed ka GoodReadsis kirjutavad, kuid nüüd enam mitte. Eelmisel aastal olid Tallinna tänavad peaaegu inimtühjad, vanalinn tundus kummituste linnana. Tõsi, inimesed olid kuskil olemas, vähemalt telekas ja sotsiaalmeedias. Sel aastal pole sellist üksildust enam märgata, kuid raamatus toimuv ei tundu ilmvõimatu. Mis siis, kui ühel hommikul ongi mingi viirus kõik inimesed hävitanud ja alles jääb vaid mõni üksik inimene? Ma loodan, et ma ei pea olema see viimane inimene, eelistan siiski elu koos inimestega. :)

[Preili Pipar · Rating 1 out of 5]

No see on ikka päris kohutav raamat :D Ei saa aru, et miks just see raamat auhinnaga pärjati, aga ei ole ka teiste võistlusel osalenud raamatutega kursis.
Et siis see raamat ei olnud üldse minu tassike teed. Liiga jabur! Kuigi pean möönma, et oli ka mõni nö asjalikum koht (nt asjade omamise üle ironiseerimine), siis kokkuvõttes ei olnud eriti huvitav lugemine. Pidin ennast ikka päris palju sundima, et saaks kiiremini ühele poole :)
Aga no selliseid raamatud on ka vaja.

[Indigoaalane · Rating 2 out of 5]

Kummaline raamat. Hakkasin mõtlema, et kui tavaline arusaamine on, et naine on oma keha vang, siis meeste elu on tegelikult oluliselt keerulisem ja nende elu defineeribki ainult ja ainult keha. Kui õudne ja kurb.
Teine huvitav nüanss. Nii kõikides analoogsetes raamatutes, kui ka selles - huvitav, et tegelased ei taipa minna maale, vaid jäävad maailma lõpus alati linna. Ma mõistan, et kui alguses on lootus ja ootus, et äkki kohe-kohe saab läbi, aga kui juba elektrit ja vett pole, siis miks sa kallis inimene ometi välikäimla, kaevu, kartulimaa ja ahjuga kohta ei koli?
Arvustustes mainitud tarbimisühiskonna kriitika jäi minu jaoks tabamatuks. Aga tõsi, viimase veerandi unenäod jätsin vahele ka.

[Katri · Rating 3 out of 5]

Sain lõpuks selle ammu lugemislisti saanud raamatuga ühele poole ja emotsioon on täpselt nagu üks varasem kommentaar selle raamatu kohta - Mis seeeee nüüd oli ?!

[Kristin Soone · Rating 2 out of 5]

kui see ei oleks raamatukogu raamat, ma oleks selle põlema pannud. eino tõesti. “mehe poolt kirjutatud” kategooria kõige selgem näide. juba hakkas mingi mõttetera kooruma, mille varjutas siis jälle rõveda mehe rõvedad toimetused. väkk!

[Oskar · Rating 3 out of 5]

Mida teeksid sina, kui avastaksid ühel suvehommikul, et oled ainus inimene/imetaja planeedil Maa? Kui kiiresti sa oma arunatukese ära kaotaksid? Kuhu läheksid sina, kui kõik teed oleksid valla? Kas sa jääksid paikseks või muutuksid rändlinnuks? Ülemiste keskus või Rocca al Mare keskus? Kim Kardashian või Elizabeth II? Enesetapp või igavene üksindus?

Noor turundajahakatis Lui peab kiirelt kõigile neile küsimustele vastused leidma. Lui hakkab oma uut pesa punuma Ülemiste keskusesse ning tema paarituspartneriks saab Kim Kardashiani ilust inspiratsiooni saanud täispuhutav seksnukk. Noormees paistab tekkinud olukorraga üldjoontes rahul olevat. Kõik, mida üks mehehakatis vajada võiks on tal nüüd käe-jala juures olemas. Sadades liitrites kõikvõimalikku alkoholi, lademed transrasvadest küllastunud rämpstoitu ning muidugi iga kell talle keha ja hingega anduv "naine". Nõnda on ju täitsa mugav vaikselt nikitsedes ja nakitsedes inimkonna lõppu oodata.

