Romaan "Litsid" on pilguheit Eestimaa saatuse pöördelistele aastatele 1939-1944, jutustatud väikese Tallinna bordelli ja sealt läbi kulgevate inimeste pilgu läbi.
Selles suletud mikrokosmoses kajastuvad murrangulised sündmused sageli vaid kui reaalse tegelikkuse kauge kaja, murdes aga üksiti valusalt sisse illusoorsesse maailma. Sinna maailma on pagenud mitme noored naised, kellel kõigil on erinevad põhjused tavaelust ja oma identiteedist loobumiseks. Kuid sõdima peavad nemadki.
Romaanitsükli esimese osa tegevus toimub aastail 1939-1940, mil Eesti asus eneselegi märkamatult oma iseseisvuse hävingu teele.
"Litsid" on hästi kirjutatud ja piisavalt kaasahaarav lugemine. Huvitav kontekst muidugi ka - poliitika kirjeldamine läbi magamistubade. Teatriteaduses on selline termin nagu hästi-tehtud-näidend (well-made-play), mis tähistab näidendit, mis vastab igati näidendi kirjutamise reeglitele, on korralik ja tubli tekst, millele ei olegi nagu midagi ette heita, aga milles puudub see miski, mis teeks ta ülevaks või eriliseks. Sellisena mõjus ka "Litsid" - tubli, romaanikirjutamise reeglitele vastav hea kirjakeelega tekst. Loodan, et teises osas on veel see "miski" ka juures.
Ma ei teadnud varem, et Mart Sander lisaks kõigile oma muudele talentidele ka kirjutada oskab ning on seda varemgi teinud. Samuti pelutas mind kergelt see pealkiri ning teadmine, et juttu tuleb ajalooliselt raskest perioodist Eesti ajaloos. Tegelikult on tegemist väga hästi kirjutatud ja põneva raamatuga, kus tänapäevases stiilis labasusi pole ning ka erilist vägivalda mitte. Eraldi väärib äramärkimist autori stiil - mulle jäi tõepoolest mulje, et loen raamatut, mis on 40ndail kirjutatud. Ehk meenutas veidi Remarque´gi. Ajalookirjeldused on umbes-täpselt sellised nagu too aeg minu vanaemagi mälestustes oli - seega minu jaoks usutavad. Karakterid on huvitavad ning mitmetahulised, neid on küll palju, kuid omavahel segiminemist pole karta. Mulle meeldis see, kuidas inimeste teod ning valikud põhjendati väga lihtsalt, inimlike nõrkuste kaudu ära. Samuti ei puudunud raamatust huumor, selline soe ja punnitamata. Kõige mõjuvam oli minu jaoks see, kuidas kirjeldati inimeste tavalisi elusündmusi ajaloo taustal. Näiteks seda, kuidas saabus uus aasta 1941. See saabus ju kõigest hoolimata, inimesed pidutsesid, püüdsid oma normaalset elukorraldust jätkata . Kuigi meile tundub, et toona oli "kõikjal sõda", ei ole nii ju kunagi - enamasti on sõda kusagil eemal, inimesed jätkavad "pidu katku ajal", sest teisiti pole võimalik. Seda ilmestab mu meelest ka lõik raamatus, kus üks tegelastest peab aru selle üle, kuidas on võimalik, et on ilus suvi, taevas paistab päike ning samas - sõda. Sõda peaks olema porisel ja külmal sügisel, mitte ilusal valgete öödega suvel. Elu läheb ju alati edasi, hoolimata riigipeade ja kindralite plaanidest. Mõned miljonid surevad kusagil, teised peavad edasi elama. Raamat on plaanitud esimese osana triloogiast.
