What do you think?
Rate this book
Kirju #4
Kirju
Siin kaante vahel on kaheteistkümne aasta jagu arvamusi, mõtteid, hoomamisi, kogemisi. Need on minu isiklikud lood, millest saab kokku üks jupike elulugu. Tosina aasta jooksul on palju muutunud. Aeg, mil ma beebiga Mulgimaa metsade vahele kolisin, tundub väga ammusena. Küpsetasin leiba, kasvatasin roose ja hakkasin üles ehitama põlist Ärma talu, kus Toomase perekond oli 300 aastat elanud. Presidentuur polnud siis uneski minu tulevikuplaane ohustamas. Aga elu teeb ootamatuid käänakuid. Taluperenaisest tõsteti mind rambivalgusse ning mulle sai osaks unikaalne roll presidendi abikaasana. Püüdsin leida sellestki eneseteostust ja teenida oma riiki. Kasutasin mulle antud lava, et edendada heategevust, tervist ja tervisesporti, jagasin oma mõtteid meedias. Kuni väsisin vabaduse puudumisest ja vastutöötamisest ning sain aru, et inimene peab elama ka endale.
312 pages, Paperback
First published January 1, 2015
15 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 4 of 4 reviews
March 9, 2021
Ütlen kohe algatuseks: olen raamatu kirjastaja ja ka osaliselt autor (minu tehtud pikk intervjuu seob teksti), olen ka raamatu idee autor.
Ma mäletasin Evelin (toona vist) Int-Lamboti väga huvitavat lugu Sakalast 2003. aastal, kus ta kirjutas elust maal väikese beebiga ja mis siis saab, kui elekter ära läheb ja kuidas Eesti Energia ei võta väikekliente tõsiselt. See oli kirja pandud kirega, detailidega ja samas asjaliku ratsionaalsusega.
Minu jaoks oli see alguspunkt, praegu võiks öelda, et selle ilmuva raamat algus. Teadsin Evelini(st) ennegi põgusalt, aga siis jäi ta mulle kaardile kui kirjutaja ja huvitav inimene: niimoodi Tallinnas oma karjäär jätta ja - isegi Mulgimaa mõistes - pärapõrgusse kolida, metsa sisse, kuhu isegi õiget teed ei läinud...
Ja see on mind edasi Evelini loo juures intrigeerinud. Kuidas ta sealt metsatalust siis endale üllatuseks sattus presidendikampaania keerisesse, pärast seda, kui ta oli kõik oma elu plaanid hoopis teisiti teinud ja oli just ehitanud üles talu, kus hakata majutust tegema.
Edasi saabus rägastik - kes vähegi on EASi käest toetusi taotelnud, nende asjaajamiste keerukusega kursis, kujutab seda ette, mis jama siis saabus, kui selgus, et seadused-määrused (või nende tõlgendused) ei luba teha EASi abiga üles ehitatud majapidamisse turismitalu, sest see on samal ajal presidendi elukoht. Teisisõnu Evelini tolle hetke perspektiivis elutöö, Ärma turismitalu, ei saa tööle hakata.
Mina saan inimlikult nii hästi aru sellest, miks Toomas Hendrik Ilves pidi presidendiks kandideerima. Meil oli teda vaja, isegi kui me sellest praegu, sellele ajaliselt liiga lähedal olles, aru ei saa, seda hinnata ei oska... Kui palju on Eesti edasi liikunud, kuivõrd iseenesest mõistevalt oleme me lääneriik ja mitte Venemaa satelliit. See oleks võinud minna teisiti.
Ja ma saan aru ka sellest, miks ta tegi selle üliolulise otsuse - presidendiks kandideerimise - naise eest salaja, ja saan aru, miks naine selle andestas - sest ka naine ju teadis ja mõistis, et riik vajas sellist, uut ja läänemeelset. (Kas mäletame veel neid aegu, aastat 2006, kui oli see suur vastasseis, Rüütel versus Ilves? Vana ja uue vahel valimine... Lisatud hiljem. Mul tuli meelde, et olen ise ka sellest kirjutanud: siin, vaadake, kui elevust ja uut hingamist täis kommentaarid on sel postitusel).