Lood hakkavad halvemuse poole pöörduma, kui ühel päeval kaob elekter ja sellega kaasnevad "boonused". Samuti hakkab suvi otsi kokku tõmbama ja paneb Lui rohkem mõtlema oma tulevikuperspektiivide peale. Tuleb tõdeda, et kohati on Lui välja mõeldud lahendused tekkinud olukorras idiootlikult geniaalsed või geniaalselt idiootlikud. Meis kõigis sügaval peidus olevad ürgsed ellujäämisoskused hakkavad Luis vaikselt pinnale ronima ning tarbimisloom (taand)areneb korilaseks/jahimeheks. Ainus probleem on, et Luis puuduvad igasugused koguja/talletaja omadused ning saabuva(te) talve(de) ees muutub ta üha kaitsetumaks. Lui ei ole sipelgas, vaid rohutirts, kes elab ainult tänases päevas. Täna tuleb tarbida ja kulutada! Kõike on ju alati külluses olnud ning mõte puudusest on talle mõistetamatu. But winter IS coming!

Mida teeksid sina, kui ühel päeval avastaksid, et sa polegi ainus inimene/imetaja planeedil Maa? Vähemalt üks inimene on peale sinu veel ja teil on võimalus Eesti rahvastikutihedust suurendada 100% võrra ning üheksa kuu pärast seda numbrit veelgi tõsta. Kuid Kim on olnud tema ustav kaaslane ja valmis end rasketes olukordades Lui nimel ohverdama. Silikoonist ja kummist loodud naine on täius! Nõnda tulebki Luil leida vastus oma senise elu kõige keerulisemale küsimusele. Kummiga või kummita?

Kirjanike Liidu romaanivõistlusel Armin Kõomäele esikoha toonud "Lui Vutoon" oli kahtlemata mu viimaste kuude oodatuim lugemiselamus. Romaan on täis Kõomäele omaseid teravaid pisteid ja hea maitse piiril balansseerivat huumorit. Tänapäevane tarbijaühiskond ja brändikultus saavad ikka kõvasti piitsa. Romaani nõrkuseks on viimane kolmandik, kus Luis hakkavad maad võtma minnalaskmise meeleolud ja mandumine. Peategelase tegutsemistung ja energia langevad peaaegu nulli ning tahtmatult tekkis soov röögatada Luile: "Mees, võta end kokku!!!". Ka autori geniaalsed tsitaadid ei suutnud taastada teose esimese poole mängulisust ning leheküljed hakkasid aina rohkem venima ja seetõttu kannatas ka romaani üldmulje. Kokkuvõttes on siiski tegemist üdini teravmeelse ja "kõomäeliku" tekstiga, mis autori seniseid fänne kindlasti rõõmustab ning kandideerib ka Kõomäe "parima romaani" tiitlile.


Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Tiina · Rating 3 out of 5]

Ohoo, mida ma lugesin. Algus oli äärmiselt paljutõotav, täpselt see, mida tahaksin ellujäämisloolt ja maailmalõpumaiguliselt romaanilt. Kus ta tegutseb, mida teeb, kuidas lahendab probleemid elukondliku ja toiduga. Ja no siis läks veidi rappa. Küllap oleks alguse "noor kloun" pidanud hoiatama. Lõpp oli üldse... täiesti mõistetamatu. Kes seletaks?
Samas need kirkad hetked olid kavalad ühiskonnakriitilised tögamised, vaimukad sõnamängud ja ilmselgelt muie-suul kirjutatud lõigud kaubanduskeskustes toimuvast.
Meeldis, aga miski jäi häirima,nii et täispunkte minult ei tule. Kardan, et paljut lihtsalt ei haaranud. Peategelane oli liiga, liiga, liiga *midagi*. Võib-olla häirisid nii kiiresti üle võlli keeratud tegevused. Tundub, et ellujäämine oli pidevalt teisel kohal. Samas ei hakka kujutlemagi, et ma kohe teisel päeval kiirelt riknenud toiduaineid hoidisteks keedaks või kurke ja kõike ettejäävat marineeriks. Aga no kuu aega täistuledes ostukeskuses vist ka tulevikule mõtlemata ei aeleks. Vähemalt ekskavaatori lülitaks välja. Lui on teist masti mees.

Kuulasin ositi ka mybooki audioraamatut. Taavi Eelmaa suutis väga hästi Lui Vutooni edasi anda. Äärmiselt elamuslik, nõtke ja veidi kõrk hääl. Viimases peatükis oli küll mingi kõlaprobleem, oli tunda, et teisel ajahetkel/kvaliteediga tehtud ja kõik köhatused ja valjud hingamised olid sees. Siiski, mõnus elamus ja loodan, et saan rohkem eesti audioraamatuid kuulata.

