What do you think?
Rate this book
Minu... #82
Minu Tai Saared. Rööprähkleja rahunemiskatse
Kallid kaugtöö tegijad, lastega pered, kes on mõelnud, et elaks vahelduseks mujal kui Eestis! See raamat jutustab sellest, kuidas meie kaugtöötajatest lapsevanemate ja kolme eelkooliealise lapsega pere elab ligi pool aastat Tai saartel.
Minu teinepool Holger saab kohapeal tegeleda oma lemmikharrastuse Tai poksiga ja mina üritan soojas päikeselises kliimas välja mõelda, mida oma eluga pärast peatselt lõppevat vanemapuhkust peale hakata. Kas ronida taas sihikindlalt karjääriredelil edasi või võtta lihtsalt lõdvalt ja mõnusalt? Või leida hoopis kesktee?
Seto kultuuri kandjana huvitab mind ka see, kuidas muudab massiturism unikaalse kultuuripärandiga maad. Kas meil, setodel, on turismimajanduses Tai kogemusest midagi õppida?
Satume lõunamaa öös petisest taksojuhi ohvriks, elame üle hetke, kus meie kolmeaastane tütar läheb kaduma, jagame bangalot küünarvarrepikkuse sisalikuga ja leiame vannitoast skorpioni. Kindlasti pole kolme väikese lapsega elu ka soojal maal mingi puhkus, ent oma Taimaa aja peale vaatame kogu perega tagasi suure helgusega hinges.
Minu teinepool Holger saab kohapeal tegeleda oma lemmikharrastuse Tai poksiga ja mina üritan soojas päikeselises kliimas välja mõelda, mida oma eluga pärast peatselt lõppevat vanemapuhkust peale hakata. Kas ronida taas sihikindlalt karjääriredelil edasi või võtta lihtsalt lõdvalt ja mõnusalt? Või leida hoopis kesktee?
Seto kultuuri kandjana huvitab mind ka see, kuidas muudab massiturism unikaalse kultuuripärandiga maad. Kas meil, setodel, on turismimajanduses Tai kogemusest midagi õppida?
Satume lõunamaa öös petisest taksojuhi ohvriks, elame üle hetke, kus meie kolmeaastane tütar läheb kaduma, jagame bangalot küünarvarrepikkuse sisalikuga ja leiame vannitoast skorpioni. Kindlasti pole kolme väikese lapsega elu ka soojal maal mingi puhkus, ent oma Taimaa aja peale vaatame kogu perega tagasi suure helgusega hinges.
- GenresTravel
272 pages, Paperback
First published September 1, 2015
3 people are currently reading
52 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 14 of 14 reviews
February 13, 2022
Mul oli raskuski selle raamatu heade külgede leidmisel, peale selle, et lugemine sujus kiirelt. Seevastu mittemeeldivat jagus rohkem. No näiteks jättis kohe raamatu alguses autor endast küllaltki ninaka ja ennast tähtsaks pidava mulje ja eks see varjutas kogu raamatu üldhinnangut kõvasti. Teiseks oli liiga palju Phuketit ja liiga vähe teisi Tai saari, mida pealkiri justkui reklaamib. Ja siis need vastuolud - tiigrite show on paha (mida see ka kindlasti on!) samas ‘ahvide kooli’ külastamine oli justkui fine… mis sest, et metsikuid loomi kaelarihmadega puude küljes kinni hoitakse 🙄; suure osa oma Tai saartel viibitud ajast elas pere Phuketil kortermajas ja kiideti oma valikut, isegi kui sisehoov koosnes üksnes basseinist ja betoonpõrandast, samas jälle kiruti olukorda, kuidas rannapiirkondadesse kerkivad järjest Lasnamäed meenuutavad kolemajad ning loodust enam peaaegu polegi. Lugemiselamust häiris ka pidev virin teemal ‘appi, siin on nii palju turiste’ ja ‘kohalikud peavad meid valgeteks sularahaautomaatideks’ - veidi silmakirjalik, sest tegelikult nad ise olid seal ju samamoodi ühed turistidest, kes oma kohaloluga kohalike tarbeks muud panust, peale oma raha, andmas ei olnud.
Ah ma ei tea, miks just need negatiivsed küljed alati nii silmatorkavad peavad olema. Ju ma ootasin ise mingit muud sorti elamust, mida sellest teosest leida ei suutnud.
Ah ma ei tea, miks just need negatiivsed küljed alati nii silmatorkavad peavad olema. Ju ma ootasin ise mingit muud sorti elamust, mida sellest teosest leida ei suutnud.