Olles ebaoriginaalne - kui teil juhtub olema autori suhtes eelarvamusi, siis tasub need kõrvale jätta, ta kirjutab paremini ja rafineeritumalt kui nii mõnigi teine keskealine eesti meeskirjanik. Pealkiri täidab tähelepanu äratamise rolli, mitte midagi skandaalset, pornograafilist või labast sellest teosest ei leia, pigem on tegemist üllatavaltki vaoshoitud teosega nii tegevustiku kui jutustamisstiili poolest. Tunda oli, et kodutöö on tehtud (ja ju on ka tegemist ajastuga, mis autorit eriliselt huvitab), dokumentaalset tõtt selles vast siiski palju pole, aga mulje on suuremalt jaolt autentne, ehkki tegelaste kõnepruugi kohta seda päris alati öelda ei saanud. Ja otsekõne kohta üks märkus - on muidugi ainult hea, et autor tunneb palju muid eestikeelseid tegusõnu kui 'ütleb', 'lausub' või 'kostab', aga kui üks tegelane järjepidevalt ja suhteliselt sõltumata oma jutu sisust kas 'laliseb', 'joriseb', 'kädistab' või 'piriseb', siis mõjub see pisut liialdatuna. Aga muidu täiesti tugev keskmine kodumaine lugulaul.
Mietin ennen lukemista, mitenköhän mies mahtaa osaa kuvata prostituoitujen naisten ajatuksia, mutta eihän tämä kirja oikeastaan kertonutkaan näistä naisista. Olisin kaivannut nimenomaan kuvausta naisten mielenmaisemista, mutta se jäi puuttumaan kokonaan. Sen sijaan sain sota-ajan kuvausta, lähinnä tapahtuminen luettelua, kuvauksia kuten ”pulskaa hanhea muistuttava daami”, ”röyhisti uhkeita rintojaan”. Jos ei olisi ollut kyse lukupiirikirjasta, olisi tullut aika nopea dnf. Nyt sain kuitenkin vähän ymmärrystä Viron historiasta sodan aikana, minkä ansiosta 2★.
Mart Sanderi väga elegantselt kirjutatud raamatute sarjast esimene osa, millest kumab sametist salapära, millest ei puudu naiselik šarm, ega ka koketeeriv kõnepruuk. See on teist korda lugedes veelgi südantsoojendavam kui esimest korda. Proua Kuke kanala tütarlaste tegelaskujud on kõik nii hästi väljajoonistunud iseloomudega, nii erinevad, kuid samas nii sarnased. Ja siiski on proua Kukk kogu kanala kõige silmapaistvam ja elegantsem daam, tasakaalustades noori tulihingelisi ja mässumeelseid tütarlapsi. Ta oskab hoida saladusi, oskab valida taktikat, millega erinevatele meestetüüpidele meelepärane paista ja flirtida, kui ka end kehtestada, kus vaja. Ta on kõigi suhtes vastuvõtlik ja tolerantne ning püüab säilitada sõltumatust hinnangute andmisest ja kellegi poole valimisest. Tema tegelaskuju jõulisus ja mängulisus mõjub hästi emalikult. Selles teise maailmasõja algusaega käsitlevas raamatus on korraga kohtuma pandud palju vastandeid: on nii raskust kui kergust, nii kerget mängulisust kui pingelisust, õrnust kui ka jõulisust, kuid ükski vastand ei domineeri teiste üle. Võib arvata, et ilmselt ajastu tollal võiski olla sedamoodi- vastandlik. Kogu süžee on nii kaasahaarav, tekitades tunde, justkui kogeks ise lugejana kõike omal nahal. Ka emotsioonid on paberilt justkui õhku tõstetud ja lugejani viidud. Samuti peab ära märkima suurepärase satiiri, millega on kirjeldatud vene võimu. See tekitab tunde, justkui saaks seda Eesti mõistes rasket aega kuidagi tagasivaadates huumori ja naeruvääristamisega uuesti analüüsida ja seeläbi kergemaks muuta. Ühe näitena meenub seik raamatust, kui proua Kukk ja härra Metsla on kutsutud vastuvõtule koos, Vene ohvitseride ja nende prouadega ning kuidas proua Kukk peaaegu lämbub naeru kätte kui näeb, et õhtukleitide pähe kannavad venelannad kombineesid, mõned isegi ilma aluspesuta ning ei leia tualetist tualettpotti, käies end teadmatusest tualettpotis oleva veega värskendamas. Loodan, et pärast teist osa raamatule tuleb veel kolmaski.