Aga heake küll, ma ütlen ka igaks juhuks otse välja , ma pole presidendipaarile olnud kunagi lähedal. Ma pole kordagi Ärmal külas käinud ja Kadrioru lossis nende ajal käinud vaid korra, kui tegin ühel aastal Eeliniga Eesti Naise kaaneloo. Presidendi vastuvõttudele on kutsutud, aga oleme neil kordadel just reisil olnud (ja see on ka hea ettkääne... mulle ei meeldi etiketiüritused eriti.)
Minu toetus ja mõtted Ilveste suunas on kaugel olnud.
Samas, kui järele mõelda, ma olen Evelini elukäiguga vist seotud küll?
Ühel aastal (vist 2009) pakkus Eesti Naine mulle tagalehe-kolumnisti rolli ja kuna mul polnud aega, siis pakkusin neile, et las Evelin Ilves kirjutab.
Evelin Ilves? Ajakirja peatoimetaja tundus üllatunud.
Jaa! Tal on süda õige koha peal ja talle meeldib kirjutada. Ja ta oskab, mul on tunne, et ta väga hästi sobiks.
Kas ta on nõus?
Aga küsi!
...Millegipärast paljud inimesed jutkui kardavad ja võõristavad Evelini. Minu meelest on väga selge see, et ta on lihtsa olemisega töökas inimene.
Läkski nii, et nõnda sai Evelinist aastateks Eesti Naise ja sealt edasi Kodukirja kolumnist, minust sai tema lugeja. Mõned kohad ta lugudest jäid mulle väga sisse, näiteks mismoodi ta ütles mee kohta - vaata, tilga mee jaoks pidid mesilased töötama päev otsa. (See oli paremini sõnastatud, sõnad ei ole täpselt meelest, aga mulle jäi see tilk mett kaasa...)
Nii et kui ma 2014. aastal mõtlesin välja uue, "Kirju"-sarja ja lasin peast läbi, et kas ma tean kedagi, kes on juba mõnda aega lühivorme kirjutanud ja kelle tekstid vääriksid kaante vahel tuleviku lugejateni jõudmist, siis läks mul mõte kiirelt Evelinile.
Sel ajal ei teadnud ma mitte midagi sellest, et Ilvestel võiks ikkagi abielulahutus ees olla. Me töötasime teksti kallal, panime need kokku aastate kaupa (aitäh ka toimetajale Kaja Sepale).
Kui ma siis tekstile peale vaatasin, sain aru, et kontekst on puudu. Mina kujutasin seda raamatut ette kusagil raamaturiiulis 20 aasta pärast, selle raamatu juurde astub inimene ja... mitte midagi ei saa aru, mis rollis oli autor mis aastatel. Sest kolumnitest see alati ju selgelt välja ei tule. Ja tagakaanel ka kõike niisama lihtsalt ära ei seleta.
Kõigepealt tegin Evelinile ettepaneku, et ta kirjutaks ise iga aasta kohta oma sisukokkuvõtte: kes ta mis aastal oli, millega tegeles. Sest muutus oli ju suur, ja muutusi oli ta elus 2003-2015 tegelikult mitu.
Läks aga nii, et lõpuks leppisime kokku, et teeme selle intervjuu vormis, nö "kaardistame aastad". Ja see ongi kõik.
Ei mingit suurt paljastust.
Aga seda arvan ma ikkagi, et raamatus on võti mõistmiseks.
Kiiremini lahti muugitav on Evelini mõistmine. Aga ridade vahel on ka see, et tegelikult mõistab Evelin oma ekskaasat, ta saab aru riigi teenimise missioonist ja isegi kui nende abielu läks luhta raske avaliku positsiooni ja surve tõttu (see nüüd on minu tõlgendus!), siis ta mõistab, miks nad selle sammu ette pidid võtma.
Ma ei tea palju selliseid inimesi, kes riigi teenimisest niisuguse kirega räägivad - see on miski, mis põleb Evelinil sees.
Ja nii ma arvan, et need, kes armastavad Eestit ja kes jätavad eelarvamused maha, nende jaoks on selles raamatus võti nii Evelini kui Toomase mõistmiseks. Nad võivad olla teinud mingeid vigu, mille kohta me ei tea, ja on teinud vigu, mis on meedia poolt tuhat korda üle paisutatud, aga me kõik teeme vigu. Peamine on see, et nad armastavad Eestit.
"Aga mis selle ärmamisega siis ikkagi oli?" küsis mult just üks maamees, kellele ma mainisin, et meil tuleb Evelin Ilvese raamat. "Miks nad iseendale üüri maksid?"