[liis · Rating 2 out of 5]

ei suutnud enam - ei tea kas nõrkusest või heast maitsest

[lisete]

Ei kruvinud yldse

[V.L.Konn · Rating 3 out of 5]

Raamat nagu eaka elumehe seksuaalaktiviteet - algul kena ja kikkis, mida lõpupoole, seda enam longu vajub ja lõpuks ei tule saluutigi...
Kuigi teose idee on maailmas üsna pehmeks mämmutatud - mis see kummist Kim sõber Wilsonist parem on - on tegevuskoht ja peategelase tegevused lugejale äratuntavas keskkonnas huviga loetavad. Niipea, kui tegevus kaldus kaugemale ja seosed kadusid, muutus kogu lugu minu jaoks ebahuvitavaks.

[Annika Lentso · Rating 3 out of 5]

Idee ei ole halb, aga minu jaoks veidi toores. Palju igavaid kirjeldusi ning unne, et kunstlikult venitatud. Mulle meeldiks see novellina rohkem, ilmselgelt. Üldiselt hindangi hr Kõomäe novelle rohkem.

[Riin Tamm · Rating 1 out of 5]

See oli väga veider ja üpris halb raamat.

See algab sellest, et ühel suvisel päeval avastab end peategelane nimega Lui Vutoon üksinda Tallinna linnast. Põnev oli lugeda tuttava koha kohta ja tema ettevõtmiste kohta. Ometi ammendas see mingil hetkel ära, sest raamat on kirja pandud päevikuna, milles ta tegi peaaegu iga päeva kohta sissekandeid umbes pool aastat. Ta läks Ülemiste Keskusesse elama ja leidis endale sealt eluks kõik vajaliku. Ta filosofeerib asjade, raha ja tarbimise teemadel. Ta leiab keskusest endale silikoonnuku, kelle nimeks ta paneb Kim ning keda ta enda partneriks peab. Ometi läks olukord kehvaks, kui toit hakkas roiskuma ja kaubanduskeskus haisema. Peagi pärast inimeste kadumist kadus ka elekter, nii et talvisel ajal oli külm ja pime. Ta käis teiste majades saunas ja ahju kütmas, et sooja saada ning magas kaubanduskeskuse Jyskis mitme teki all, pea kohal kokkupandud telk. Samuti hammustab krokodill tema armsamal Kimil mingil hetkel jala otsast ära, mis on Lui Vutooni jaoks väga traagiline.

Ta arvab, et ta on maailmas ainus inimene kuni üks naine Koreast helistab talle ja nad lepivad kokku, et naine hakkab sõitma Eesti poole. Naljakas juhus on see, et naise nimi on Kim, nagu on ka nimi Lui Vutooni silikoonnukul. Seega räägib ta läbivalt kogu raamatu jooksul kahest Kimist. Telefonikõne on augustis. Ma ootasin raamatu lõpuni välja, et kohe hakkab miskit juhtuma - Kim Koreast tuleb ja nad vahetavad infot. Kahjuks oli nii, et Lui Vutoon veetis parajasti enda aega Ülemiste Keskuse katusel ja kui ta nägi, et Kim viimaks tuli (detsembris ehk umbes 200 lehekülge vahet telefonikõnega), siis see tuli talle justkui ootamatuna, kuigi ta ootas teda mitu kuud. Raamatus on kirjas, et ta sihtis Kimi relvaga ning oli valmis tulistama. Peatükk lõppes (ei saanud aru, kas ta päriselt tulistas) ja järgmine kanne päevikusse oli aprilli kuupäevaga. Ta räägib aprillikuu sissekandes Kimist, kellega ta ei ole alates detsembrist väga rääkinud. Samuti ütleb, et Kimil on üks jalg amputeeritud ja lükkab teda ratastoolis. Mul tekkis raamatu lõpus suur segadus, kas tegu oli silikoonnukuga, kellel ei olnud jalga, või Korea naisega, keda ta äkki siiski tulistas ja kes jäi enda jalast ilma. Ilmselt ikka silikoonnukk, aga mul tekkis väga palju küsimusi.

Raamatut oli kerge lugeda. Ometi jäi mind häirima see, et mitte midagi väga ei toimunud. Samuti kirjastiil oli kohati väga toores ja ropp, mis mulle pigem ei meeldi. Uuesti ei loeks ja teistele soovitama ka ei lähe.