Ehkä 3,5 tähteä ✨ Jännä sekoitus viihdettä ja historiallista romaania, poliittista historiaa ja feminismiä. Tallinnalaiseen ilotaloon vuosina 1939-1940 sijoittuva trilogian avausosa kertoo tarkasti tästä käänteentekevästä vaiheesta Eestin historiassa - miten maa luisui osaksi Neuvostoliittoa? Vaikkei poliittista historiaa tuntisi tarkasti, ei haittaa, sen verran tarkasti vaiheet selostetaan lukijalle. Tämä tekee kerronnasta välillä aika tylsää. Toisaalta näiden tapahtumien kuvaus virolaisten näkökulmasta tuntuu erityisen kylmäävältä nyt, kun yhtaikaa lukemisen kanssa seuraan Venäjän toimia Ukrainassa. Aion kyllä lukea sarjan muutkin osat, sen verran mukaansatempaava romaani.
Kuigi mul oli juba kaks raamatut pooleli ja ma väga ei armasta mitut teost korraga lugeda, alustasin siiski ka Mart Sanderi ajaloolise romaaniga "Litsid". Põhjus on lihtne. Nimelt hakkas teleekraanidel jooksma vastvalminud sari. Jõudsin juba esimest osa vaadata, aga enne järgmist tahtsin raamatuga vähemalt sama kaugel olla. Väljakutse teema: 35. Ajalooline romaan
1939-1940, Tallinn. Proua Kuke härrasmeesteklubi kolib Veerenni tänavalt peenesse mõisa, mille lahkuvad sakslased salapärasetel põhjustel maha on jätnud. Bordellis töötab viis erineva taustaga tüdrukut: Renate, Monika, Anastassia, Vivian ja Linda. Peagi lisandub veel neidusid, kes majja oma saladused kaasa toovad. Klubi külalisteks on kõrgem klass, kuid ajad on muutumas ja nii asenduvad välismaa diplomaadid ja baltisaksa aadlikud vastloodud nõukogude baaside juhtidega. Külalistelt kuuleb voodis nii mõndagi. Nõukogude võim tegelikult härrastemaju, kui selliseid, ei aktsepteeri ning tüdrukutele leitakse ka teine amet.
Mulle meeldis, kuidas raamat annab huvitava nurga alt edasi ajaloolisi sündmusi. Härrasteklubi on justkui filter, andes kaudselt aimu muutuvast maailmast. Sündmuste õhustik kumas romaanilehtedelt hästi läbi, kogu see ootus tundmatuse ees. Koolis õpitu kipub ununema ning kõige parem on möödunud sündmusi meelde tuletada just seda laadi ilukirjanduse abil. Oma ajalugu võiks ju teada. Lisaks tundusid sündmused lugedes lähemal olema, kuid ikka on raske ette kujutada, et selline nägi kunagi reaalselt välja argipäev. Oli huvitav, aga ka kurb ja kohati suisa naljakas. Kõige meeldejäävam stseen oli muidugi ball Ohvitseride kasiinos, kus vene prouad kombineesid kannavad. Kuigi raamat oli põnev, jäi midagi puudu. Tegelased ei saanud südamelähedaseks. Oleksin tahtnud tüdrukutega lähemalt tuttavaks saada ning rohkem tutvuda nende elu varjukälgede ja muredega.
Sellised naised peavad teadma, mida meestega teha-mitte ainult füüsiliselt. Lisaks materiaalsele tasule oskavad paljud mehed tasuda ka muus valuutas-näiteks informatsioonis, mis siidist linade vahel sageli suust libedalt välja voolab.
Müts maha Mart Sanderi ees. Ta ikka jõuab ja oskab kõike. Nii palju kui ma erinevaid raamatus esinevaid nimesid või kohti googeldasin, näiteks huvitas mind Kalevala, võin kinnitada, et taustatöö on tohutu. Telesarja on huvitav jälgida, sest autor on saanud seda täpselt oma soovi järgi kujundada. Paljude ekraniseeringute puhul võib nuriseda, kui palju need algtekstist erinevad. Esimene sarja osa oli küll peaaegu sõna-sõnalt raamatu järgi tehtud. Olen varem lugenud veel Mart Sanderi ulmeromaani "Lux Gravis ehk Raske Valgus", kus autor samamoodi ajalugu ja enda väljamõeldut omavahel kokku klapitas. "Litsid" meeldis mulle küll rohkem, sest oli kergemini jälgitav ning ajalugu oli tuttavam.
