What do you think?
Rate this book
Minu... #81
Minu Nizza. Paradiis käeulatuses
Ka aastates naisest võib tänapäeval saada majanduspõgenik. Just selleks ma 2011. aastal saingi, kui olin sunnitud varju otsima imekaunilt Lõuna-Prantsusmaalt. Loo iroonia seisneb selles, et olen alati unistanud elada seal, keset lillakassiniseid lavendlivälju ning ajaloost pungil soojas õhus, kuid esimesed kuud Nizzas olid kõike muud kui paradiislikud. Ent pole halba ilma heata: elu viis mind kokku huvitavate inimestega ning eakate nizzalaste nostalgilised pajatused bella Nissa´st aitasid mul leppida oma uue koduga araabia küla keskel. Mu lemmikpaikadeks said Gourdon, kus võib hinge ja näpuotstega taevast puudutada, ning Laghet, kus siiani imed sünnivad.
Muidugi tegin tutvust ka kuulsa Prantsuse bürokraatiaga, mis võib juuksed halliks ajada ja meelemõistuse röövida… ning poliitikaga, põhiliselt oma päästja ja armsama silmade kaudu. Tal on isegi väljend Prantsuse korrumpeerunud õigussüsteemi kohta: ainult mõned advokaadid tunnevad seadust, enamik tunneb kohtunikke.
Muidugi tegin tutvust ka kuulsa Prantsuse bürokraatiaga, mis võib juuksed halliks ajada ja meelemõistuse röövida… ning poliitikaga, põhiliselt oma päästja ja armsama silmade kaudu. Tal on isegi väljend Prantsuse korrumpeerunud õigussüsteemi kohta: ainult mõned advokaadid tunnevad seadust, enamik tunneb kohtunikke.
- GenresTravel
240 pages, Paperback
First published August 31, 2015
52 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 9 of 9 reviews
February 28, 2017
Autori jutt oli sorav ja ladus, kuid minu meelest oli raamatus vahepeal liiga palju pessimistlikke mõtteid, mis kohati summutasid lugemishuvi. Oleks võinud rohkem Nizza linna kohta olla, ent selle elust ja melust ning prantslastest sai üsna hea ülevaate.
January 23, 2026
Võib vist öelda, et „Minu...“ raamatusarja lugejad jagunevad kaheks. Mina olen oma loomult see, kellele meeldib „Minu...“ sisse minek ehk isiklik lugu ja raamatut algusest lõpuni kandvad põhitegelased. Mis mõttes ei ole Nizzast juttu? See lugu juhtub ju Nizzas.
ja Riina Kangur oskab kirjutada. Tema dialoogid mõjuvad autentselt, neis on samas see lisavimka, mis teeb nad sageli (tragi)koomilisteks. Minu meelest sobiks ta draamakirjanikuks.
Niisiis ma ei kritiseeri sugugi seda, et pole Nizza-nõuandeid eriti antud. Kritiseerin pigem seda, et mõni oluline isikliku loo teemaliin vahepeal lappab. Võimalik, et põhjuseks ongi seesama isiklik elu, võimalik, et need inimesed lihtsalt ei tahtnud neid lookaari täpsemalt raamatusse?
Kohe alguses saab selgeks, et kuigi autor oskab kirjutada, siis elamise kunstis ta niisama osav ei ole. Kirev elu on seljataga (ta on põgenenud ammu, vist juba nõukogude-aja lõpus Eestist Rootsi, sealt liikunud Kanadasse, siis Soome, siis tagasi Eestisse, tal on neli last, lahutus, eksmehega suhted sandid, rahamured), ta on jõudnud 50. eluaastasse ja majanduslikku ning vaimsesse kriisi ning on endale interneti kaudu leidnud austaja Lõuna-Prantsusmaalt, Nizzast. Mulle meeldib, et ta jutustab kirjaniku kombel, lugejat lugude sisse visates, mitte klassikirjandi moodi otsesõnu kohe kõike kätte andes. (Mulle pigem ei meeldi see, et mõni küsimus jääbki vastuseta, aga las see olla.)
