Lihtne ja lõbus lugemine, mis kirjutatud ühe tavalise Walesi olümpiavõitjast pro poolt. Lugemise muutis natuke raskemaks britipärased ütlused või väljendit, millele oli eesti keelde raske mingit tõlget leida. Konteksti põhjal sai aru, millest jutt. Mida kaasa võtta? Üllatus oli see, et olgugi, et sa oled 5 tundi päevas sadulas ja teed ränkrasket füüsilist trenni, siis kaalu hoidmiseks on vaja korralikult ikkagi oma menüüd vaadata. Palja trenniga ei jõua kuhugi. Väga huvitav oli lugeda emotsionaalse tasakaalu hoidmisest võistluste, rattasõidu ja siis koduse elu vahel. Vahepeal tundus, et see elukorraldus on väga sarnane sõjaväele. Ühel hetkel on sul sära, fännid fotograafid, teisel hetkel oled vaikses majas, rutiinivabalt ja nagu ei oskagi midagi selle ajaga peale hakata. Geraint kirjeldab väga värvikalt kohtasid, kus ta käib trenni tegemas, erinevate maade rattureid, kultuure ja rattasõidu reegleid. Mulle meeldis, et siin ei olnud seda tüüpilist jalgpalluri frustreerivat, agoonilist lugu (tulin kuskilt agulist, sõin prügi 10 aastat, kõksisin 8 tundi päevas plekkpurgiga jne.), vaid selline loomulik, lõbus areng. Näiteks noorteklassis, kui Inglismaal veel rattasporti ei eksisteerinud ja õiget varustust polnud, tehti prügikottidest neile vihmakeebid.