"Litsid" valmis esialgselt filmistsenaariumina ning idee sündis Sanderil juba üle 30 aasta tagasi, kui tagasiteel Lillepaviljonist, Modern Foxi antud kontserdilt näitas Hans Hindpere üht eramaja ning pajatas, et selles asus sõja ajal litsimaja, kus ta härrastele klaverit käis mängimas. Lisaks ostis autor paar aastat tagasi "Savoy balli" teemaliseks ringreisiks internetioksjonilt 1930ndatest pärit daamide kostüümid. Turnee jäi aga ära ning riided kasutamata, sest valminud filmistsenaariumi ei tahtnud keegi töösse võtta. Kusjuures, seda kirjutades mõtles autor juba konkreetsetele näitlejatele nagu Merle Palmiste ja Pirjo Jonas. Küll oli huvi Sanderi raamatu välja andmiseks ning mees töötas teksti pooleteise kuuga ümber. Emotsioone tekitav pealkiri ei tulene autori sõnul härrastemajas töötavatest tüdrukutest, vaid Stalini tsitaadist "Väikerahvad on kapitalismi litsid". (allikas)
"Litsid" tõmbab oma julge pealkirja valikuga kahtlemata palju tähelepanu. Romaan oli põnev ning tugeva ajaloolise taustaga. Kuigi teos oli kaasahaarav ja tõetruu, ei ärganud tegelased lehtedelt ellu ning see miski, mis teeb heast raamatust erilise raamatu, jäi minu jaoks puudu. Tahaksin kiita telesarja, mille võlu seisneb selles, et Sander on kõik oma nägemise järgi kujundanud. Soovitan ajaloo meelde tuletamiseks lugeda küll ning ei tasu pealkirja karta - ei ole erootiline romaan!
Ihan aluksi rakastuin henkilöihin ja siihen, miten tiivis naisporukka oli. Kirjan edetessä henkilöt kuitenkin jäivät hieman historiallisten tapahtumien kuvailujen varjoon.
Tätä käsittääkseni markkinoidaan viihdekirjana, mutta sota ja sen uhka tekivät lukukokemuksesta jopa hieman ahdistavaa ajoittain. Sinänsä tunnelma oli taitavasti rakennettu.
Mielestäni myös sarjaan kuuluvien kirjojen tulisi toimia myös itsenäisinä teoksina, mutta tämän kirjan loppu sai turhautumisen nousemaan pintaan. Kirja loppui kuin veitsellä leikattuna, eikä tarjonnut ensimmäisen osan päättymisen tuomaa tyydytystä.
Romaanitriloogia esimeses osas kirjeldatud kirjeldatud sündmused leiavad aset aastail 1939-1940, mil maailmas olid väga ärevad ajad ning algas Teine maailmasõda. Eestis toimunust räägitakse läbi Tallinna bordellis töötavate ning külastavate inimeste, sest neid naisi on ilmselt iga valituse ajal vaja. "Litsid" on viimasel aja eestikeelses raamatublogimaailmas nii palju tähelepanu ja ülevaateid saanud, et mul polegi midagi uut lisada. Üks süžeeliin oli küll selline, mis mind kulmu kergitama pani, kuid üldjoontes oli huvitav lähenemine. Ma olin küll varem kuskilt lugenud, et Mart Sander maalib, kuid milline ta kirjanikuna on, seda ei osanud ette arvata. Mulle meeldis ta natuke teistsugune kirjutamisstiil, võibolla saate aru, mida ma mõtlen kui ütlen, et tekstist on tunda, et inimene kirjutab oma lõbuks ning ei püüagi tohutut kirjandusklassikat teha. Soovitan lugeda.
3.5 Üllatav. Pool raamatut on pigem kriminull, ülejäänu veidi rohkem ajaloolise romaani moodi (2 in 1, mis seal ikka). Loodan, et faktid ja sündmuste arengud peavad paika, ma kindlasti pole ekspert 1939./40. aasta Eesti koha pealt. Stiililt ja vaatenurgalt naiivne, eks rohkem ajaviitekirjandus. Aga kutsus lugema küll. Pornot ei ole - see annab tegelikult palju juurde, asi oleks väga lihtsalt võinud keskpäraseks erootikaks minna, aga üle keskmise ajalooline romaan on parem valik. Võtan teise ka ette.