[natali · Rating 2 out of 5]

fuckass raamat

[Brita · Rating 4 out of 5]

2.juuli on see päev, kus kõik maailma inimesed ühtäkki haihtuvad. Loomulikult võtab värske Ülemiste keskuse turundusjuht Lui Vutoon selle inimtühjuse kiirelt omaks, alustades kiirelt Ülemiste keskuse erinevate kaupluste hüvede kasutamist - lõpuks on ta saavutanud selle, mille jaoks ta terve elu vaeva on näinud - ümbritseda end ilusate asjade ja kallite riietega.
Romaan tõi selgelt välja, et kõikides kaasaegsetes inimestes on sees toores ürginimene, kuigi see meist esmapilgul välja ei pruugi paista. Aus olla, anname endast parima, et oma sisemist ürginimest peita ja end uutele ühiskonna standarditele vastavalt piisavalt vaos hoida.
Väga meeldis, et Tallinna on kujutatud nii tõetruult - hoolimata inimlooma puudusest. Ma ei soovita raamatut nõrganärvilistele, sest mõned kirjeldused on võikalt realistlikud.

[Sirly-Ann Meriküll · Rating 4 out of 5]

Kui peategelane avastab, et on jäänud maailma üksi (v.a üks naine Lõuna-Koreast), ei ole tema esimene mõte mitte pikas perspektiivis ellujäämine, vaid lühikesel perioodil hästi elamine. See tähendab siis omale kumminaise leidmist, joomist, rämpstoidu söömist ja tegemast kokkuvõtlikult kõiki tegevusi, mida "tänapäeva mugav tehnoloogiaajastul kasvanud heaoluühiskonna linnainimene" oma vabal päeval teeks. (Võib-olla v.a kumminaine.) Kui Lui mõtleks pikas plaanis ellujäämisele, ei oleks ta esimest korda peale maailma üksi jäämist alles mitme me kuu möödudes mõelnud, et ilma inimesteta kaob peagi maailmast ka elekter jm mugavused; et endale saab süüa valmistada PUUKÜTTEGA pliidil ja et sooja saamiseks võiks kolida kusagile ahjuküttega majja. Ehk isegi päikesepaneelidega ahjuküttega majja, kus oleks ju siis olemas ka elekter. Varuda sinna omale toitu ja kõik vajalik, ka talve üleelamiseks, ja elada, end tegevuses hoida. Või üldse põrutada kusagile lõunapoole, kus ei ole vaja lumega võidelda.
Kohati ajas peategelase rumalus (elementaarsetete ellujäämiseks vajalike tegevuste mittetegemine) mind närvi. Samas järgmine päev (tegemist on päevikuvormis kirjutatud raamatuga) oli mehe näol tegemist üllatavalt kavala ja nutika inseneriga, kes omale ruladest ja rulluiskudest räätsad meisterdas, eelneva kogemuseta autoga sõitma õppis või metsa seenele sõitis, nii et ei oskagi teda rumalaks või arukaks tembeldada lõppkokkuvõttes.

Aga eks see oligi ju ka raamatu mõte - näidata viimase "tänapäeva inimese" ellujäämisega hakkamasaamist (või mitte hakkama saamist) inimtühjas maailmas. Eks ole ju neid tüüpilisi ellujäämisromaane ja -filme kirjutatud ja lavastatud juba omajagu.
Ja muidugi oli üks raamatutu mõtetest ka kõige sellise nagu toit, asjad, materjalid, mugavused jne jne külluse näitamine maailmas. Et seda kõike (k.a inimesi) on meil siin liiga palju.

[Elisabeth · Rating 3 out of 5]

Veidi apokalüptiline romaan noorest mehest minemas tööintervjuule ülemiste keskusesse ja leidmas end siis inimtühjast maailmast. Elades üksinda ja proovides aru saada, mis juhtus, peab nooruk õppima eluga ise toime tulema ja ka isegi planeerima elu ilma elektrita. Üsna jabur ja väga palju kirumist ja vandumist täis, ning eale kohaselt ka pidevat vajaduste täitmist kumminukuga. Hoidis põnevuses, et mis selle situatsiooni lahendus siis lõpuks on, aga seda ei põhjendatud ja jäeti lugejale mõtelda.

