À Monticoune, il n’y avait jamais eu d’enfant plus moche, voire dans le monde entier. Il ne cessait de s’interroger sur le pourquoi de son sort. Il ne s’agit plus ici, pour notre jeune héros, de se mettre en chemin, comme dans les contes classiques, afin de gagner la main d’une belle princesse mais, de se débarrasser de son épouvantable laideur. Certains lui disent bien que la beauté intérieure est plus forte que son physique, qui reste une apparence. D’autres lui conseillent de rendre visite au monstre à 7 têtes qui habite la forêt voisine, sûrement la cause de son triste sort. Ainsi, il s’entraîne jour et nuit pour terrasser le monstre.
Ce qu’il trouve au bout de sa quête est une toute autre chose...
Ervin Lázár (May 5, 1936 – December 22, 2006) was a Hungarian author. Although he wrote a novel (Fehér tigris (White Tiger), 1971) and a number of short stories, he is best known for his tales and stories for children.
surematu lapsepõlvelemmik, jäi riiulis raamatuid ümber tõstes näppu ja lugesin üle pika aja üle. huvitav, kas Kivirähk on oma lastejuttude jaoks siit inspiratsiooni saanud? mõni lugu võinuks vabalt olla ka tema kirjutatud (näiteks see, kuidas külm külmkapist välja ronis. ainult et mida teeb üks küüneviil köögis?)
mu lemmikud on kõik lood, kus tegutsevad Mikamaka ja siis see... ülejäänud kamp. teeneline lõvi, ohjeldamatu ajuga jänes, sammuv kuusk jne, ja muidugi Dõmdõdõmm. eriti kena on luulevõistluse lugu. aga see, mis juhtus Karu, Tiigri ja Kohutava Kolmerattalise Pakuk-linnuga, on kohutavalt kurb endiselt. ja nimilugu on ka päris nukker.
Ma põhimõtteliselt lasteraamatuid ei taha hinnata. Vist ei oska ka. Sest need on kõik nii toredad ning neid lihtsalt ei peaks sellise lihtlabase süsteemiga hindama. See raamat on lapsepõlveklassika :) On sürre ja naljakaid jutte (luuletamisvõistlusest, mille võitis Dõmdõdõm), aga ka tõsisemaid. Kõige ilusam jutt oli vanaisast, kes käis taevast allakukkunud tähti sinna tagasi naelutamas.
"Aga mis siis saab", küsis ta sosinal, "mis siis saab, kui Vanaisa ära sureb?" "Oh sa tobuke," vaatas Mikamaka talle etteheitvalt otsa, "kas sa siis ei tea, et Vanaisa ei sure iial ära? Võib-olla, et ta ükskord ei käi enam väljas oma õunapuudega rääkimas. Ja ta ehk ei räägi ka enam sinuga ja minuga. Aga igal öösel võtab ta oma redeli, korjab allalangenud tähed kokku ja naelutab need taeva külge tagasi. Igavesti, maailma lõpuni."
Hmm. Hmm. Volt itt minden: kis hülyeség, nagy hülyeség, tanulság, szeretet, borzalom, móka is. És bár Mikkamakka is felbukkant, azért a Négyszögletű kerekerdőt még mindig jobban szeretem.
Maailma parimad muinasjutud. Eriti vaimukad olid jänes tõlgiks, pigised kuningapojad, kolmel koival kolgerdad ja loomulikult see luulevõistluse lugu. Nüüd, täiskasvanuna lugedes, meeldis see raamat isegi rohkem kui lapsepõlves.
Książkę czytałem w celu nauki języka. Dużo specyficznych słów. Historyjki o bardzo schematycznej konstrukcji. Wyróżniała się ta o dziewczynce i myśliwym.
A papírszínházas változatot olvastam, nézegettem. Nem ismerem az eredetit, nekem kimaradt, de ezek után, lehet, meg se akarom ismerni. Nekem vhogy nem jött be. A rajzok gyönyörűek.