Kui ajalooline osa on tugev (?), sobiks vabalt ajalootunni kohustuslikuks lugemiseks gümnaasiumiõpilaste tasemele.
Üllatuslikult heitsin kõik eelarvamused raamatu edenedes kõrvale. Väga oskuslikult kirjutatud, elegantse lauseehitusega, piisavalt ootamatut tegevustikku ning kõigele lisaks hea ajalootund II maailmasõja alguse poliitilistest arengutest ja diplomaatide tööst.
Romaan põhineb tõestisündinud lool (lugudel?) ning oli väga hästi ühtseks põimitud. Kahtlemata ajaloohuvilisele silmaringi avardav: lennuk Kalevala allatulistamine, primadonna Gerda Murre saatus, soomepoiste entusiastlik varustamine, baltisaksa aadlisuguvõsad jpm. Kindlasti soovitan, kui otsida kerget ja paeluvat lugemist.
Vaatamata pealkirjale, mis alguses tugevalt eelarvamusi tekitas, siiski lugesin ja ei kahetse. Väga hästi kirjutatud ja ajaloosündmustest põimunud, seetõttu hariv ka :-)
See raamat oli minu lugemisnimekirjas oodanud juba päris pikka aega. Otsustasin selle siis viimaks käsile võtta, kui Raamatuvahetusse korraga väga mitu eksemplari pakkumisele tuli: võtsin seda kui märki, et nüüd on õige aeg see raamat ära lugeda.
Etteruttavalt võin öelda, et see paljukiidetud teos ei petnud minu ootuseid. Peaasjalikult olin palju kiidusõnu kuulnud raamatu järgi tehtud samanimelise telesarja kohta, mida mina pole siiani näinud, kuid nüüd kavatsen järele vaadata. Teosest sõltumata meeldis mulle väga lugeda midagi eesti autorilt, kuna juba väga pikka aega pole ma saanud mahti kodumaiste teoste poole vaadata. Kuidagi hoopis teistsugune tunne on lugeda kasvõi tuttavate isikunimedega tegelaste kohta, kusjuures tuttavad on ka tegevuspaigad ning loomulikult on isiklik seos ka raamatu sündmustega. See pani mind mõtlema, et miks ma siiani nii väheagaralt olen eesti autorite teoste poole küünitanud...
Kiidusõnu väärib ka Sanderi kirjutamisstiil, sõnade voolavus ja raamatu väga lihtne loetavus. Tegu oleks tõeliselt mõnusa ajaviiteromaaniga, kui sündmustekäsitlus poleks nii sünge. Siiski tundus järgmise äärmusena mulle kohati, et liigagi tihti pakub autor lugejale seda liiga rutakat sündmuste lahendust. Vähe aega jäi lugejale endale mõistatamiseks, mis puudutab siis kasvõi Carola segast tausta ning ujuvaid motiive. Reeglina lahendusid kõik püstitatud küsimused ja mõistatused juba järgneva paari lehekülje jooksul. Seejuures ei saa nuriseda probleemi lahenduse enda üle, vaid just seda n-ö praadimisaega oli minu hinnangul jäetud natukene väheseks. Samuti oleks ma oodanud, et Falkenbergide salasekeldused muutuvad raamatu teises pooles uuesti relevantseks, kuna teose esimeses pooles pühendati nende saladustele küllaltki palju aega ja ruumi, samas kui hiljem oleks kogu lugu võinud lugeja poolest ka olemata olla. Kuna tegu on aga triloogiaga, ei taha ma sündmustest ette rutata: võimalik, et Carola ja teised Falkenbergid tulevad ühel hetkel sündmustekäiku tagasi ning kogu ehitatud müsteerium ei olnud vaid järjekordse tegevusliini arendamise eesmärgil raamatusse paigutatud seosetu võte.