[Palmi Lindjärv · Rating 3 out of 5]

Ulmekirjandus pole reeglina minu teema. Aga Kõomägi on raamatu kirja pannud üsna värvikalt ja kaasatõmbavalt, kuigi vahepeal on raske sündmuste seoseid jälgida. Ootasin raamatu lõppu püänti, aga seda nagu ei tulnudki? Nojah, kui olla ikka täiesti üksi kogu maailmas, siis läheb peast ilmselt kiiresti üsna hulluks ja selles vaates suutis peategelane veel üsna mõistuse juurde jääda.

[Eloise Sunshine · Rating 3 out of 5]

No see oli ikka üks täiega veider raamat. Justkui nagu post-apo teatavas mõttes, aga mitte ka nagu päriselt :/. Kindlasti oleks see mulle aga kõvasti rohkem meeldinud mingid 15-20 aastat tagasi, kui ise veel samasugune noor ja paras udu olin. Tänane "mina" vaatas aga noore turundusguru pihtimusi maailmalõpu päevilt hoopis hapuma näoga. Poole raamatust käis mingi lakkamatu pano, teise poole sahmis Lui valdavalt niisama ringi ja imetles, kui härg ta ikka on. Lõpuks hakkas aga isegi talle kohale jõudma, et kuna asjaolud on muutunud, oma saavutusi pole enam kellegagi võrrelda, sest kedagi teist polegi enam järgi jäänud, kuid talv on tulekul, siis hakkas vaikselt ka nagu mingi sisu taha tekkima. Ometi oli Armin siia päevikusse läbi peategelase ka igasugu muid arutlusi elu keerdkäikude kohta sisse pikkinud. Heietuste poolest siis mõnes mõttes justkui nagu sama tassike teed, kui Tõnu Õnnepalu, aga mitte nii morbiidne. Ja mitte nii valdavas mahus. Ja noh siis antud juhul see väike nüanss, et Lui oli enam-vähem nagu viimane inimene Maa peal või sinnapoole... Aga jõudis ka lõpuks Pariisi välja ;)

Ehk siis, tegemist oli täiesti teistmoodi lugemiselamusega, aga samas ma ei tundnud, et ma siit midagi hullult palju oleks saanud enda jaoks. Vahepeal ikka korra muigasin, aga mitte midagi poleks ka otseselt katki, kui seda raamatut kunagi lugenud poleks.

Alljärgnevalt mõningaid noppeid:

- "Vägisi jõuan järeldusel, et edu, eesmärgid ja saavutused kuuluvad maailma, kus miljardid inimesed peavad end kõikehõlmavas masinavärgis hommikust õhtuni kulutama. Et kui see masinavärk seisata ja pühkida sealt gigantse tolmulapiga iga viimne kui inimkübe, siis see, mis alles jääb, on tühipaljas mõttetus."

- "Jutt käis Louis Vuittoni kottidest. Kõlagu see pealegi kahemõtteliselt. Selleks, et LV kotte näha, tuleb minuga sauna tulla ja asi korras."

- "Elu on ajutine külaline elutus maailmas, kus pidu iialgi ei vaibu."

- "Kolm asja, mida mingil juhul mitte usaldada: reklaam, muusika, ajalugu."

- "Eile tulin korraga mitmele hiilgavale mõttele. Ma ei tea, kust kuradi kohast kogu see hiilgus pärit on, aga eile see igatahes mu pähe kokku kogunes. Ohtlikus koguses, nagu selgus hiljem. Kui teaks ette, mis kõik hiljem selgub, siis vist elaks rahulikult ja tasakaalukalt nagu rändrahn."

- "Kui see lumi peaks kunagi sulama, siis ma kaon. Jäägu see mu viimaseks lumeks. Sügaval sisemuses ei sarnane inimene üksiku jääkaruga. Inimene on neeger ja selleks ta ka jääb. Iseenda hingeauru nägemine võtab põlvist nõrgaks. Nagu ka virmalised. Me oleme sellise maagia jaoks liiga haprad ja arad."