Igatahes läheb peagi olukord dramaatiliseks. 14aastane noorim tütar otsustab jääda Eestisse, ta jääb sinna üksi elama. Ema läheb ikkagi Prantsusmaale. Minu etteheide on see, et nii emotsionaalselt alanud tütre teemaliin jääb edaspidi katkendlikuks. Kui tütar mõni aeg hiljem emale külla tuleb, koolivahejaks, murrab ema parklas põlveluu, algab tema haiglaseiklus, tütar lendab viuh! minema kogu stseenist ja üleüldse, lihtsalt kaob. Raamatu lõpus tuleb tütar tagasi, aga siiski, nii palju jääb sisse küsimusi, on vaid mingid vihjed. Samas selgub, et üks vanem tütar on vahepeal juba poolteist aastat tagasi Nizzasse ema juurde kolinud, aga ei tule ta ei enne ega pärast eriti jutuks. Mulle tundub, et selle armastuse ja enese otsimise, ema ja tütarde loo fabuleerimise kallal oleks võinud rohkem töötada (kui üldse võib nii öelda tõesti sündinud loo kohta, aga vist ikka võib).
Ja ütleksin, et raamatu päris lõpp vajubki kuidagi ära, autorisse tekib justkui kibestumise tunne ja ära kaob see mõnus eneseiroonia, mis mujal on tunda („lombakas mutt“ enda kohta öelda, annab üsna hea võtme autori huumorist mu jaoks). Ehk sai see lugu liiga kiiresti lõpuni kirjutatud, ilma ajadistantsita? Samas on need mahlakad dialoogid ja stseenid just sellest võitnud, et need on kirja pandud küllap just toimumise ajal.
Siin raamatus on elu, just seda prantsusepärast fluidumit: kuidas karjutakse poliitika pärast ja jamatakse bürokraatiaga ja keeldutakse toiduretsepte muutmast ja juuakse paaalju veini, aga ei olda kunagi purjus. On kultuuri, on ajalugu (tegelastena tulevad Eesti-mälestustesse näiteks Lauri Leesi, Juhan Viiding, Vladislav Koržets, aga Prantsusmaa poole mälestustes, vanainimeste jutustustes, on tegelastena sees Gustave Flaubert ja Pablo Picasso). Mu lemmikstseenid raamatust ongi need vanainimesed, keda autor hooldamas käis, näiteks 92aastase papi meenutused oma seiklustest nunnadega, „C’est la vie“!
Aga neis lugudes on kurb alatoon, kadunud maailm. Ja autori meessõber on vihane, ikka sel samal põhjusel, kadunud maailm. Kordub üks motiiv, juba alates Lauri Leesi ütlusest nõukogude Eestis: „Seda vana head Prantsusmaad ei ole enam olemas...“
ja Riina Kangur oskab kirjutada. Tema dialoogid mõjuvad autentselt, neis on samas see lisavimka, mis teeb nad sageli (tragi)koomilisteks. Minu meelest sobiks ta draamakirjanikuks.
Niisiis ma ei kritiseeri sugugi seda, et pole Nizza-nõuandeid eriti antud. Kritiseerin pigem seda, et mõni oluline isikliku loo teemaliin vahepeal lappab. Võimalik, et põhjuseks ongi seesama isiklik elu, võimalik, et need inimesed lihtsalt ei tahtnud neid lookaari täpsemalt raamatusse?
Kohe alguses saab selgeks, et kuigi autor oskab kirjutada, siis elamise kunstis ta niisama osav ei ole. Kirev elu on seljataga (ta on põgenenud ammu, vist juba nõukogude-aja lõpus Eestist Rootsi, sealt liikunud Kanadasse, siis Soome, siis tagasi Eestisse, tal on neli last, lahutus, eksmehega suhted sandid, rahamured), ta on jõudnud 50. eluaastasse ja majanduslikku ning vaimsesse kriisi ning on endale interneti kaudu leidnud austaja Lõuna-Prantsusmaalt, Nizzast. Mulle meeldib, et ta jutustab kirjaniku kombel, lugejat lugude sisse visates, mitte klassikirjandi moodi otsesõnu kohe kõike kätte andes. (Mulle pigem ei meeldi see, et mõni küsimus jääbki vastuseta, aga las see olla.)
Igatahes läheb peagi olukord dramaatiliseks. 14aastane noorim tütar otsustab jääda Eestisse, ta jääb sinna üksi elama. Ema läheb ikkagi Prantsusmaale. Minu etteheide on see, et nii emotsionaalselt alanud tütre teemaliin jääb edaspidi katkendlikuks. Kui tütar mõni aeg hiljem emale külla tuleb, koolivahejaks, murrab ema parklas põlveluu, algab tema haiglaseiklus, tütar lendab viuh! minema kogu stseenist ja üleüldse, lihtsalt kaob. Raamatu lõpus tuleb tütar tagasi, aga siiski, nii palju jääb sisse küsimusi, on vaid mingid vihjed. Samas selgub, et üks vanem tütar on vahepeal juba poolteist aastat tagasi Nizzasse ema juurde kolinud, aga ei tule ta ei enne ega pärast eriti jutuks. Mulle tundub, et selle armastuse ja enese otsimise, ema ja tütarde loo fabuleerimise kallal oleks võinud rohkem töötada (kui üldse võib nii öelda tõesti sündinud loo kohta, aga vist ikka võib).