November 28, 2022
Käesolev raamat on suurepärane teejuht peredele, kellel on plaanis pikemalt väikeste lastega Tais talvituda. Teeme oma 3-lapselise perega just praegu sama ning algne inspiratsioon tuligi just Annelalt, kui temaga 2013/2014 talvel Phuketil kohtusime ja nende perega ühiselt aega veetsime. :)
May 31, 2017
Tegu on grammike õnnestunuma teosega kui sama sarja "Minu Tai", kuid midagi jäi siiski puudu. Küll aga oli huvitav lugeda võõra inimese kirjutatud raamatut, kus kahte tuttavat paar korda mainitakse - Eesti on väike, mis teha.
Minu Phuket oli küll erinev raamatus kirjeldatust, kuid Koh Lanta täpselt nii paradiisilik oligi ja raamatu lugemine tekitas igatsust selle armsa saare vastu.
Minu Phuket oli küll erinev raamatus kirjeldatust, kuid Koh Lanta täpselt nii paradiisilik oligi ja raamatu lugemine tekitas igatsust selle armsa saare vastu.
November 27, 2017
Mõnus soe ja lihtne lugemine. Alguses oli enese lapsevanematena pisut liigne ülistamine ja kordamine kuidas 3 last pole üldse lihtne kasvatada häiriv, samuti ka kerge halvustav toon osa rahvuste suhtes. Mida raamat edasi kulges, seda rohkem oli tunda arengut ja sallivuse kasvu. Muidu tore raamat ja tõi pimedasse kliimasse valgust. Kandsin seda raamatut endaga üsna pikalt kaasas ja vahelduva eduga lugesin. Selle raamatu pere lugu ja seiklused oli justkui hea seriaal või film, mida vaataks osade/tükkide kaupa, tahtes, et see aeglasemalt otsa saab.
May 18, 2025
Kuulasin "Minu Tai saared" raamatu hiljuti üle, paberi peal on see ammu otsas, aga audioäppides on saadaval mõnus kuulamine, autori enda sisse loetult. Soovitan audioäppidega tutvuda, sest kuulamise võimalused täiendavad lugemise võimalusi mitmeski mõttes
Mäletan, et selle raamatu ilmumisele järgnes pisike skandaal (Tai-)eestlaste konnatiigis: üks populaarne blogija, kes ka Tais elanud, heitis Annela raamatule palju asju ette. Nüüd on möödunud kümme aastat ja aeg näitab – minu meelest küll – seda, et ”Minu Tai saared” on ajaproovile vastu pidanud.
Mida toona ette heideti? Eelkõige kõike seda, mida raamatus polnud ja siis ka seda, mida raamatus oli. See oli Annela maailm. Kergelt iroonilises kastmes, samas siiski püstipäise uhkusega sedastas ta tegevuse alguseks oma tubli karjäärinaise maailma. Kõik oli tehtud, mis kolmekümnendaks eluaastaks teha vaja, välismaal õpitud, rahvusvahelises firmas töötatud, mees leitud, maja ehitatud, lapsed saadud. Taustaks on needsamad isikuomadused, millest saab aimu Annela teises raamatus (”Minu Setomaa”, mis ajaliselt toimub vahetult pärast perekonna poolt aastat Tai saartel): tahe ja samas ka oskus kõike-kõike teha, mitte millestki loobudda ja aina ringi rabeleda.
Taid seostatakse eelkõige seksiturismiga ja eks see teema tuleb ka kolme pisilapsega pere ellu, sest nad elavad peamise aja korterite kompleksis, kus saladusi pole. Lapsed on veel nii väikesed (kui ma ei eksi, siis olid vanused neil toona 1, 3 ja 5), nende probleemid on teise koha peal, seksiturismi nad märgata ei oska. Mulle – kes ma ka omal ajal väikeste lastega päris palju reisida üritasin – on raamatus äratundmist ja kaasaelamist palju. Ja mina naudin ka neid tekstilõikusid, mis võiksid toimuda kus iganes, selleks pole vaja Tai saari, aga on vaja kolme last, ilma tugisüsteemideta lapsevanemat ja tema mõtlevat meelt. Mulle meeldib ka see, kuidas Annela tõmbab kohati paralleele oma juurtega, Setomaaga. Külakabelid ehk tsässonad on täitsa samasugused kui Taimaa altarid, mida igal sammul kohtab. Ja hommikuti peseb ta käsitsi pesu täpselt samamoodi, nagu tegi seda ta maavanaema. Mulle meeldib ka tema innovaatiline mõtlemine, seoste märkamine ja lahenduste pakkumine, selle tipp on raamatus koht, kus ta töötab välja välismaal viibivatele Eesti taustaga lastele riiklikult rahastatava e-kooli süsteemi. (See oli kõik tükk aega enne koroonahullust ja idee tundub ka praegu väga realistlik ja meie keele-kultuuri hoidmiseks vajalik, paraku Annela idee konkursil raha ei saanud.)
