What do you think?
Rate this book
Ilus Elviira
Kui ma 2014 aasta kevadel „Ilusa Elviira“ esimesed read kirja panin, ei teadnud ma veel, et sellest pikem lugu saab. Veel vähem oskasin aimata, et see jutt üht vana traditsiooni jätkab, mis rahva hingele ikka armas olnud.
Mõtlesin esmalt hoopis, et jutustus tuleb natuke sedamoodi nagu need lugematud artiklid naistelehtedes: „20 meest, kellega peab kohtuma, enne kui leiad õige“ või „15 põhjust, miks eesti naine endale meest ei saa“. Panin igaks juhuks julgelt mehi kõvasti juurde, nii saja ringis.
Aga müstilisel kombel läks teisiti. Ja välja tuli hoopis ilus ja kurblik jutustus noorele ja vanale, iseäranis õpetuseks tütarlaste emadele, hale lugu ühe naisterahva ilmsüita kannatamisest. Avastasin, et isegi üsna sarnase pealkirjaga raamat on vanal ajal juba ära tehtud – „Ilus Melusiina“. Rahvas on ikka armastanud kenasid ja kurbi jutte, koguni nõnda palju, et need raamatud on ribadeks loetud. Kes siis ei tahaks lugeda ilusa naise kurvast ja raskest elust! Kuigi Elviira elus on vähe krahve, koopaid ja kitselehmasid, on seal ometi nii ülendavalt kaunist kui ka hirmsaid hingekuristikke.
Mõtlesin esmalt hoopis, et jutustus tuleb natuke sedamoodi nagu need lugematud artiklid naistelehtedes: „20 meest, kellega peab kohtuma, enne kui leiad õige“ või „15 põhjust, miks eesti naine endale meest ei saa“. Panin igaks juhuks julgelt mehi kõvasti juurde, nii saja ringis.
Aga müstilisel kombel läks teisiti. Ja välja tuli hoopis ilus ja kurblik jutustus noorele ja vanale, iseäranis õpetuseks tütarlaste emadele, hale lugu ühe naisterahva ilmsüita kannatamisest. Avastasin, et isegi üsna sarnase pealkirjaga raamat on vanal ajal juba ära tehtud – „Ilus Melusiina“. Rahvas on ikka armastanud kenasid ja kurbi jutte, koguni nõnda palju, et need raamatud on ribadeks loetud. Kes siis ei tahaks lugeda ilusa naise kurvast ja raskest elust! Kuigi Elviira elus on vähe krahve, koopaid ja kitselehmasid, on seal ometi nii ülendavalt kaunist kui ka hirmsaid hingekuristikke.
230 pages, Hardcover
First published September 1, 2015
2 people are currently reading
45 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 8 of 8 reviews
October 2, 2020
mulle meeldib, kuidas Mudlum kirjutab, aga peab tunnistama, et ilusa Elviira lugu mind põhiosas ei kõnetanud. kõik need kümned mehed, kellega tal kuidagi ei klappinud, ja see üleüldine... üheksakümnendate äng, mida sealt vastu uhkas. (ehkki peab tunnistama, et üheksakümnendatel uskusin küll mõnd aega, et mu elu just nii umbes lähebki nagu Elviiral. õnneks läks paremini.)
kõige toredam peatükk oli seega see, kus "pärast nii palju luhtumisi inimrindel hakkas Elviira huvi tundma sisekujunduse vastu" ja seejärel kirjeldataksegi erinevaid sisekujundusstiile ja -trende (ikka veel on üheksakümnendad, tundub:)), kodusid ja maju. just selline loetelu-tüüpi marratiiv, mida ma Mudlumilt ootan! ilusalongi elu kirjeldused olid ka toredad.
muid teraseid kohti oli ka ja ja üldiselt täitsa lobe lugemine. lihtsalt mitte minu raamat, mitte praegu.
kõige toredam peatükk oli seega see, kus "pärast nii palju luhtumisi inimrindel hakkas Elviira huvi tundma sisekujunduse vastu" ja seejärel kirjeldataksegi erinevaid sisekujundusstiile ja -trende (ikka veel on üheksakümnendad, tundub:)), kodusid ja maju. just selline loetelu-tüüpi marratiiv, mida ma Mudlumilt ootan! ilusalongi elu kirjeldused olid ka toredad.
muid teraseid kohti oli ka ja ja üldiselt täitsa lobe lugemine. lihtsalt mitte minu raamat, mitte praegu.
