Vanad ja noored

by A.H. Tammsaare

Jutustus "Vanad ja noored" on üks tugevamaid tekste Anton Hansen Tammsaare varasest loominguperioodist ning samuti omamoodi suleharjutus hilisematele romaanidele ("Kõrboja peremees", "Tõde ja õigus"). Selles jutustuses on kirjanik soovinud esile tõsta igipõlist konflikti erinevate põlvkondade vahel.

113 pages, Paperback

First published January 1, 1903

About the author

A.H. Tammsaare, born Anton Hansen, was an Estonian writer whose pentalogy Truth and Justice (Tõde ja õigus; 1926 – 1933) is considered one of the major works of Estonian literature and "The Estonian Novel".

Tammsaare was born in 1878 into a farming family. He attended secondary school in Tartu from 1898 to 1903 and from 1903 to 1905 he worked as an editor at the Tallinn newspaper, Teataja. In Tallinn he was able to witness the Russian Revolution of 1905.

In 1907 he enrolled as a law student at Tartu University, but in 1911 he was unable to sit his finals, as he became very ill with tuberculosis. He was moved to Sochi on the Black Sea and then to the Caucasus Mountains, where his condition improved. On his return to Estonia, he lived for six years on his brother's farm where he was again affected by illness. Unable to work, he threw himself into his studies and mastered English, French, Finnish and Swedish.

After his marriage in 1920 he moved to Tallinn and embarked on the most productive period of his life. His greatest influences were the Russian classics of Dostoyevsky, Tolstoy and Gogol, butt his work also shows the influence of Oscar Wilde, Knut Hamsun and Andre Gide. He occupies a central place in the development of the Estonian novel and is a figure of European significance.

Reviews

[Kädi Pärn · Rating 2 out of 5]

Kohustuslikku kirjandust on niii raske lugeda, mul läks suhteliselt koguaeg mõte ära, vähemalt oli õhuke raamat😃

[Helena Maling · Rating 3 out of 5]

Kohustuslik kirjandus. Ajad on küll muutunud, aga inimsuhted ei muutu. Täitsa huvitav oli lugeda kuidas vanade ja noorte vaated elule erinesid ja millised konfliktid sellest tekkisid.🖤 raamat on küll kirjutatud juba aastakümneid tagasi, aga tegelikult näeb sarnaseid olukordi praegugi.

[Oskar · Rating 3 out of 5]

Jutustus "Vanad ja noored" on üks tugevamaid tekste Anton Hansen Tammsaare varasest loominguperioodist ning samuti omamoodi suleharjutus hilisematele romaanidele ("Kõrboja peremees", "Tõde ja õigus"). Selles jutustuses on kirjanik soovinud esile tõsta igipõlist konflikti erinevate põlvkondade vahel.

Vanad ehk Kadaka Juhan ja Mari otsustavad peale pikka kaalumist anda oma talukoha juhtohjad noorte ehk peretütre Tiina ning väimehe Kaarli kätte. Kaarlil on taluga suured plaanid ning pärisperemehe staatus on vaeslapsena üles kasvanud mehele elu suurima unistuse täitumine. Tiina eluunistuseks oli mehele minna. Tahtmatult jääb mulje, et tollases külaühiskonnas ei eksisteerinud teisi unistusi peale päristalu omamise ning tanu alla saamise.

Värske peremehe vaimusilmas väreleb pilt uutest hoonetest, seekord juba korstna ja laudpõrandaga. Ta on valmis selle eesmärgi nimel ohvriks tooma oma säästud, tervise ja peresuhted. Eesmärgi saavutamisel on suurimaks takistuseks vanade tegelik vastumeelsus Kaarli peremeheks olemisele, mis selgub koheselt peale talu üleandmist. Vanad tunnevad end kõrvalejäetutena ning kasututena. Tollases ühiskonnas polnud neil peale "töölooma" karjääri lõpetamist muud valikut, kui vaikselt rehetoa nurgas kopitada ja surma oodata. Euroopas ringi reisivaid ja fotoaparaatidega turmtuld andvaid kõbusaid pensionäre veel ei eksisteerinud.

Tammsaare loob Kadaka Mari näol eesti kirjanduse kõige kurjema ja mürgisema ämma tegelaskuju. Mari süüdistab iga talu tabanud õnnetuses (külm võtab kartulipealsed ära, põlengus hävivad eluhooned, unustatakse kindlustuse sissemaksed) ainuisikuliselt Kaarlit ja tema "suuri plaane". Ämm on lausa sõltuvusse sattunud tülitsemisest ja saab sellest lausa füüsilist rahuldust ("Nõnda tunneks ta oma sõnade mõju, tunneks liikmeis seda imelikku surinat, mida sünnitab ärritus ja mis on kui pipranaps või külmunud jõhvika-iva hamba all."). Mari võib tõesti ärateenitult ning uhkusega kanda aunimetust "Tulehark".

Tammsaare tabab väga hästi põlvkondade vahelisi vastuolusid ning mõistab mõlema poole seisukohtade tagamaid. Vanadel (umbes 50 aastased!) on tegelikult jäänud veel palju anda ning tegevusetus tekitab aina rohkem trotsi ja viha. Samas noored (umbes 30 aastased) tahavad oma eluga nüüd ja kohe peale hakata ning sulase/teenijatüdruku rollidest välja astuda. Kompromiss jääbki kahjuks saavutamata ning rahu toob alles Kaarli surm tiisikusse.

PS: "Ainukeseks lohutuseks oli, et paari päeva pärast kuuldus igalt poolt hädaldamist - külm võtnud kartulid ära. Kadakal oldi pisut õnnelikum, kui nähti, et teised on niisama õnnetud nagu nemadki."

Tammsaare tabab eestlaste põhiloomust ikka 100%-lt. Tore, et osasid traditsioone säilitame siiani!


Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...