Ma üritasin talle vastates rõhutada fakti, mis on minu meelest ääretult oluline, aga mida pole Kadrioru poolt ehk piisavalt kommunikeeruda osatud: Eesti Vabariigi Presidendi käsutuses oli ju ka varem residents, Paslepal asuv suveresidents, mis Toomas Hendrik Ilvese presidendiks saamisega maha müüdi ja niimoodi meile riigikassasse raha saadi. Ning probleemsest Ärmast sai Paslepa asendus (kuni Ilves president on).
Seega polnud siin mingit üleelusuuruses raiskamist.
Igal juhul arvan ma, et see raamat, nii kokku kogutud kolumnid kui intervjuu Eveliniga, aitab MÕISTA. Mis siis ikkagi tegelikult oli selle Ärmaga ja kui raskes olukorras nad olid selle asjaga. Ja mõtlema peaks panema ka selle üle, kas presidendikaasa avalik roll, sisuliselt töökoht, ikka tõesti peaks olema ilma sotsiaalsete garantiideta, nagu koduperenaise roll (praegu ei saa Evelin end isegi töötuks registreerida. Kuna see puudutab vaid ühte inimest, siis võrdõiguslikkuse üle võitlejad eriti ei arutle. Korra nägin küll, et see teema jooksis ka Facebooki feminismi-foorumist läbi, aga üsna põgusalt.)
Ma loodan, et minu rahvas on mõistmist. Mis saab tegelikult olema retseptsioon: milline president oli Toomas Hendriku Ilves ja mida tegi ära Evelin Ilves, kui palju ta mõjutas rahva tervist ja elustiili? Seda hindab ajalugu, see kontekst alles tekib aastate ja aastakümnetega. Arvan, et see raamat "Kirju" saab üheks osaks sellel mõistmise teel.
Ma mäletasin Evelin (toona vist) Int-Lamboti väga huvitavat lugu Sakalast 2003. aastal, kus ta kirjutas elust maal väikese beebiga ja mis siis saab, kui elekter ära läheb ja kuidas Eesti Energia ei võta väikekliente tõsiselt. See oli kirja pandud kirega, detailidega ja samas asjaliku ratsionaalsusega.
Minu jaoks oli see alguspunkt, praegu võiks öelda, et selle ilmuva raamat algus. Teadsin Evelini(st) ennegi põgusalt, aga siis jäi ta mulle kaardile kui kirjutaja ja huvitav inimene: niimoodi Tallinnas oma karjäär jätta ja - isegi Mulgimaa mõistes - pärapõrgusse kolida, metsa sisse, kuhu isegi õiget teed ei läinud...
Ja see on mind edasi Evelini loo juures intrigeerinud. Kuidas ta sealt metsatalust siis endale üllatuseks sattus presidendikampaania keerisesse, pärast seda, kui ta oli kõik oma elu plaanid hoopis teisiti teinud ja oli just ehitanud üles talu, kus hakata majutust tegema.
Edasi saabus rägastik - kes vähegi on EASi käest toetusi taotelnud, nende asjaajamiste keerukusega kursis, kujutab seda ette, mis jama siis saabus, kui selgus, et seadused-määrused (või nende tõlgendused) ei luba teha EASi abiga üles ehitatud majapidamisse turismitalu, sest see on samal ajal presidendi elukoht. Teisisõnu Evelini tolle hetke perspektiivis elutöö, Ärma turismitalu, ei saa tööle hakata.
Mina saan inimlikult nii hästi aru sellest, miks Toomas Hendrik Ilves pidi presidendiks kandideerima. Meil oli teda vaja, isegi kui me sellest praegu, sellele ajaliselt liiga lähedal olles, aru ei saa, seda hinnata ei oska... Kui palju on Eesti edasi liikunud, kuivõrd iseenesest mõistevalt oleme me lääneriik ja mitte Venemaa satelliit. See oleks võinud minna teisiti.
Ja ma saan aru ka sellest, miks ta tegi selle üliolulise otsuse - presidendiks kandideerimise - naise eest salaja, ja saan aru, miks naine selle andestas - sest ka naine ju teadis ja mõistis, et riik vajas sellist, uut ja läänemeelset. (Kas mäletame veel neid aegu, aastat 2006, kui oli see suur vastasseis, Rüütel versus Ilves? Vana ja uue vahel valimine... Lisatud hiljem. Mul tuli meelde, et olen ise ka sellest kirjutanud: siin, vaadake, kui elevust ja uut hingamist täis kommentaarid on sel postitusel).