May 19, 2020
Mudlum, õieti Made Luiga (sündinud 31. juulil 1966), on eesti kirjanik ja kirjanduskriitik. Olen enne lugenud tema novelle. Meeldib väga tema kirjastiil. Ilus Elviira otsib õnne, aga valede meeste otsa komistades..."Ega ta ju ei olnud tegelikult joodik, ta lihtsalt jõi väga palju." (lk 17).
Praeguses koroonaajastul jäi silma lõik, millesse ise ka väga usun:"Kui saaks kõigi inimeste seest välja võtta selle puudutamise tabu, vähemalt kättpidi tervitamise võiks jälle moodi viia, et sa tunneksid seda inimest, tunneksid kehaliselt, tunneksid tema käe soojsut või külmust, pehmust või tugevust, karedust või lodevust, jõudu või jõuetust. Aga ilma, ilma ei ole ju võimalik tuttvaks saadagi. Ei tahagi öelda tere niisama, vormitäiteks, tegelikult midagi tundmata. (lk 165).
Praeguses koroonaajastul jäi silma lõik, millesse ise ka väga usun:"Kui saaks kõigi inimeste seest välja võtta selle puudutamise tabu, vähemalt kättpidi tervitamise võiks jälle moodi viia, et sa tunneksid seda inimest, tunneksid kehaliselt, tunneksid tema käe soojsut või külmust, pehmust või tugevust, karedust või lodevust, jõudu või jõuetust. Aga ilma, ilma ei ole ju võimalik tuttvaks saadagi. Ei tahagi öelda tere niisama, vormitäiteks, tegelikult midagi tundmata. (lk 165).
This entire review has been hidden because of spoilers.
November 26, 2018
Kummaline ja jube raamat. Ma tundsin nii paljut ära (nt silma ees jooksvad pildid, mis pole mitte millegagi seotud, lihtsalt tulevad), nii palju mõttemustreid ja äratalumisi, nii palju imetlusi ja inetusi. (Mul ei olnud muidu igati sümpaatse mehe puhul EI-ks mitte harali labajalad, vaid naiselikult laiad puusad, aga ideeliselt sama asi, eks ju?)
Ja muidugi ei saanudki sel lool olla happy endi, aga et ma just selle lugemise peal olin, kui taas kord üritasin leida toredat meest oma ellu ja no ei, no ei, no EI, oli eriti jube.
Et me olemegi sellised, et kuitahes kaunid vaadata, me lihtsalt - ei sobitu, ei sobi, ei ole NEED kellelegi - ja ma püüan küll olla iseendale täiuslik, iseendana täiuslik, aga see on nii kuradi raske - ja "Ilus Elviira" ka ei andnud vastuseid, et KUIDAS siis.
Korraga hea ja hirmus raamat.
Ja muidugi ei saanudki sel lool olla happy endi, aga et ma just selle lugemise peal olin, kui taas kord üritasin leida toredat meest oma ellu ja no ei, no ei, no EI, oli eriti jube.
Et me olemegi sellised, et kuitahes kaunid vaadata, me lihtsalt - ei sobitu, ei sobi, ei ole NEED kellelegi - ja ma püüan küll olla iseendale täiuslik, iseendana täiuslik, aga see on nii kuradi raske - ja "Ilus Elviira" ka ei andnud vastuseid, et KUIDAS siis.
Korraga hea ja hirmus raamat.
Read
July 13, 2020Lobe lugemine- oleks nagu sõbrannaga lobisenud. Kuigi mõneti oli tegu ju küllaltki trööstitu jutustusega, ei mõjunud süngused heidutavalt, vaid pigem veidi vanemaemaliku, turvaliselt üleoleva muigega pajatatuna. Raamatus figureerinud napakad tegelased moodustasid lõbusa killavoori. Veidra tähelepanekuna jäi ette pidev alkoholi tarbimine, mis leidis raamatu viimases osas ka lõpu, aga miskipärast siis äkki kaine (pohmas?) peaga virutati feministidele, kui pehme ja ettemääratud naiseelu ebakonstruktiivsetele kriitikutele üks kõva tou. Aga eks selles võime me samuti ära tunda sümpaatia oma peategelase lihtsa ja armsalt naiseliku hulpimise vastu, kus majakateks ja randadeks on mehed.
August 1, 2021
"Ilus Elviira: burleskne jutustus" on autori esimene romaan. Aga mitte esimene raamat, selleks oli jutukogu "Tõsine inimene".