Ja ütleksin, et raamatu päris lõpp vajubki kuidagi ära, autorisse tekib justkui kibestumise tunne ja ära kaob see mõnus eneseiroonia, mis mujal on tunda („lombakas mutt“ enda kohta öelda, annab üsna hea võtme autori huumorist mu jaoks). Ehk sai see lugu liiga kiiresti lõpuni kirjutatud, ilma ajadistantsita? Samas on need mahlakad dialoogid ja stseenid just sellest võitnud, et need on kirja pandud küllap just toimumise ajal.
Siin raamatus on elu, just seda prantsusepärast fluidumit: kuidas karjutakse poliitika pärast ja jamatakse bürokraatiaga ja keeldutakse toiduretsepte muutmast ja juuakse paaalju veini, aga ei olda kunagi purjus. On kultuuri, on ajalugu (tegelastena tulevad Eesti-mälestustesse näiteks Lauri Leesi, Juhan Viiding, Vladislav Koržets, aga Prantsusmaa poole mälestustes, vanainimeste jutustustes, on tegelastena sees Gustave Flaubert ja Pablo Picasso). Mu lemmikstseenid raamatust ongi need vanainimesed, keda autor hooldamas käis, näiteks 92aastase papi meenutused oma seiklustest nunnadega, „C’est la vie“!
Aga neis lugudes on kurb alatoon, kadunud maailm. Ja autori meessõber on vihane, ikka sel samal põhjusel, kadunud maailm. Kordub üks motiiv, juba alates Lauri Leesi ütlusest nõukogude Eestis: „Seda vana head Prantsusmaad ei ole enam olemas...“
August 22, 2023
Enne Nizzasse reisimist mõtlesin end selle linna ja piirkonna osas veidi harida. Nii ma sellele raamatule sattusin, sest ega Provence'i ja Riviera kohta üleliia palju ilmunud just ei ole. Esimene "Minu ..." raamatu mul lugeda.
Positiivset öelda palju ei ole. Ajaviitelugemiseks sobib, tekst ei ole üleliia konarlik ega piinlik, aga ka mitte midagi keeleliselt nauditavat. Kohalikest toitudest kirjutatud peatükk oli täitsa hea, coq au vin ja boeuf bourguignon said hävitava hinnangu, aga socca ja bouillabaisse hakkasid mulle huvi pakkuma. Pissaladiere'i osas ei ole ma kuigi kindel, kuidas oliivid ja sibul kokku sobivad.
Põhiosas tegeleb raamat paraku kahe asjaga - autor kiidab ennast ja laidab teisi. Selles osas läheb ta kohati tõesti piinlikuks, kritiseerides isegi omaenda lähedasi pereliikmeid. Samal ajal on ta valikud kahtlased. Mehe võtab ta elukoha alusel, ehkki meest peab ta ihnsaks rassistiks. Laps on hukka läinud, sest ei ole nõus koos emaga kuhugi võõrale maale tundmatu mehe juurde kolima. Armastusest ei räägi see raamat midagi.
Nizzast ka ei räägi peaaegu midagi. Üldisemalt Prantsusmaast üht-teist justkui on, aga konkreetselt Prantsuse Riviera kohta tean ma peale raamatu lugemist sama vähe kui enne. Isegi paljulubava nimega peatükk "Mis koht see Nizza õieti on?" räägib lähedalasuvatest talispordivõimalustest, ehkki autorile enda jutu järgi talisport üldse ei meeldigi. Ma ei tea kedagi, kes Nizzasse suusareisile läheks, seega kummaline valik.
Positiivset öelda palju ei ole. Ajaviitelugemiseks sobib, tekst ei ole üleliia konarlik ega piinlik, aga ka mitte midagi keeleliselt nauditavat. Kohalikest toitudest kirjutatud peatükk oli täitsa hea, coq au vin ja boeuf bourguignon said hävitava hinnangu, aga socca ja bouillabaisse hakkasid mulle huvi pakkuma. Pissaladiere'i osas ei ole ma kuigi kindel, kuidas oliivid ja sibul kokku sobivad.
Põhiosas tegeleb raamat paraku kahe asjaga - autor kiidab ennast ja laidab teisi. Selles osas läheb ta kohati tõesti piinlikuks, kritiseerides isegi omaenda lähedasi pereliikmeid. Samal ajal on ta valikud kahtlased. Mehe võtab ta elukoha alusel, ehkki meest peab ta ihnsaks rassistiks. Laps on hukka läinud, sest ei ole nõus koos emaga kuhugi võõrale maale tundmatu mehe juurde kolima. Armastusest ei räägi see raamat midagi.