Aga heake küll, ma ütlen ka igaks juhuks otse välja , ma pole presidendipaarile olnud kunagi lähedal. Ma pole kordagi Ärmal külas käinud ja Kadrioru lossis nende ajal käinud vaid korra, kui tegin ühel aastal Eeliniga Eesti Naise kaaneloo. Presidendi vastuvõttudele on kutsutud, aga oleme neil kordadel just reisil olnud (ja see on ka hea ettkääne... mulle ei meeldi etiketiüritused eriti.)
Minu toetus ja mõtted Ilveste suunas on kaugel olnud.
Samas, kui järele mõelda, ma olen Evelini elukäiguga vist seotud küll?
Ühel aastal (vist 2009) pakkus Eesti Naine mulle tagalehe-kolumnisti rolli ja kuna mul polnud aega, siis pakkusin neile, et las Evelin Ilves kirjutab.
Evelin Ilves? Ajakirja peatoimetaja tundus üllatunud.
Jaa! Tal on süda õige koha peal ja talle meeldib kirjutada. Ja ta oskab, mul on tunne, et ta väga hästi sobiks.
Kas ta on nõus?
Aga küsi!
...Millegipärast paljud inimesed jutkui kardavad ja võõristavad Evelini. Minu meelest on väga selge see, et ta on lihtsa olemisega töökas inimene.
Läkski nii, et nõnda sai Evelinist aastateks Eesti Naise ja sealt edasi Kodukirja kolumnist, minust sai tema lugeja. Mõned kohad ta lugudest jäid mulle väga sisse, näiteks mismoodi ta ütles mee kohta - vaata, tilga mee jaoks pidid mesilased töötama päev otsa. (See oli paremini sõnastatud, sõnad ei ole täpselt meelest, aga mulle jäi see tilk mett kaasa...)
Nii et kui ma 2014. aastal mõtlesin välja uue, "Kirju"-sarja ja lasin peast läbi, et kas ma tean kedagi, kes on juba mõnda aega lühivorme kirjutanud ja kelle tekstid vääriksid kaante vahel tuleviku lugejateni jõudmist, siis läks mul mõte kiirelt Evelinile.
Sel ajal ei teadnud ma mitte midagi sellest, et Ilvestel võiks ikkagi abielulahutus ees olla. Me töötasime teksti kallal, panime need kokku aastate kaupa (aitäh ka toimetajale Kaja Sepale).
Kui ma siis tekstile peale vaatasin, sain aru, et kontekst on puudu. Mina kujutasin seda raamatut ette kusagil raamaturiiulis 20 aasta pärast, selle raamatu juurde astub inimene ja... mitte midagi ei saa aru, mis rollis oli autor mis aastatel. Sest kolumnitest see alati ju selgelt välja ei tule. Ja tagakaanel ka kõike niisama lihtsalt ära ei seleta.
Kõigepealt tegin Evelinile ettepaneku, et ta kirjutaks ise iga aasta kohta oma sisukokkuvõtte: kes ta mis aastal oli, millega tegeles. Sest muutus oli ju suur, ja muutusi oli ta elus 2003-2015 tegelikult mitu.
Läks aga nii, et lõpuks leppisime kokku, et teeme selle intervjuu vormis, nö "kaardistame aastad". Ja see ongi kõik.
Ei mingit suurt paljastust.
Aga seda arvan ma ikkagi, et raamatus on võti mõistmiseks.
Kiiremini lahti muugitav on Evelini mõistmine. Aga ridade vahel on ka see, et tegelikult mõistab Evelin oma ekskaasat, ta saab aru riigi teenimise missioonist ja isegi kui nende abielu läks luhta raske avaliku positsiooni ja surve tõttu (see nüüd on minu tõlgendus!), siis ta mõistab, miks nad selle sammu ette pidid võtma.
Ma ei tea palju selliseid inimesi, kes riigi teenimisest niisuguse kirega räägivad - see on miski, mis põleb Evelinil sees.
Ja nii ma arvan, et need, kes armastavad Eestit ja kes jätavad eelarvamused maha, nende jaoks on selles raamatus võti nii Evelini kui Toomase mõistmiseks. Nad võivad olla teinud mingeid vigu, mille kohta me ei tea, ja on teinud vigu, mis on meedia poolt tuhat korda üle paisutatud, aga me kõik teeme vigu. Peamine on see, et nad armastavad Eestit.
