See oli üks kummaline avastus. Luts oli üks mu lemmikkirjanik kui ma tatikas olin. Lugesin ca kümnekonna aasta vältel Kevadet, Suve, Tootsi pulma ja Argipäeva küllap iga aasta üle. Kuid nüüd, ca 20 aastat viimasest lugemisest hiljem olin ma siiralt üllatunud kui teistsugune see kõik oli. Kui palju oli seal jändamist Kippeliga, Nossovi parema käe ja tema vigvamiga, kui palju lakkamatut suitsetamist, kuivõrd palju lugeja poole pöördumist (Luts muudkui lõhkus neljandat seina, kui võrdlust laenata), ja kuivõrd tabamatuks jäi Toots. Nalja sai ka umbes 10x vähem kui meeles oli. Üsna traagiline oli pigem kõik see värk, kuidagi väljapääsmatu susserdamine ja jändamine. Tootsil oli visiooni alguses küll (ma juba tegelen Suve ülelugemisega, seal ta tuleb tagasi Venemaalt ja tahab ju sisteemi rakendada), ent see kõik on kuidagi vajunud argijamade sohu. Ka kurameerimised käivad nagu mingis tuhmunud kõverpeeglis. Kaude, kusagilt nurga tagant nikerdatakse. Oli see siis ajastu vaim, mis nii pealetükkivalt teksti rõhus, või Lutsu enese piiratus Kevadet taasteha. Ei tea. Vähemalt tema Härra Martin Uhhuu följetonide põhjal võiks arvata, et teatav lootusetus valitses küll, isegi väga entusiastlike linnakodanike seas. Kuidagi tupiklik maailm, kus vähegi kaugemale ja kõrgemale püüdlejad põrkuvad õige pea vastu kuulujutuveskite jahvatet materjalist kergitatud nähtamatuid seinu. Tekstid ise tundusid küllalt ebaühtlased, sageli venivana. Aga siiski oli väga huvitav taaskohtumine. Suvigi on täitsa teistmoodi kui mäluriismetes, ei tea kas Kevadegi osutub hoopis teistsuguseks kui arvan meeles olevat...
Tegelikult otsisin kodusest raamatukogust hoopis ühe teise kirjaniku raamatut. Kätte sattus aga hoopis see Lutsu teos ja tekkis kange tahtmine vanade Paunvere sõpradega natuke aega veeta. Ja see aeg oli mõnusalt kvaliteetne, nagu nendega ikka. Tootsi pulmas on tegemist muidugi nimetatud sündmusega ning sellele eelnenu ja järgnevaga. Argipäevas kolivad Paunverre õmblusmamslid Maali ja Juuli, keda rätsepmeistri pere alguses sugugi sallida ei või. Erinevalt filmisündmustest on mõlemas raamatus oluline tegelane ka kirjanikuhärra Luts ise. Mulle nii meeldib, kuidas ta ennastki teosesse kirjutab. Loomulikult on ka huumorit, ehedat kodumaist külaelu realistlikult rohke alkoholipruukimise ja eestlastliku kadedusega ja muidugi vastassoo teemaga. Ja need inimtüübid, nagu Kiir oma lõpmatu kadetsemisega või sügavintroverdist Arno. "Kevadele" ja "Suvele" jääb see teos küll alla, kuid kaheldava autorlusega "Talvest" on peajagu üle. Oli mõnus taaskohtumine.
No vot, tuleb välja, et ma ei teadnudki, kus kohast pärinevad Tootsi-Teele pulma lood. Just sellest raamatust. Ja ohh imestust, kui tujukas ja isepäine see Teele olla võib 😁 Nädal peale pulmi kolis juba uue abikaasa juurest minema. Võõras oli aga see, et kirjaniku härra Luts oli ennast ka raamatusse sisse kirjutanud. Igatahes olen väga rahul, et see raamat sai ette võetud.