Mis mulle raamatus vähem meeldib, on pidev kordamine kolme väikese lapse olemasolu kohta. Jah, ma saan aru, et see ongi autori maailm ja absoluutselt iga samm toimub selles maailmas. Seda oleks võinud siiski ehk nii 25% vähem korrata ja siis oleks minu jaoks paras olnud. Miskipärast ei meeldinud mulle ka raamatu lõpuosas tekkinud pidetus, võibolla tõstis see hoopis minu enese sees samasugused olukorrad pinnale. See on faas, kus sa oled välismaal elanud juba nii kaua, et enam ei teagi, kuhu sa kuulud, ja hakkad aina tõsisemalt mõtlema, et siia või sinna võiks ju päriselt ka elama tulla. Neid kohti oli kurb lugeda. Samas on reaalselt seal reisijatele need tema sisseelamised ja võrdlused kindlasti hea inspiratsiooniallikas. Mulle meeldis ka üks ajaproovile vastu pidav nipp sealt raamatust, mis kehtib tegelikult kõigi maailma turismi poolt avastatud kohtade kohta: tuleb võtta kohalik kaart ja hakata maha kriipsutama neid kohti, kuhu bussidega/praamidega turiste veetakse. Mis alles jääb, vaat sinna tuleb minna, uurides, kuidas kohalikud inimesed sinna saavad. Tänapäeva turismitööstuse traagika tuleb siin nii ridade vahel kui otsesõnu päris hästi välja.
Enamus raamatust meeldis mulle väga. Annela on autorina isiksus, kes julgeb olla see, kes ta on, balansseerides poliitilise (eba)korrektsuse mail üsna hoogsalt, näiteks vene turistidest kõneldes. Vahel tundub mulle, et äkki ta ka liialdab natuke oma juttudes, pisiasjades: puuviljakogustes ja nii. Aga ühe õige loojutustamise juurde käibki see kahtlus, nii ütles kord üks loojutustaja-guru ja mind tabas ahhaa-äratundmine. Lugu jutustada Annela minu meelest oskab, kui raamatu lõpuosa kohatine venimine välja arvata. Ja ta jutustab mitte ainult enda, aga ka teiste lugusid. Raamatus on täitsa palju miniportreesid. Kursusekaaslane, kes oli traagilise tsunaami ajal Tais ja jäi ellu. Naabrimees, kes lõbutüdrukutega öösel basseinis ujumas käib. Ja nii edasi...
Kogu selle kirevuse taustal on olemas ka arengulugu. Nagu raamatu alapealkiri ütleb, ”Rööprähkleja rahunemiskatse”. Katseks see jääbki, pigem tuleb nentida, et rööprähkleja ei suutnud rahuneda, sest Eestisse tagasi kolides astus Annela kuningriigipäeval paku otsa, ta valiti setode ülemsootskaks ja algas uus rööprähklemine, uus vaatus tema loost, nimega ”Minu Setomaa”.
Mäletan, et selle raamatu ilmumisele järgnes pisike skandaal (Tai-)eestlaste konnatiigis: üks populaarne blogija, kes ka Tais elanud, heitis Annela raamatule palju asju ette. Nüüd on möödunud kümme aastat ja aeg näitab – minu meelest küll – seda, et ”Minu Tai saared” on ajaproovile vastu pidanud.
Mida toona ette heideti? Eelkõige kõike seda, mida raamatus polnud ja siis ka seda, mida raamatus oli. See oli Annela maailm. Kergelt iroonilises kastmes, samas siiski püstipäise uhkusega sedastas ta tegevuse alguseks oma tubli karjäärinaise maailma. Kõik oli tehtud, mis kolmekümnendaks eluaastaks teha vaja, välismaal õpitud, rahvusvahelises firmas töötatud, mees leitud, maja ehitatud, lapsed saadud. Taustaks on needsamad isikuomadused, millest saab aimu Annela teises raamatus (”Minu Setomaa”, mis ajaliselt toimub vahetult pärast perekonna poolt aastat Tai saartel): tahe ja samas ka oskus kõike-kõike teha, mitte millestki loobudda ja aina ringi rabeleda.