"Aga mis selle ärmamisega siis ikkagi oli?" küsis mult just üks maamees, kellele ma mainisin, et meil tuleb Evelin Ilvese raamat. "Miks nad iseendale üüri maksid?"
Ma üritasin talle vastates rõhutada fakti, mis on minu meelest ääretult oluline, aga mida pole Kadrioru poolt ehk piisavalt kommunikeeruda osatud: Eesti Vabariigi Presidendi käsutuses oli ju ka varem residents, Paslepal asuv suveresidents, mis Toomas Hendrik Ilvese presidendiks saamisega maha müüdi ja niimoodi meile riigikassasse raha saadi. Ning probleemsest Ärmast sai Paslepa asendus (kuni Ilves president on).
Seega polnud siin mingit üleelusuuruses raiskamist.
Igal juhul arvan ma, et see raamat, nii kokku kogutud kolumnid kui intervjuu Eveliniga, aitab MÕISTA. Mis siis ikkagi tegelikult oli selle Ärmaga ja kui raskes olukorras nad olid selle asjaga. Ja mõtlema peaks panema ka selle üle, kas presidendikaasa avalik roll, sisuliselt töökoht, ikka tõesti peaks olema ilma sotsiaalsete garantiideta, nagu koduperenaise roll (praegu ei saa Evelin end isegi töötuks registreerida. Kuna see puudutab vaid ühte inimest, siis võrdõiguslikkuse üle võitlejad eriti ei arutle. Korra nägin küll, et see teema jooksis ka Facebooki feminismi-foorumist läbi, aga üsna põgusalt.)
Ma loodan, et minu rahvas on mõistmist. Mis saab tegelikult olema retseptsioon: milline president oli Toomas Hendriku Ilves ja mida tegi ära Evelin Ilves, kui palju ta mõjutas rahva tervist ja elustiili? Seda hindab ajalugu, see kontekst alles tekib aastate ja aastakümnetega. Arvan, et see raamat "Kirju" saab üheks osaks sellel mõistmise teel.
January 22, 2016
Tõesti
kirju
raamat - täis mõtisklusi nii Eesti kui ka muudel teemadel. Huvitav lugemine. Eriti lisasid raamatule juurde elulised näited.
July 1, 2016
Ütleme nii, et teine pool raamatust oli ikka juba oluliselt loetavam, kui esimene. Parim osa olid aga 2015 tehtud intervjuud Epuga iga aasta/perioodi ja artiklite ees, mis andis kirjatükkidele teatud tausta ja perspektiivi, mida arvestada neid lugedes.
Kuna ma Kroonikat ja muud Eesti kollast ega propagandakirjandust ei tarbi, siis võrdlemisi piirdusidki minu teadmised Evelinist sellega, et ta on THI abikaasa, teeb leiba ja on avalikult võidelnud transrasvade vastu (kuigi olgem ausad, on ka hullemaid asju, mida meie toidu sisse pannakse, nt aspartaam või naatriumglutamaat, mille keelustamist võiks taotleda).
Minu kogemused on näidanud, et oma hingelt on suurimad Eesti patrioodid pigem just välismaal elajad või elanud. Aga sellist absolutistlikku patriotismi ma polnud veel kunagi kohanud, kui Evelini kirjutistest läbi kumas. Tundus kohati veits liiga ulme...
Kuna ma Kroonikat ja muud Eesti kollast ega propagandakirjandust ei tarbi, siis võrdlemisi piirdusidki minu teadmised Evelinist sellega, et ta on THI abikaasa, teeb leiba ja on avalikult võidelnud transrasvade vastu (kuigi olgem ausad, on ka hullemaid asju, mida meie toidu sisse pannakse, nt aspartaam või naatriumglutamaat, mille keelustamist võiks taotleda).
Minu kogemused on näidanud, et oma hingelt on suurimad Eesti patrioodid pigem just välismaal elajad või elanud. Aga sellist absolutistlikku patriotismi ma polnud veel kunagi kohanud, kui Evelini kirjutistest läbi kumas. Tundus kohati veits liiga ulme...
August 24, 2015
Akadeemiline õde ja endine presidendiproua kirjutas südant puudutavatel teemadel - rahvatervis, toitumine ja kodumaa armastus. Mind üllatas ja puudutas.
Displaying 1 - 4 of 4 reviews