Minu peas hakkas Elviira-raamat võistlema Mudlumi enda tädi Elleniga, mis oli igatepidi lihtsalt võrratu. "Ilus Elviira" on ka väga mõnus, siin on tunda hilisemat Mudlumit ning eks nad on mõnevõrra erinevad raamatud ka. Meeldisid mõlemad väga... üks küll tripsu rohkem. Kui Elleni-raamat on läbinisti päriselul põhinev, siis Elviira on väljamõeldis. Samas kuna autori stiil on sarnane, siis jäin korduvalt mõtlema, et kas äkki on Elviira Mudlum ise? Näituseks juustevärv küll erineb - aga noh, see on ju vaid üks detail. Mitte, et see tegelikult üldse oluline oleks.
"Ilus Elviira" räägib justkui ühest naisest, eestlasest ning tema meessuhetest (natuke ka naistest). Üldiselt on mehed pigem tõprad, neid lehvib raamatu kaante vahelt läbi ikka peotäite kaupa, üks omamoodim kui teine. Kui ma mõtlen Backmani Karulinnale, siis seal oli natuke sarnane lugu - terve raamat oli hokist pungil, aga raamat polnud hokist. Ka siinne Mudlum on tegelikult naistest, kõige rohkem Elviira Nikolajevnast endast. Saab ju tegelikult sellest, kui teisi inimesi kirjeldame, rohkem teada kirjeldaja enda kohta.
Otseloomulikult on see raamat ka elu väikestest detailidest, kus Mudlum näeb ikka pagana palju. Lugeja loeb mõnusalt nohinal ja naudib järjekordseid napakaid detaile, mida me kõik teame, aga ega ei oskaks ise küll paberile panna. Aga näe, tema oskab. Lahe!
Mõned näited ka raamatust.
"Üdini naiselik. Nii öeldi Elviira kohta, miks, sellest ta ise päriselt aru ei saanudki. Tal olid pikad juuksed ja ta kandis enamasti seelikut, oli igalt poolt üsnagi kumer ja ümar, puusakas, aga mitte liialt, rinnakas ülearugi, korraliku kondikava ja heade lihastega. Tõenäoliselt on sellise sordi nimetuseks tõuhobune, mitte nõtke ja närviline traavel, aga niisugune korralik veoloom, tugev, kena ja otstarbekas."
(lk. 47)
"Järsku nägi Elviira oma elu kartulite reana, tagapool olid kooritud kartulid, aga ees ootasid koorimata, kõik kenasti rivis, mullased ja silmi täis, mis kõik tuleb noa otsaga välja uuristada. Muidugi on seal alguses sellised kartulid, mida ta ise pole pidanud koorima, mis söödeti sisse esmalt pudruna, siis keedu- ja lõpuks praekartulina, sekka mõned restoranis söödud ahjukartulid, mis hõbedase fooliumi sees küpsetatud ja peenelt täidetud, aga üldiselt ikka ehtsad tuhlid. Võib-olla sellepärast, kuidagi alateadlikult, on kartul Elviira toidulaual vähemaks jäänud, asendunud riisi või makaronidega, võis täitsa juhtuda, et mitu nädalat ei koorinud Elviira Nikolajevna ainsatki kartulit, nõndaviisi oma elupäevi pikendades. Sest eks ole ju kartuliga nii nagu viinagagi, ükskord saab sulle määratud norm täis."
(lk. 166)
"Elviirale meeldisid vanad majad rohkem, natuke hooletusse jäetud, sellised, kus võis juba ainult katusele vaadates arvata, et kindlasti sajab pööningul läbi, voodrilauad olid siin-seal risti-rästi peale löödud lippidega parandatud, igalt poolt natuke narmendab, närutub ja koorub, aga ümber maja lehvib soe ja pehme nukrusehõng, mingi tabamatu laul, mis räägib armastusest, ahjusoojast, kassihaisust, roostes vihmaveetoru ots ulatub veetünni, maja ümber vohavad metsviinapuud, mis puitu veel rohkem pehastavad, kevadel, kui kõik on veel raagus, siis on nende väädid nagu ilmatu suur sagris nuustik, või siis hoopis paistab, nagu poleks maja tükk aega habet ajanud. Aiad on sellistel majadel lääpas, mõni jupp sissepoole kiiva vajunud, mõni jälle kuidagi külili, ja üle kõige meeldisid Elviirale betoonist väravapostid, mille otsas on suur sammaldunud kera. Ka uutel majadel näeb selliseid poste, need tehakse korralikult ja kaetakse paekivi imitatsiooniga, nende sees pole mõrasid, nad on puhtad ja heledad, veatud. Vahel seisis ta tükk aega mõne sellise munaga samba ees ja uuris, kuidas liivaterad betooni sees läigivad, sest tuul ja vihm olid postid urbseks ja karedaks teinud, sammal oli kirju, pehme ja sügav, tema sees elasid väikesed loomad, vahtrapuu otsast pudenes kõikjale heledaid kollakasrohelisi õisi. Asfalt tänaval oli lõhki kasvanud ja krobeline nagu vana elevandi nahk, sest maa tema all elas."