Taid seostatakse eelkõige seksiturismiga ja eks see teema tuleb ka kolme pisilapsega pere ellu, sest nad elavad peamise aja korterite kompleksis, kus saladusi pole. Lapsed on veel nii väikesed (kui ma ei eksi, siis olid vanused neil toona 1, 3 ja 5), nende probleemid on teise koha peal, seksiturismi nad märgata ei oska. Mulle – kes ma ka omal ajal väikeste lastega päris palju reisida üritasin – on raamatus äratundmist ja kaasaelamist palju. Ja mina naudin ka neid tekstilõikusid, mis võiksid toimuda kus iganes, selleks pole vaja Tai saari, aga on vaja kolme last, ilma tugisüsteemideta lapsevanemat ja tema mõtlevat meelt. Mulle meeldib ka see, kuidas Annela tõmbab kohati paralleele oma juurtega, Setomaaga. Külakabelid ehk tsässonad on täitsa samasugused kui Taimaa altarid, mida igal sammul kohtab. Ja hommikuti peseb ta käsitsi pesu täpselt samamoodi, nagu tegi seda ta maavanaema. Mulle meeldib ka tema innovaatiline mõtlemine, seoste märkamine ja lahenduste pakkumine, selle tipp on raamatus koht, kus ta töötab välja välismaal viibivatele Eesti taustaga lastele riiklikult rahastatava e-kooli süsteemi. (See oli kõik tükk aega enne koroonahullust ja idee tundub ka praegu väga realistlik ja meie keele-kultuuri hoidmiseks vajalik, paraku Annela idee konkursil raha ei saanud.)
Mis mulle raamatus vähem meeldib, on pidev kordamine kolme väikese lapse olemasolu kohta. Jah, ma saan aru, et see ongi autori maailm ja absoluutselt iga samm toimub selles maailmas. Seda oleks võinud siiski ehk nii 25% vähem korrata ja siis oleks minu jaoks paras olnud. Miskipärast ei meeldinud mulle ka raamatu lõpuosas tekkinud pidetus, võibolla tõstis see hoopis minu enese sees samasugused olukorrad pinnale. See on faas, kus sa oled välismaal elanud juba nii kaua, et enam ei teagi, kuhu sa kuulud, ja hakkad aina tõsisemalt mõtlema, et siia või sinna võiks ju päriselt ka elama tulla. Neid kohti oli kurb lugeda. Samas on reaalselt seal reisijatele need tema sisseelamised ja võrdlused kindlasti hea inspiratsiooniallikas. Mulle meeldis ka üks ajaproovile vastu pidav nipp sealt raamatust, mis kehtib tegelikult kõigi maailma turismi poolt avastatud kohtade kohta: tuleb võtta kohalik kaart ja hakata maha kriipsutama neid kohti, kuhu bussidega/praamidega turiste veetakse. Mis alles jääb, vaat sinna tuleb minna, uurides, kuidas kohalikud inimesed sinna saavad. Tänapäeva turismitööstuse traagika tuleb siin nii ridade vahel kui otsesõnu päris hästi välja.
Enamus raamatust meeldis mulle väga. Annela on autorina isiksus, kes julgeb olla see, kes ta on, balansseerides poliitilise (eba)korrektsuse mail üsna hoogsalt, näiteks vene turistidest kõneldes. Vahel tundub mulle, et äkki ta ka liialdab natuke oma juttudes, pisiasjades: puuviljakogustes ja nii. Aga ühe õige loojutustamise juurde käibki see kahtlus, nii ütles kord üks loojutustaja-guru ja mind tabas ahhaa-äratundmine. Lugu jutustada Annela minu meelest oskab, kui raamatu lõpuosa kohatine venimine välja arvata. Ja ta jutustab mitte ainult enda, aga ka teiste lugusid. Raamatus on täitsa palju miniportreesid. Kursusekaaslane, kes oli traagilise tsunaami ajal Tais ja jäi ellu. Naabrimees, kes lõbutüdrukutega öösel basseinis ujumas käib. Ja nii edasi...