[Sille · Rating 3 out of 5]

Aeg-ajalt pean raamatuid lugedes püüdma oma isikliku maitse ära unustada, muidu võib meelest minna, et raamat saab kirjandus olla ka siis, kui ta ei vasta nendele kriteeriumitele, mis teevad minu arusaamist mööda lihtsalt heast raamatust tõelise kirjanduse – see tähendab eelkõige suurepärast stiili, nõtket ja nüansirikast keelekasutust, traagelniitide puudumist, lihtsustatult öeldes ilukirjandust kui sõnakunsti. Sellest omakorda kipub mu jaoks tekkima kaks erinevat kategooriat – sõnakunsti valdajad ehk tõelised kirjanikud ja loojutustajad (mis küll ei tähenda seda, et üks oleks hea ja teine halb).
Armin Kõomägi kuulub loojutustajate hulka. Tema keelekasutus on küll ladus, leidlik ja kohati väga teravmeelne, aga see ei ole kirjutamine kui kunst (ja see hinnang ei tulene romaanis aeg-ajalt ette tulevatest anglitsismidest, kõnekeelsustest ja roppustest, mille kasutamise põhjendatus on reeglina tihtipeale küsitav, aga selle teose stiili need üsnagi sobituvad).
Lugu kulgeb üldjoontes ladusalt, ehkki peategelase unenäod nüüd süžeele küll mitte kõige vähematki juurde ei andnud. (Ma olen muidugi üldse kohanud vähe teoseid, millele tegelaste unenägude kirjeldused midagi juurde annavad, enamasti on need pseudosümbolistlikud ja äärmiselt kunstlikud.)

Niisiis, ühel hommikul läheb romaani peategelane Lui Vutoon töövestlusele Ülemiste keskusse ning avastab päeva edenedes tasapisi, et on terves Tallinnas (ka Eestis ja maailmas, aga see selgub hiljem) ainus inimene. Ihuüksi maailma jäämine ei ole muidugi mingi originaalne motiiv, aga vähemalt pole Kõomägi hakanud inimeste kadumisele mingit ratsionaalset seletust konstrueerima, sest vaevalt sellest midagi head ja usutavat tulnuks.
Järgnevaid lehekülgi täidavad inimsoo ainuesindaja mõtisklused ja kirjeldused tema elupaigaks saanud kaubanduskeskusest ja mitmetest strateegilistest paikadest, samuti hinnangud elule üleüldse ning sellele, milleks see muutunud on.

Ega me keegi ju ei tea, kuidas käituksime leides, et oleme täiesti ihuüksi maailma alles jäänud, aga see, kuidas käitub ja mida peab oluliseks Lui Vutoon, on minu meelest üsnagi õõvastav. Samas ei saaks ega oskakski ta ilmselt teisiti käituda, kuna on selle ühiskonna kasvandik, mis õpetas ainult reklaamima, turundama, tarbima ja raiskama, niisiis oleks peategelase mistahes äkiline metamorfoos suurema sisukuse suunas mõjunud täiesti ebausutavana.
Üldiselt leidsin, et seda raamatut oli mõnevõrra raske järjest lugeda, mitte sellepärast, et see oleks kuidagi keeruline või igav olnud, aga kontsentreeritud künism sellises ulatuses osutus ootamatult raskesti talutavaks.
Samas ma ei arva sugugi, et sellega oleks liiale mindud, vastupidi, leian, et see oli täiesti realistlik ning peategelase isik võtab kogu selle masendava pinnapealsuse, võõrandumise, osavasti progressiks maskeerunud ilmselge taandarengu, brändiihaluse ja sisutu edukultuse kenasti kokku.
Ja see kõik mõjub ühtepidi häiriv-rusuvalt ning teiselt poolt tekitab minus tahtmise öelda samavõrra küüniliselt, et sellisesse staadiumisse jõudnud inimkond, kelle viimane järele jäänud esindaja on tarbimisühiskonna tüüpiline produkt Lui Vutoon, ongi ära teeninud ühel heal hommikul jälgegi jätmata maa pealt kadumise ning peategelase kohati elutervegi eneseiroonia ei suuda seda muljet kuigivõrd leevendada.
Et teile anti kõik võimalused, aga te ei osanud nendega õigupoolest midagi mõistlikku peale hakata. Nüüd on elud otsas. Game over.

