Olev Subbi

by Eero Epner

Mitmed Olev Subbi loomingule olulised märksõnad on juba praegu kättesaamatumaks muutumas, mingid intiimsed vihjed koloriidi, aga ka motiivide valikul, mis viitasid pidevalt ja täiesti teadlikult olnule, tema lapsepõlvele 1930ndate Lõuna-Eestis, ning mida uuematel põlvkondadel, sh minul, on raskem tajuda kui 1970ndatel või 1980ndatel näitusesaalis seisnutel, kes pidid vaatama aknast välja, millised olud valitsevad. Igavese taastuleku ühtsus, see oli Subbi absoluut.
Eero Epner

390 pages, Paperback

First published January 1, 2015

Reviews

[Liina]

Eero Epner on teinud midagi, mida suudavad vaid väga head biograafid - ta on portreteeritu elusaks kirjutanud viisil, mis ei jäta kahtlustki, milline näeks välja veiniõhtu koos Subbiga, mida ta kunstinäitusel räägiks või mille peale nina kirtsutaks. Epner on läbi harjumuste, rituaalide ja eelistuste tabanud Subbi olemuse, tuumani välja. Ka on ta kinni on püüdnud valusa kinnise ajastu atmosfääri ning annab sissevaate, mida tähendas olla loomeinimene ajastul kui looming kui selline oli kontrollitud ja piiratud riigiaparaadi poolt.

Epner on kirjutanud Subbist erakordselt liigutavalt, andes samal ajal hea pildi tema loometöö eri perioodidest. Biograafiate suurimat ohtu - kuiva faktide rida on täielikult suudetud vältida. Ometi saame me väga palju huvitavat infot Subbi tööde kohta ning tema kui kunstniku arengutee kohta. Kuivi fakte asendavad raamatus Subbi lapsepõlvemõjud, harjumused, murrangulised etapid ja sündmused ning sõbrad. Väga põgusalt - pea üldse mitte - on peatutud Subbi eraelul, kuid see mõjub pigem delikaatse viisakusena Subbi suhtes, mitte biograafi puuduliku teemakäsitlusena.

Kes siis oli Olev Subbi? Ta elas oma elu samas võtmes nagu ehk Lennart Meri või Urmas Ott. Ta tahtis elada selle suureks. Elada elegantse joonega. Isegi kui ümbritsev ei soosinud elitaarseid huvisid, šikki hoiakut, kõrgkultuuri - euroopalikkust - elas Subbi sellist elu oma väikses privaatsfääris sellest hoolimata.

Temas põrkusid suured vastandid. Ühelt poolt tohutu korraarmastus ja vajadus rituaalide ja rutiini järgi, teisalt oli autonoomia talle vajalik nagu hapnik. Institutsioonid, piirangud, labasus - see polnud Subbi jaoks. Boheemlus läks temast suure kaarega mööda. Selle asemel oli tohutu, uskumatu töötahe, varjuna kaasas käimas igatsus kaotatud aja järgi. Seda kaotatud aega , ideaali, absoluuti otsis Subbi terve elu. Raamatus on avatud ka tema lapsepõlve ning teoretiseeritakse seal aset leidnud traumade mõju üle tema loomingule, ülejäänud elule.

Olles omajagu biograafiad lugenud pean ütlema, et käesolev Epneri kirjutatu on üks parimaid, mis viimastel aastatel ette sattunud. Liigutav, informatiivne, fantastiliselt täpselt ajastu hõngu tabanud. Natuke romantiline aga samal ajal täiuslik. Just nagu maailm mille Subbi enda jaoks ehitas ja milles elas.