Eseuri

by Marcel Proust, Irina Mavrodin (Translator)

Puţini sunt aceia care ştiu că eseurile lui Proust constituie un punct de plecare întru descifrarea ciclului În căutarea timpului pierdut. Aşadar, în spatele memoriilor lui Saint-Simon, a scrisorilor lui Madame de Sevigne, a romanelor lui Stendhal si Flaubert sau dincolo de muzica lui Saint-Saens şi Reynaldo Hahn, de catedrala din Lisieux sau de turlele clopotniţei din Caen, se aşterne o lume care poartă pecetea geniului creator. Complexă, erudită, fermecătoare, ea îşi deschide porţile oricărui cititor interesat s-o descopere

Genres: Nonfiction

352 pages, Hardcover

First published January 1, 1971

About the author

Marcel Proust was a French novelist, best known for his 3000 page masterpiece À la recherche du temps perdu (Remembrance of Things Past or In Search of Lost Time), a pseudo-autobiographical novel told mostly in a stream-of-consciousness style.

Born in the first year of the Third Republic, the young Marcel, like his narrator, was a delicate child from a bourgeois family. He was active in Parisian high society during the 80s and 90s, welcomed in the most fashionable and exclusive salons of his day. However, his position there was also one of an outsider, due to his Jewishness and homosexuality. Towards the end of 1890s Proust began to withdraw more and more from society, and although he was never entirely reclusive, as is sometimes made out, he lapsed more completely into his lifelong tendency to sleep during the day and work at night. He was also plagued with severe asthma, which had troubled him intermittently since childhood, and a terror of his own death, especially in case it should come before his novel had been completed. The first volume, after some difficulty finding a publisher, came out in 1913, and Proust continued to work with an almost inhuman dedication on his masterpiece right up until his death in 1922, at the age of 51.

Today he is widely recognized as one of the greatest authors of the 20th Century, and À la recherche du temps perdu as one of the most dazzling and significant works of literature to be written in modern times.

Reviews

[Derian · Rating 5 out of 5]

Proust hizo de la sensibilidad una forma, y fue uno de los primeros escritores que intuyó que una cosa es el yo real, el que escribe, y otra muy distinta el yo ficticio. Es increíble cuando habla de la vieja arquitectura de Combray, y de cómo se superpone el tiempo en un mismo espacio, siglos y siglos apilados en antiguos monumentos que sobreviven en el presente. Sainte Beuve, la tenés adentro. En este libro están muchas de las mejores páginas que haya leído.

[Maia Losch · Rating 5 out of 5]

Leer a Proust no es tarea fácil. Por momentos resulta incluso demasiado intenso y los sentidos se agobian. Pero no hay nadie hasta el momento, entre los autores que he leído, que haya sido capaz de desentrañar las sensaciones, el mundo de los sentidos, como Marcel Proust; y precisar, con la exactitud de un lapidario de diamantes, qué ocurre en nuestro mundo interior, qué nos produce la evocación de un recuerdo, el contacto con un objeto, aquello que no podemos mostrar y que, a duras penas, somos capaces de explicarnos a nosotros mismos. Este ensayo reúne una serie de narraciones de esta índole. Para leer con calma y detenidamente, incluso no todos, pero sí algunos de ellos, y entrar en ese maravilloso mundo proustiano irreproducible.

[Guille · Rating 3 out of 5]

At its best it's a nice reminder of sections from In Search of Lost Time. But that doesn't stop this from being the usual desk-clearing operation that most famous authors get subjected to after dying. Skippable.

[Rene · Rating 3 out of 5]

"Kahtlemata on sõprus, inimestega seotud sõprus, kerglane asi, ja lugemine on üks sõpruse vorme. Aga vähemasti on see sõprus siiras, ja tõsiasi, et see on suunatud surnule, puuduolevale, lisab sellele midagi omakasupüüdmatut, peaaegu liigutavat. Pealekauba on see sõprus vaba kõigest sellest, mis muudab teised sõprused inetuks. Kuna meie, elavad, oleme tegelikult üksnes surnud, kes pole veel ametisse asunud, on nii viljatud ja väsitavad kõik need eeskojas vahetatavad viisakused ja tervitused, mida me kutsume aupaklikkuseks, tänutundeks ja pühendumuseks ning millesse me segame nii palju valet. Pealekauba – ja seda alates esimestest sümpaatiast, imetlusest ja tänutundest kantud suhetest – hakkavad juba esimesed lausutud sõnad, esimesed kirjutatud kirjad kuduma meie ümber esimesi lõimi harjumuse kangast, ühest tõelisest olemise viisist, millest me ei suuda enam vabaneda ka järgnevates sõprustes; rääkimata sellest, et siis lausutud ülemäärased sõnad jäävad tallele justkui vekslid, mida me peame välja lunastama, või mida me lunastame veelgi kallimalt välja eluaegsete süümepiinadega, kuna me lasime neid protestida. Lugemisel saab sõprus korraga tagasi oma algse puhtuse. Raamatute vastu ei pea näitama üles armastusväärsust. Kui me nende sõpradega õhtu veedame, siis sellepärast, et me seda tõesti soovime. Neist lahkume tõepoolest kahetsustundega. Ja kui oleme neist lahkunud, oleme vabad kõigist neist sõprust söövitavatest mõtetest: Mida nad meist arvavad? Ega me ometi taktitundetud ei olnud? Kas me meeldisime neile? Vabad ka hirmust, et meid kellegi teise tõttu unustatakse. Kogu ärevus haihtub selle puhta ja rahuliku sõpruse lävel, mida kujutab endast lugemine. Niisamuti pole tarvis näidata üles aupaklikkust; me naerame Molière’i sõnade peale täpselt niipalju, kui me leiame need olevat naljakad; kui nad on igavad, ei karda me oma igavlemist välja näidata ja kui meil tõepoolest tema seltskonnast küll saab, paneme ta oma kohale tagasi niisama järsult, nagu poleks ta ei geenius ega kuulsus. Selle puhta sõpruse õhustik on vaikus, see on puhtam kui sõna. Sest me räägime teiste pärast, kuid iseenda jaoks me vaikime. Niisamuti ei kanna vaikus, erinevalt sõnast, jälge meie puudustest, meie teesklustest. Vaikus on puhas, see on tõepoolest õhustik. Meie ja autori mõtte vahele ei aseta ta meie erinevate egode ületamatuid ja mõtlemisele mittealluvaid elemente."