[Ingrid Tamm · Rating 1 out of 5]

no mis ma öelda oskan, ei olnud minu maitse järgi lugu kohe üldse jälle. iseenesest kirjutusstiili eest annaks isegi 1.5 tärni aga 2 tärnini kuidagi välja ei upita ennast see raamat. ma ei tea kas ma elan kuskil kõrgharidust omandavate kultuuri-inimeste mullis (no eks tegelikult elangi) aga selline tarbimiskultuuri käsitlus jäi mulle ikka väga kaugeks. samas autor ise on märkinud et raamat on meelelahutuslik ja pole mõeldud mõistujutuna (kuigi mulle ta selline - ehk küll veidi läbikukkunud ent siiski mõistujutt - tundus).

sellise ulmelise süžee puhul peaks minu arvates olema kaks lahendusviisi - kas siis plot-driven või character-driven teos, Lui Vutoon ei kõlba nagu kummagi kategooria alla. selleks et plot-drven olla on ta liiga igav ja tegevusetu, eks alguses puhtsast hasardist oli ikka huvitav ja teose peale kogunes neid kohti kus oli pinget ka (krokodill ja teine Kim), aga kohe kui mõni selline huvitavam koht oli alanud oli see ka läbi ja väga rahuldatuks sellest ei jäänud. samas selleks et character-driven olla ei leidnud ma selle teose peategelase monoloogides kuidagi mitte mingit ühtset pointi. võib olla mina ise olen lihtsalt liiga loll selle raamatu jaoks? ei teagi.

samas kirjandusauhinna krabas see teos žüriilt ühehäälselt nii et, mida mina ka tean.

[Daniel · Rating 4 out of 5]

Tahtsin juba kirjutada, et tubli debüüt, aga sain siis teada, et Kõomägi vorbib romaane juba viimased kümme aastat. Vaat kus lops.

"Lui Vutoon" mulle meeldis, aga seal mängis suurt rolli ka see, et lapsena mõtlesin ma ise tihti sellest, kuidas oleks Tallinnas üksi elada. Päris pikad bussisõidud said nende mõtisklustega ära täidetud.

Ma saan ka aru miks see paljudele peale ei lähe ja omad vead on teoses kindlasti. Kõige rohkem häiris mind see, et lugu hakkas lõpus aina enam ära vajuma ja ega neid unenäod polnud ka kuigi kütkestavad.

Kiitmist väärib aga kirjaniku keelekasutus, mis on ikka päris leidlik ja innovaatiline, neid kelmikaid kohti andis kohati isegi mitu korda lugeda.

Lisaks meeldis mulle ridade vahelt välja lugeda ka teravat kriitikat tarbimisühiskonna ja materialismi arvel. Kõikide nende vedelevate asjade ja roiskunud toidu kirjeldused panid ikka mõtlema küll. Mulle jäi mulje, et see oligi teose kirjutamise peamine ajend - tulemus sai igatahes korralik.

[Toomas Nigola · Rating 2 out of 5]

Oma paar aastat võtsin hoogu, et selle raamatu lugemiseni jõuda. Ikkagi auhinnatud värk ja üldteema paljutõotav. Lapsepõlves loetud "Palle üksi maailmas" oli ju tore ja pakkus toona palju ainest kujutlusvõimele.

Kahjuks olen Lui Vutooni jaoks vist juba liiga vana. Ei suuda peategelase mõtete ja valikutega kuigi hästi samastuda, et lugemine nauditav oleks. Pisut pikk pealekauba, mistap siis ainult kaks tähekest. "It was OK." Pisut kahjugi.

[Kristjan · Rating 4 out of 5]

Raamatut kuidagi kokku võtta on keeruline, sest tegelase areng on üsna etteaimatav. Autori tekst on meeldivalt kujundirohke ja mõnusalt lendlev. Panen lihtsalt kirja mõned mõtted, mis teost lugedes tekkisid:

-irooniline, et tarbimiskultuuri kriitilise teose on kirjutanud ettevõtja
-tõenäoliselt ei käi ma Ülemiste keskuses enam sama näoga
-milline Kim oli lõpuks elus?

[Katariina Linde · Rating 5 out of 5]

Really good and interesting book.

[Ele · Rating 5 out of 5]