(lk. 131-132)
Üks peatükk raamatust: https://kultuur.err.ee/308164/loe-kat...
Minu peas hakkas Elviira-raamat võistlema Mudlumi enda tädi Elleniga, mis oli igatepidi lihtsalt võrratu. "Ilus Elviira" on ka väga mõnus, siin on tunda hilisemat Mudlumit ning eks nad on mõnevõrra erinevad raamatud ka. Meeldisid mõlemad väga... üks küll tripsu rohkem. Kui Elleni-raamat on läbinisti päriselul põhinev, siis Elviira on väljamõeldis. Samas kuna autori stiil on sarnane, siis jäin korduvalt mõtlema, et kas äkki on Elviira Mudlum ise? Näituseks juustevärv küll erineb - aga noh, see on ju vaid üks detail. Mitte, et see tegelikult üldse oluline oleks.
"Ilus Elviira" räägib justkui ühest naisest, eestlasest ning tema meessuhetest (natuke ka naistest). Üldiselt on mehed pigem tõprad, neid lehvib raamatu kaante vahelt läbi ikka peotäite kaupa, üks omamoodim kui teine. Kui ma mõtlen Backmani Karulinnale, siis seal oli natuke sarnane lugu - terve raamat oli hokist pungil, aga raamat polnud hokist. Ka siinne Mudlum on tegelikult naistest, kõige rohkem Elviira Nikolajevnast endast. Saab ju tegelikult sellest, kui teisi inimesi kirjeldame, rohkem teada kirjeldaja enda kohta.
Otseloomulikult on see raamat ka elu väikestest detailidest, kus Mudlum näeb ikka pagana palju. Lugeja loeb mõnusalt nohinal ja naudib järjekordseid napakaid detaile, mida me kõik teame, aga ega ei oskaks ise küll paberile panna. Aga näe, tema oskab. Lahe!
Mõned näited ka raamatust.
"Üdini naiselik. Nii öeldi Elviira kohta, miks, sellest ta ise päriselt aru ei saanudki. Tal olid pikad juuksed ja ta kandis enamasti seelikut, oli igalt poolt üsnagi kumer ja ümar, puusakas, aga mitte liialt, rinnakas ülearugi, korraliku kondikava ja heade lihastega. Tõenäoliselt on sellise sordi nimetuseks tõuhobune, mitte nõtke ja närviline traavel, aga niisugune korralik veoloom, tugev, kena ja otstarbekas."
(lk. 47)
"Järsku nägi Elviira oma elu kartulite reana, tagapool olid kooritud kartulid, aga ees ootasid koorimata, kõik kenasti rivis, mullased ja silmi täis, mis kõik tuleb noa otsaga välja uuristada. Muidugi on seal alguses sellised kartulid, mida ta ise pole pidanud koorima, mis söödeti sisse esmalt pudruna, siis keedu- ja lõpuks praekartulina, sekka mõned restoranis söödud ahjukartulid, mis hõbedase fooliumi sees küpsetatud ja peenelt täidetud, aga üldiselt ikka ehtsad tuhlid. Võib-olla sellepärast, kuidagi alateadlikult, on kartul Elviira toidulaual vähemaks jäänud, asendunud riisi või makaronidega, võis täitsa juhtuda, et mitu nädalat ei koorinud Elviira Nikolajevna ainsatki kartulit, nõndaviisi oma elupäevi pikendades. Sest eks ole ju kartuliga nii nagu viinagagi, ükskord saab sulle määratud norm täis."
