Kohustusliku kirjanduse nimekiri on üks selline kahtlane asi. Meie koolis on näiteks selle asja nimi "soovitusliku kirjanduse nimekiri" ja kolmandikud loevad parajasti Ilmar Tomuski raamatuid. Kunagi sai samalt autorilt loetud "Inglid kuuendas b-s" ja muud nipet-näpet, mis mulle täitsa meeldis. Nüüd sai lapse kõrvalt pihta pandud seesama popi pealkirjaga raamat.
Raamatu tegevus algab sellest, et ühte toredat Eesti kooli väisavad jaapanlased, kes soovivad seal olevad ürgvanad arvutid enda muuseumi viia. Jaapanis endas ju neid enam pole. Vastutasuks pakutakse uhiuusi vidinaid, millega terves koolis digirevolutsiooni korraldada saab ning seda koolidirektor ka teha otsustab. Mis siis, et teda ennast pole digitaalselt olemaski ehk Facebookis. Direktor peab kooliaasta aktuse avakõne otselülitusena torni tipust (muidugi suudab üks kajakas telefoni pihta panna), 1.klass mängib kurjade lindude mängu nii tahvlis kui päriselus, vanemad klassid lõbustavad end google translate´iga, vaesed õpetajad ei saa kuidagi järjele, sest terve klass on ju neist korraga targem. Kogemata eksib teiste sekka ära ka üks õpilane, kes kodus vabal ajal ingliskeelseid Newtoni teoseid loeb ja oma peaga mõelda oskab. Arvata võib, et kaua selline nali kesta ei saa. Kui direktor endale lõpuks Facebooki konto teinud on ja ühel päeval avastab, et teda on seal kenasti abiellu pandud kooli 82-aastase garderoobionuga, saab ka tema mõõt täis ja lugu saab väärika lõpu.
Mulle meeldis, sest andis küllalt hästi edasi tänapäeva digiajastu ajuvabadust. Tunduski tegelikult, et rohkem minusugustele lugemiseks paras. Samas lapsele meeldis ka. Muhe ja parajalt humoorikas lugemine ühesõnaga, kuigi sama autori teised raamatud on mulle rohkem meeldinud.