Kogu selle kirevuse taustal on olemas ka arengulugu. Nagu raamatu alapealkiri ütleb, ”Rööprähkleja rahunemiskatse”. Katseks see jääbki, pigem tuleb nentida, et rööprähkleja ei suutnud rahuneda, sest Eestisse tagasi kolides astus Annela kuningriigipäeval paku otsa, ta valiti setode ülemsootskaks ja algas uus rööprähklemine, uus vaatus tema loost, nimega ”Minu Setomaa”.
March 5, 2024
Jätkan projekti "rändamine paberil", et raha ja loodust kokku hoida ja mitte mingitesse kohutavatesse pommiaukudesse reisida ilma olulise põhjuseta.
Autori nimi võib-olla lugejale tuttav, vähemalt mulle, sest lugesin just tema Setomaad samast sarjast. Siin läheb autor perega pooleks aastaks talvituma soojale maale ning kaugelt töötama. Seda kõike teeb ta kolme lapsega, mida siin raamatus igas peatükis tüütuseni korrutab. Siit raamatust tasub oodata pereelublogi, mitte reisisoovituste käsiraamatut. Ja seda mitte Tai mandri osa kohta, vaid täpselt nagu pealkiri lubab keskendutakse peamiselt Phuketile ja näpu otsaga ka väiksemaid saari.
Nõuande ja positiivse külje pealt saab välja tuua, et vastupidiselt naaberriikidele on seal üpris soodsad võimalused kaugtööks, kuna hotellides on reeglina tasuta wifi, kliima on soe ja mürgiseid elukaid on kõvasti vähem kui võiks arvata. Negatiivse külje pealt on ühistransport nigel ja käib kuidas tuju tuleb, sest valitseb tuk-tuki maffia ja tahab loksudega sõidutamise eest igal võimalusel turistidelt kõik raha välja tõsta; turiste on hordidena, peamiselt venelasi; seksitööstus trügib igal pool esile; kõik asjad topitakse mitmekordsesse plastikusse nagu aasia reostajatele kohane; pettus varitseb iga nuka taga nagu autori kirjeldatud poole reisi pealt kadunud tuk-tuki juht, kes oli raha ettemaksuna kätte saanud.
Üldiselt tundus väga sarnane kuurortpuhkus nagu Kreeka või Kanaarid võimaldaksid, kuid lendama peab kõvasti kaugemale ja pettuseid on rohkem. Isiklik hinnang, võib-olla. Kuid ma tõenäoliselt eelistaks EU piiridesse jääda, mitte nii palju aega raisata pikale lennule ja ühtlasi ka gloobust vähem reostada. Samas sealsed helesinised paradiisiveed paadil kõlavad intrigeerivalt.
Autori nimi võib-olla lugejale tuttav, vähemalt mulle, sest lugesin just tema Setomaad samast sarjast. Siin läheb autor perega pooleks aastaks talvituma soojale maale ning kaugelt töötama. Seda kõike teeb ta kolme lapsega, mida siin raamatus igas peatükis tüütuseni korrutab. Siit raamatust tasub oodata pereelublogi, mitte reisisoovituste käsiraamatut. Ja seda mitte Tai mandri osa kohta, vaid täpselt nagu pealkiri lubab keskendutakse peamiselt Phuketile ja näpu otsaga ka väiksemaid saari.
Nõuande ja positiivse külje pealt saab välja tuua, et vastupidiselt naaberriikidele on seal üpris soodsad võimalused kaugtööks, kuna hotellides on reeglina tasuta wifi, kliima on soe ja mürgiseid elukaid on kõvasti vähem kui võiks arvata. Negatiivse külje pealt on ühistransport nigel ja käib kuidas tuju tuleb, sest valitseb tuk-tuki maffia ja tahab loksudega sõidutamise eest igal võimalusel turistidelt kõik raha välja tõsta; turiste on hordidena, peamiselt venelasi; seksitööstus trügib igal pool esile; kõik asjad topitakse mitmekordsesse plastikusse nagu aasia reostajatele kohane; pettus varitseb iga nuka taga nagu autori kirjeldatud poole reisi pealt kadunud tuk-tuki juht, kes oli raha ettemaksuna kätte saanud.
Üldiselt tundus väga sarnane kuurortpuhkus nagu Kreeka või Kanaarid võimaldaksid, kuid lendama peab kõvasti kaugemale ja pettuseid on rohkem. Isiklik hinnang, võib-olla. Kuid ma tõenäoliselt eelistaks EU piiridesse jääda, mitte nii palju aega raisata pikale lennule ja ühtlasi ka gloobust vähem reostada. Samas sealsed helesinised paradiisiveed paadil kõlavad intrigeerivalt.