Kuidas öelda audioraamatu kohta? Kuulasin selle raamatu ära? No olgu nii. Ja meeldis. Olin midagi raamatust kuulnud, aga polnud selle lugemist ette võtnud. Peale ärakuulamist uurisin veel, kes autor on, ja sain teada, et tegemist on ärimehega, kelle praegune raamat võitis 2015 Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse. Tegemist on satiiriga. Olen huumori suhtes üsna peps, aga see raamat on kirjutatud uskumatult ühtlases stiilis, ühiskonnakriitiliselt, teravalt ja naljakalt. Eriti võiks see meeldida naistele, sest halastamatult saab pihta meeste matšolikkus ja šovinism (naine kui seksuaalobjekt on siin kumminukk Kim). Autor tundub teadvat palju ärist ja juriidikast, sest kõik oli korrektne, v.a mõned üksikud juriidilised terminid. Kuigi raamat on kirjutatud juba 2015, on see halastamult kaasaegne, ma mõtlen ka võimaliku katastroofi valguses (olgu selleks pandeemia või sõda). Toon näite. Mäletatavasti osteti Covid-pandeemia alguses poed tualettpaberist tühjaks. Hiljem kirjutati esseesid, miks inimestega nii juhtus. Lugedes tekkisid mul paralleelid José Saramago "Pimedusega", kuigi viimane on hoopis teises stiilis ja tõsine raamat. Praeguse raamatu süžee on juba lasteraamatutest tuttav (Palle üksinda maailmas) inimese üksinda maailma jäämine, ainult lugeja ei saa teada, mis on juhtunud. Ja ka siin on üks olulisemaid muresid peategelasel, millele autor hulgaliselt trükimusta kulutab see, kuhu panna oma fekaalid, kui kanalisatsioon on lõpetanud tegevuse (sest see vajab elektrit). Seda kõike satiirilises võtmes edasi anda on olnud kindlasti suur kunst. Aga inimene on juba üks naljakas ja kummaline loom, lihtsalt igaühel ei ole oskust seda näha.
Tahan veel öelda kiidusõnad Taavi Eelmaa kohta, kes raamatu sisse on lugenud. Minu meelest näitlejameisterlikult.

[Madis Must(s) · Rating 2 out of 5]

Mõtlesin alguses, et ok, tore idee küll, et inimesed kadusid maailmast ära, ja elad üksi oma kumminaisega Ülemiste keskuses. Aga lugu siiski veel väga ei köitnud.

Korra lootsin, et asi läheb käima, hakkasin rohkem kaasa elama, kui telefonitsi ilmutas end veel üks maailma allesjäänu, lõunakorealane, ja elekter lõpuks ära läks. Ent ka siis väga ei köitnud ja keskel kadus huvi peaaegu täiesti. Juhtub, kui valida raamatuid ilma eeltööta.

Kvartaliaruande koht meeldis. Ülemiste keskuse kui kunagise arheoloogiliste väljakaevamiste paiga koht meeldis. Nii et midagi nagu oli. Aga minu meelestatus raamatu suhtes oli siis juba negatiivne.

Ühtlasi ma ei samastunud selle noore lõbusa tegelasega. Võib-olla oleks olnud põnevam, kui ta käituks ja mõtleks selles uues maailmas rohkem "nagu mina".

Muidu oli see raamat kui kerge meelelahutus mõningate filosoofilisemate kohtadega. Ei olnud halvad filosoofilisemad mõtisklused, aga ka ei köitnud. Siiski tarbisin raamatu lõpuni, ette luges Taavi Eelmaa.

[Mirko Aus · Rating 1 out of 5]

Kõige halvem raamat, mida ma oma elus lugenud olen. Nii halb, et pani mind 3 kuuks siiralt lugemist vihkama. Nii halb, et ma lappasin viimase 1/3 läbi nii, et ma ei peaks seda raamatut enam kunagi uuesti avama.

Tekst on lihtne ja labane, pingutatud kehv huumor on samasugune, narratiiv puudub, Lui tegelane ei ole usutav, tema lapsepõlve lood on lihtsalt naeruväärsed. Kui see pidi olema keskkonna või tarbimiskultuuri kriitika, siis kukkus see kohutavalt läbi.

Paaril-kolmel momendil võib jääda mulje, et raamatust hakkab isegi mingi narratiiv kooruma. Ei hakka. Lõpuni välja on tühi ja imal mannekeenide ümbertõstmine ja Kimi solgutamine.

[D3kr · Rating 4 out of 5]

Teosel on küll head mõtted, kuid jääb venima. Liigsed detailid, mis on postmodernismile kohased, muudavad küll olukorda lugejale realistlikumaks, kuid on sageli ebavajalikud.

Kohustusliku kirjandusena see teos on nii ja naa – see pöörab tähelepanu paljudele murekohtadele, nagu ületarbimine ja asjade näiline õnn, kuid õpilastel kaob selles detailirohkuses huvi ja fookus.

Nagu mainisin, on teos mõtlevapanev – mis saab siis, kui meie ümbert kaovad teised inimesed ja jäävad vaid asjad –, kuid siiski jäi minu jaoks liialt venima.