(lk. 166)
"Elviirale meeldisid vanad majad rohkem, natuke hooletusse jäetud, sellised, kus võis juba ainult katusele vaadates arvata, et kindlasti sajab pööningul läbi, voodrilauad olid siin-seal risti-rästi peale löödud lippidega parandatud, igalt poolt natuke narmendab, närutub ja koorub, aga ümber maja lehvib soe ja pehme nukrusehõng, mingi tabamatu laul, mis räägib armastusest, ahjusoojast, kassihaisust, roostes vihmaveetoru ots ulatub veetünni, maja ümber vohavad metsviinapuud, mis puitu veel rohkem pehastavad, kevadel, kui kõik on veel raagus, siis on nende väädid nagu ilmatu suur sagris nuustik, või siis hoopis paistab, nagu poleks maja tükk aega habet ajanud. Aiad on sellistel majadel lääpas, mõni jupp sissepoole kiiva vajunud, mõni jälle kuidagi külili, ja üle kõige meeldisid Elviirale betoonist väravapostid, mille otsas on suur sammaldunud kera. Ka uutel majadel näeb selliseid poste, need tehakse korralikult ja kaetakse paekivi imitatsiooniga, nende sees pole mõrasid, nad on puhtad ja heledad, veatud. Vahel seisis ta tükk aega mõne sellise munaga samba ees ja uuris, kuidas liivaterad betooni sees läigivad, sest tuul ja vihm olid postid urbseks ja karedaks teinud, sammal oli kirju, pehme ja sügav, tema sees elasid väikesed loomad, vahtrapuu otsast pudenes kõikjale heledaid kollakasrohelisi õisi. Asfalt tänaval oli lõhki kasvanud ja krobeline nagu vana elevandi nahk, sest maa tema all elas."
(lk. 131-132)
Üks peatükk raamatust: https://kultuur.err.ee/308164/loe-kat...
September 3, 2021
142 leheküljele valatud depressioon, ilus ja voolav. Ja oi, kui kurb ja lohutu. Mudlum on päris kindlasti mu selle aasta kirjandusavastus.
November 26, 2018
Meeldis. Ühtlaselt head laused, stilistiliselt nauditavad, sisult tabavad. Kasvõi: "Pärast nii paljusid luhtumisi inimrindel hakkas Elviira huvi tundma sisekujunduse vastu." Teeb kindlalt parema kokkuvõtte kui mõni tüütu isiksusetest. Või siis Elviira elu võrdlus juba kooritud ja veel koorimata kartulite reana - nii napakas, nii naelapea pihta. Mitte kusagilt mitte kuhugi kulgevad, tühja jooksvad Elviira elupäevad. Raamat nagu "Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat".
March 15, 2016
Ideaalne teos, mida hakata lugema rahvusvahelisel naistepäeval. Ühe naisolevuse eluloosse on sisse põimitud nii palju lugusid ning liine, et ilmselt iga naisterahvas leiab sealt kasvõi mõne väikese tunderäbala, mis ka tema enda südamest läbi sõudnud on.
Mudlumi enda koondkirjeldus, "ilus ja kurblik lugu" on väga tabav, sest isegi peale hoiatust, et lõpp pole õnnelik, ei jäta see raamat ometi hinge lõikamata. Ma ise ei samastu Elviiraga küll sajaprotsendiliselt, kuid ometi on temas mitmeid jooni, mis ka minus tugevalt figureerivad. Seega tekitas tugevat empaatiat ning pani mõtlema, et mida peaks ehk oma eluga ette võtma, et kunagi mitte tema saatust jagada.
(Panin oma isikliku raamatu vahele kuivama ka roosiõielehti, mis saavad sealt järgmisel lugemisel salamisi välja langeda nagu langevad neile lehtedele selget ajaliini järgimata Elviira mälestused - kuivanud, kuid värvilt veel peaaegu ilusad.)
Mudlumi enda koondkirjeldus, "ilus ja kurblik lugu" on väga tabav, sest isegi peale hoiatust, et lõpp pole õnnelik, ei jäta see raamat ometi hinge lõikamata. Ma ise ei samastu Elviiraga küll sajaprotsendiliselt, kuid ometi on temas mitmeid jooni, mis ka minus tugevalt figureerivad. Seega tekitas tugevat empaatiat ning pani mõtlema, et mida peaks ehk oma eluga ette võtma, et kunagi mitte tema saatust jagada.
(Panin oma isikliku raamatu vahele kuivama ka roosiõielehti, mis saavad sealt järgmisel lugemisel salamisi välja langeda nagu langevad neile lehtedele selget ajaliini järgimata Elviira mälestused - kuivanud, kuid värvilt veel peaaegu ilusad.)
Displaying 1 - 8 of 8 reviews