May 17, 2025
Kuigi pilt lubab raamatut kätte võttes rahulikku puhkust Tai saarte inimtühjadel liivarandadel, see alguses päris tõele ei vasta. Tasub tähelepanu pöörata alampealkirjale - pidevalt toimub midagi ja rahulikkusest on asi kaugel, kui kaasas on kolm väikest last. Mõnevõrra paljugi on juttu igapäevaelust, väiksematest detailidest ja tegemistest.
Muidugi saab infot ka Tai kohta - kohalikud toidud, üksikud mehed, tsunami ja ka inimtühjad liivarannad on päriselt olemas. Raamatu teine pool jõuab lõpuks puhkamise lainele.
Muidugi saab infot ka Tai kohta - kohalikud toidud, üksikud mehed, tsunami ja ka inimtühjad liivarannad on päriselt olemas. Raamatu teine pool jõuab lõpuks puhkamise lainele.
December 20, 2023
Muidu hea lihtne lugemine, aga pisut liiga palju eestlasele omast vinguvat kõneviisi. Olles praegu ise Phuketil Patongis, ei ole olukord üldse nii hull, kui kohati autor kirjutab. Võimalik, et seda on mõjutanud ka Covid ja muud keerulised olukorrad, aga kipun arvama, et nii mõneski teemas on autor korralikult võimendusi juurde fantaseerinud.
Väike faktiparandus ka - autor kirjutab, et pesumaja teenus maksab 500 baati, tegelik hind on siiski 50 baati.
Väike faktiparandus ka - autor kirjutab, et pesumaja teenus maksab 500 baati, tegelik hind on siiski 50 baati.
December 17, 2019
Hästi mõnusalt ja ladusalt kirjutatud.
Paraku hakkas aga tõsiselt häirima autori korduv tuututamine kui palju kõrgharidusi ja juhtivaid ametikohti ja vastutust tal on, keda huvitab ausalt öeldes.
Oleksin kõrgemalt hinnanud kui loetelu autori juhtivate positsioonide kohta oleks raamatust välja jäänud.
Paraku hakkas aga tõsiselt häirima autori korduv tuututamine kui palju kõrgharidusi ja juhtivaid ametikohti ja vastutust tal on, keda huvitab ausalt öeldes.
Oleksin kõrgemalt hinnanud kui loetelu autori juhtivate positsioonide kohta oleks raamatust välja jäänud.
October 22, 2022
Mulle, kui isikule, kes plaanib pikemaks ajaks minna Taisse elama ja seal ka kaugtööd tegema, oli raamat vägagi asjakohane. Jagus palju kasulikku ja huvitavat informatsiooni, millele ise ei oskaks tähelepanu pöörata. Sain nii mõnegi kasuliku nipi ja teadmise 🙂
January 10, 2016
Taaskord kerge lugemine nagu Minu-sarja raamatud ikka. Oleks raamatult rohkem oodanud pigem Tai saarte mitte minu lugu. Liiga palju perekonnajuttu ja kohatud inimeste kirjeldust. Puudus peatuükk Taist üldiselt või ka antud saarte ajaloost, üldgeograafilistest andmetest.
Märkus ka uue kujunduse kohta: see pealkirja font on nii raskesti loetav ning liiga comic sansi meenutav ehk siis see teeb asja odavaks. Eelmine oli parem.
Märkus ka uue kujunduse kohta: see pealkirja font on nii raskesti loetav ning liiga comic sansi meenutav ehk siis see teeb asja odavaks. Eelmine oli parem.
February 11, 2016
Tugev harju keskmine. Inimene, kel on taskus esimest korda lennupiletid Phuketile võib selle eelnevalt läbi sirvida. Nimetuses peituvad mitmuses saared sisaldavad siiski ainult Phuketit ning vähemal määral Koh Yao Yaid ja Koh Lantat, muust eriti teada ei saa.
April 30, 2017
Loetav. Ettevõtlikud inimesed, tõestavad edukalt ära, et lastega koos on võimalik elada ka väljaspool Eestit ja väljakujunenud turvavõrku. Tai enda kohta palju teada ei saa, kuid annab pildi inimestest, keda seal puhkepiirkondades tänapäeval reaalselt kohata võib. Emotsioone on vähe, kuid suhtumine positiivne.
Ja veebikooli idee on küll nii hea, et see tuleks ära teha.
Ja veebikooli idee on küll nii hea, et see tuleks ära teha.
Displaying 1 - 14 of 14 reviews