Siiski läks raamatu teemakäsitlus mulle muidugi väga hinge. Olen ka muidu üsna patriootlik kodanik: nutan kergesti kasvõi laulupeost videoid vaadates ning kuulan ka igapäevaelus ajaviiteks isamaalisi laule. Eriti muidugi praeguses maailmaolukorras, kus meist mitte kaugel lõõmab vägivaldne võitlus sissetungijate ja oma kodumaa kaitsjate vahel, tunneb ilmselt iga eestlane midagi kihvatamas ka oma riigi hea käekäigu eest, kuna ukrainlaste olukord on meile emotsionaalselt liigagi tuttav. Niisiis ka seda raamatut lugedes, nähes, kuidas need sündmused vaikselt, kuid salakavalalt ja jõhkralt lahti rullusid, tundsin ma tihti seda tunnet, et minu kodu on mulle kõige kallim ning ma ei talu mõtet, et keegi peaks seda kunagi külmavereliselt ja täiesti süüdimatult oma ideoloogia või füüsiliste relvadega rüvetama tulema. Ootamatult langesin ma hetkeks isegi kergesse masendusse, kui raamatu kõige intensiivsemad stseenid parasjagu käsil olid. Mulle ei meeldi see, mis tunde see raamat mulle tekitas, kuid kuna see on seotud igati raamatuväliste sündmustega, on siit järeldatav, et tegu on väga osavalt kirjutatud raamatuga, mille sõnad, laused ja nende läbi mõtted jõudsid ka päriselt minuni.
Raamatu keelekasutusest veel nii palju, et mulle väga meeldis, kuidas oli näidatud erinevate tegelaste rahvuseid selle kaudu, et nende tekst oligi raamatus esitatud vastavalt vene, inglise või saksa keeles, kusjuures allmärkustesse oli lisatud tõlge. See oli lihtne, kuid efektiivne võte tegelaste ilmestamiseks, kuid ka teatud hoiakute kujundamiseks antud kontekstis. Kõik tundus kuidagi rohkem „päris".
Loed lehekülje – ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!
Helmet-lukuhaaste 2022 4. kirja, jonka tapahtumissa et itse haluaisi 0lla mukana.
Mielenkiintoinen ja mukaansatempaava historiallinen romaani vuosilta 1939-1940. Sodan kolkutellessa ovella Rouva Kukk muuttaa tyttöjensä kanssa pakenevien saksalaisten jälkeensä jättämään tyhjään kartanoon. Rouva Kukkin “kanala” on korkealuokkainen ilotalo ja rouva pitää yllä hienostunutta vaikutelmaa kestitessään vaikutusvaltaisia asiakkaita. Yhteiskunnan muuttuvat tuulet ravistelevat myös rouva Kukkin taloa, jonka on mukauduttava muutoksiin. Onneksi kauppaa voi käydä myös lakanoiden välissä pudotetuilla tiedoilla.
Erittäin mielenkiintoista lukea tästä aikakaudesta virolaisesta näkökulmasta. Romaanin historiallinen tausta on hyvin tutkittu ja miljöö kuvattu todella hyvin. Nimestä huolimatta kyseessä ei ole mitenkään uskalias romaani, vaan herroja kestitään salongissa, mutta tyttöjä ei seurata makuukammariin asti.
Ilolinnut aloittaa trilogian ja se on kirjoitettu alunperin käsikirjoitukseksi. Ehkä tästä syystä hahmot jäävät hieman etäisiksi.
Tegu on ametlikult esimese täiskasvanutele suunatud eesti kirjandusteosega, mis on mulle tõeliselt meeldinud ja mida on olnud raske käest panna. Kuigi pean möönma, et esimesed paar peatükki olid üpris mannetud ja stiil sarnanes veidi mõne algaja kirjaniku ülepingutatud metafooripüüdlustele, läks asi aja möödudes järjest paremaks, kuni lõpuks sain aru, et olin kirjutatusse täiesti sisse elanud ja tahtsin juba kiiremini saada rohkem teada tegelastest, toimuvast ja sellest ajaloolisest keskkonnast, mille kohta Mart Sander nii oskuslikult huvitavaid detaile ja fakte teksti sisse põimis, tekitades äärmiselt usutava ja omalaadse atmosfääri ja ettekujutuse perioodist, mis tollal Eestis valitses. Tegelaste erinevad seisukohad ja mõtisklused, muutuv, just detailides väljenduv olustik, huvitav miljöö ja mõtlemapanevad kontrastid tegid lugemise tõeliselt kaasahaaravaks ja nauditavaks, olgugi et olin alguses väga skeptiline. Ootan huviga järgmise osa lugemist!