Nizzast ka ei räägi peaaegu midagi. Üldisemalt Prantsusmaast üht-teist justkui on, aga konkreetselt Prantsuse Riviera kohta tean ma peale raamatu lugemist sama vähe kui enne. Isegi paljulubava nimega peatükk "Mis koht see Nizza õieti on?" räägib lähedalasuvatest talispordivõimalustest, ehkki autorile enda jutu järgi talisport üldse ei meeldigi. Ma ei tea kedagi, kes Nizzasse suusareisile läheks, seega kummaline valik.
June 21, 2018
Tõsi, et ega see raamat ei ole miski roosamanna unenägu, aga lugeda mulle meeldiv. Kirjutatud on huvitavalt ja ladusalt. Vaikselt hakkas tekkis sümpaata Riina suhtes (kuigi esimese hooga tundus ta mulle veidi vastukarva). See kuidas ta suudab ka rasked olukorrad kirja panna nii, et paistaks nagu pisike päikesekiir, see tuli üllatavalt. Siinkohal ei kipu tema otsuseid ja valikuid kritiseerima. Tõsi, eks oma elust tükikesi teistele lugemiseks andes, tuleks arvestada sellega. Tegelikult aga pole kellegi teise asi, mis valikuid teised elus teevad ;). Jah, alguses tundus, et mind hakkavad need valikud häirima, aga raamatu jooksul hakkasin hoopis Riinat mõista. Endalegi üllatuseks.
Veel meeldis mulle see, kuidas Riina annab edasi kohalikke kombeid ja kultuuri. Selles raamatus läheb see sujuvalt kokku Riina isikliku eluga. Ei teki ebamugavaid üleminekuid (teistes selle sarja raamatutes on seda ette tulnud). Prantsuse köök, bürokraatia, kombed, tavad... neist saab ülevaate. Ka sellest, et sealsetel tänavatel pole silte ja majadel numbreid. Seega on oht hiljaks jääda ning ära eksida vägagi suur.
Veel meeldis mulle see, kuidas Riina annab edasi kohalikke kombeid ja kultuuri. Selles raamatus läheb see sujuvalt kokku Riina isikliku eluga. Ei teki ebamugavaid üleminekuid (teistes selle sarja raamatutes on seda ette tulnud). Prantsuse köök, bürokraatia, kombed, tavad... neist saab ülevaate. Ka sellest, et sealsetel tänavatel pole silte ja majadel numbreid. Seega on oht hiljaks jääda ning ära eksida vägagi suur.
July 19, 2023
Nõustun varasemate kommentaaridega, et tekst oli ladus, mõnusalt loetav. Nõustun ka sellega, et nii mõnigi autori valik, arvamus, hinnang ei ühti minu arusaamadega. Mõnel puhul (nt Eesti politseinike väidetav viisakusetus ja kiuslikkus, Eesti surnuaedade hirmutav aura) on minu arvamus täiesti vastupidine. Aga kindlad viis punkti MINU osa eest selles raamatus. Igati etem kui projektipõhine mõneks kuuks välismaale kolimine, kus autor kogeb vaid elu turistina, ei puutugi kokku turismisektoris mitte töötavate kohalikega ja suurem osa raamatust on referaat erinevatest kirjalikest allikatest. Ja tõesti väga oskuslikult on ühendatud isiklik kogemus kohaliku elu-olu kirjeldamisega, värvikad nn kõrvasltegelased.
January 31, 2020
Kirjutamisestiil oli mõnusalt sujuv, kahjuks jäi natuke puudu kohalikust elust. Peamiselt jäi kõlama negatiivsus, kuid isiklikke suhteid oli ka huvitav lugeda. Kahju hakkas nooremast tütrest, kellest jäi mulje ka kui lootusetust inimesest.
May 28, 2016
Nagu ikka, on "Minu..." raamatud head ainult siis, kui sulle autor meeldib. Antud tädi... nojah. Nizzast oli kah üpris vähe juttu, rohkem ikka isiklikest tuttavatest. A no kirjutada tädi siiski oskab, nii et hommikusöökide kõrvale oli raamat seltsiks küll, sest nädalaga sai läbi.
February 7, 2016
Ma nautisin selle raamatu lugemist. Kaasahaaravalt kirjutatud. Alguses on juttu rohkem isiklikust elust ja asjadest, lõpus ka Nizzast.
Displaying 1 - 9 of 9 reviews