Kipitai

by Bernard Kangro

Igatsus kaugustesse, silmapiiri taha, kuhugi, kus sind ei ole, tundmatusse - eks see ole alati paljusid noori kaasa kiskunud! Sügavamalt kui kunagi varemini tõmbas endaga siniste kauguste võlu meie noore Vabariigi esimest noort generatsiooni.
Kangro vastne teos «Kipitai» (Igatsus), kirja pandud biograafilise romaani kujul, viib lugeja 20-ndate aastate Lõuna-Eestisse, ta lapsepõlve Võrumaale, Oekülla, koolitaredesse, avarduvasse Raamatute Riiki, lõpuks koolilinna Valga. See on kaasakutse vanasse rõõmsasse kadunud maailma, kergestiloetav, detailirikas, realistlik, ent samal ajal ka romantiline.

158 pages, Hardcover

First published January 1, 1992

Reviews

[Carmen Raudmets · Rating 2.75 out of 5]

rohkem biograafiline kui romaan....,... ehhhhhhh
ühest küljest tore lugemine, tsaariaja lõpp ja ev algus ja kagu-eesti olustik ja karjapoisipõli ja gümnaasiumielu ja murdeiga, aga samas kuidagi nii... mittemidagiütlev?

võib-olla peaks kangro muu loominguga tuttavam olema, et hinnata pidevaid kommentaare stiilis "seda puud mainisin ma luulekogus x ja sonetis y".

varasesse lapsepõlve puutuv on nagu maamõõtmiskomisjoni aruande või mõne küla koduloo lugemine: see elas talus x ja pidas y ametit. teda hüüti z-ks ja ta hukkus ii maailmasõja x-hetkel. gümnaasiumiaja kirjelduses on tema kujunevaid mõtteid ja soove palju põnevam lugeda

[Hipp · Rating 3.5 out of 5]

No nunnu ja tore lugeda, a rohkem ikka allika kui loona. Aituma Võrumaa-kirjelduste eest, et sain omaenda sugulasi ära tunda ja vana aja Antsla kaake kuulda. Perekonnakirjeldused ja jutud olid mu lemmikud, nalja sai ikka ka. Koolielu Valgas väga ei kohtunud, 100 aastat tagasi oli kõik peaaegu täiesti sama nagu praegu - hummid, reaalid, spikrid ja kommunistid. Natuke toimetajatööd nende korduste välja võtmisel poleks jutule paha teinud, kuigi tekst ise oli päris kobe. Aga nüüd loeks midagi paremat Kangrolt.

[Gautsho]

Jätkan Lõuna-Eesti meeste laspsepõlvelugudega. See polegi nii palju ilukirjandus kui aruanne; huvitav, et nii varasest ajast (1910ndatest alates) on kirjutatud nii hilja (90ndatel) ja muidu ka, aga kus on mereäärsete inimeste lapsepõlveraamatud? Lõuna-Eesti jääb pigem ikka selliseks tundmatuks maaks.