Tämä oli varsin iloinen yllätys! Aihepiirinsä vuoksi odotin ehkä jotain hyvin erilaista, mutta tämä olikin mielenkiintoinen sekoitus romanttista draamaa ja historiallista romaania. Nautin erityisesti historiallisesta osuudesta, vaikka joillekin lukijoille paikoin pikkutarkat kuvaukset saattavat olla tylsiä. Minua ne kiinnostivat, jännää oli lukea virolaisten reaktioita talvisodan syttymiseen ja siihen, kuinka Viro hiljalleen luisui osaksi Neuvostoliittoa. Tuntuu, että tarinan historialliset faktat olivat kunnossa ja taustatyötä on tehty. Päähenkilö ruova Kukk oli hahmoista ehkä ainoa, jonka kanssa mentiin pintaa syvemmälle, muilla tuntui olevan lähinnä statistien rooli. Ehkä tämä seuraavissa osissa muuttuu, sillä kirjan hahmoissa olisi ainesta vaikka mihin. Suosittelen, vaikka aihepiirinsä vuoksi onkin surullisen ajankohtainen ja jos Venäjän sota Ukrainassa on juuri nyt liikaa, tämä ei ehkä ole paras kirja tähän hetkeen.
Sel aastal olen sattunud lugema mitmeid raamatuid, mis räägivad 1930. ja 1940. aastatest. See raamat keskendub siis aastatele 1939 ja 1940 - Eesti Vabariigi viimasele aastale enne Nõukogude okupatsiooni. Pealkirja põhjal eeldasin roppusi ja ohtraid seksistseene, kuid seda raamatus ei olnud. Kirjeldati EV lõppu eliitlitsimaja poolt vaadatuna. Mille poolest siis eliit? Eks ikka kundede poolest - seal käisid peamiselt rikkad ametnikud. Muidugi olid ka tüdrukud hoolega valitud. Kuna olin näinud telesarja 1. osa, siis proua Kukena ei suutnudki teistsugust naist kui Merle Palmiste ette kujutada. Kuigi tegevuspaik oli suhteliselt tavatu, siis ometi õhkas raamat selle aja jõhkrust ja traagikat - valikut polnud eriti kellelgi. Muidugi oli ka neid, kes tegid oma valikuid täiesti teadlikult - kust tuul, sealt meel. Iseenesest huvitav lugu, nii et tasub lugeda.
Raamat oli üle ootuste hea . Ehk ka seetõttu, et ootused olid madalad. Huvitav ja lihtne lugeda. Esimene osa oli tugevam, teine pisut nõrgem, kuigi teises osas juhtus rohkem. Suurim väärtus ongi ilmselt, et tegemist on ajastut ja aega kirjeldava lihtsa ajalooõpikuga. Kohati mind natuke häiris, et prostituutide elu pahupoolt ei kajastatud. Et paar korda saadi küll peksa, aga muidu on selle ameti elu üks lill. Samas, vaadates suurt pilti, pole sel ka tähtsust. Me oleme ja olime kõik litsid. Manipuleerides ja ellu jääda üritades mitme võimu vahel. Nõustudes oma eetika ja väärtuste kinnimaksmisega. loe edasi https://indigoaalane.blogspot.com.ee/...
Kui sari esimest korda jooksis, siis nagu ei jälginud, korduses hakkasin poole silmaga vaatama ja lõpuks vaatasin kõik ära. Siis tuli raamat. See on paremgi, eks fantaasias saab kõik paremini tööle kui vaesukeselt tehtud teleprojektis, seal tuleb ikka arvestada et "raha pole" jne. Väga inimlik lugu, pole ühtegi üdini kangelast või antikangelast nagu eesti ajaloolises romaanis tavaliselt kombeks. Peab ise mõtlema ja sõeluma, et kelle motiivid on õigustatud või mis kedagi suunab. Iga ühes võib tunda ära ennast ja oma sõpru. Ühesõnaga, ladus ja ka väga põnev ja aitab ajalugu hoopis teisiti mõista.
Vuonna 2022 ajankohtaisuudessaan kylmäävä. Fiktiiviseen tarinaan punottu pala Viron historiaa, jota kirjoitetaan pieteetillä ja tositapahtumille uskollisena. Venäläisen imperialismin kafkamaisista mekanismeista, joita kirja avaa huolellisesti ja yksityiskohtaisesti, voi samaan aikaan lukea otteita Twitteristä tai uutismedioista. Vapauttajat marssivat jälleen valtioiden rajojen yli, varmoina siitä, että ovat tähän täysin oikeutettuja. Kirjassa maalataan pelottavalla tavalla ihmisen loputon kyky joustaa, passivoitua ja turtua vallan ja valheen hyökyaaltojen lyödessä yli. Sitä voi kai sanoa myös selviytymiseksi.
Kuigi Mart Sander pole mulle kunagi meele järele olnud, on antud raamat üsna hästi kirjutatud. Nii mõte kui ka süžee on huvitavad ning midagi uut. Kuigi leian, et raamatu järgi vändatud sari on pisut parem, oli Sanderi elegantsed ja ülitäpsed kirjeldused hea lugemine. Kuuldavasti oli sari Sanderi esimene katse kirjutada eesti keeles, seda on kohati ka tekstist näha inglisekeelsete konstruktsioonide ja otsetõlgete pealt. Esimesel võimalusel aga kindlasti jätkan sarja lugemist. Kui raamatu tagakaanel olev lõik teis vähegi huvi tekitab, siis soovitan selle järele haarata.
Nautisin ajalooliste faktidega mängimist. Pidin vahepeal raamatu kõrvale panema ja guugeldama, et kas tõesti oligi nii. Ja oli :) Seega tugevad plusspunktid taustale. Naistegelased jäid minu jaoks natuke lahjaks, st ei suutnud neile kuidagi kaasa elada. Ei hüpanud nad raamatulehtedelt välja, et mu peas oma elu elama hakata. Keelekasutus oli väga hea. Ajaloohuvilisele soovitaks kindla südamega.
Mida enamat oskakski öelda, kui et ülimalt ajastutruu, ülimalt põnev, ülimalt hingeminev ja ülimalt ladusalt kirjutatud. No ma ei tea, aga olen siiralt vaimustuses praegu sellest raamatust. Ei mingit liigset karakterite kirjeldamist, ei mingei liigseid detaile, peategelaseks oli Aeg ja inimesed, need tegelased, justkui Aja väljendusvahendid. Mõned lood puudutavad rohkem, kui teised.
Kasvades üles ning nähes Mart Sandrit peamiselt teleekraanilt, ei osanud ma ausalt öelda mitte midagi "Litsidest" oodata. Teos algas pigem üle kivide ja kändude: esimesed kaks-kolm peatükki tundusid kohati nurgelised. Ent edasi muutus Sandri kirjutamisstiil orgaanilisemaks ja nauditavamaks, mistõttu neelasin raamatu kiiresti alla.
Rohkelt kritiseeritud teos annab ülevaate nõukogudeaegsest skeemitamisest läbi ühe buduaarbordelli varjuliste akende. Ma ei lugenud raamatu tutvustust enne lugema hakkamist - autor, pealkiri ja kaanepilt tundusid piisavalt intrigeerivad.
Olin üllatunud ja ma ei pidanud pettuma.
Kirjeldatu tundus igati realistlik - samas, loomulikult, puudub mul kogemus sel ajal elamisest. Mõnes peatükis oli küll kommunismi tagamaade kirjeldamisega mindud väga süvitsi, kuid sündmustiku põnevus ning pidev ajulihase pinge kaalus selle ajutise igavuse üle.
"Litsid" - soovitan lugeda, kui soovid heita pilku 30ndate lõpu-40ndate alguse bravuursete lõbunaiste hinge- ja seltsiellu.
Kaasahaarav ja väga hästi kirjutatud, aeg ja leheküljed lausa lendasid. Põnev oli lugeda, kuidas oli olukord veidi enne ärevaid aegu ning saada teada, kuidas elas lihtrahvas ja mida tundis, kui punaväed Eestisse sisenesid ning kui Eesti oli “maha müüdud”...