Supilinna salaseltsi filmi teavad tõenäoliselt paljud. Ise olen juba algusest peale nautinud selle filmi aluseks oleva raamatusarja teoseid, millest Küttepuuvargad on juba seitsmes. Minu jaoks seisneb nende raamatute võlu kindlasti ka selles, et olen ka ise hingelt supilinlane ja mul on hea meel, et samamoodi hingelt supilinlane lastekirjanik on otsustanud selle mõnusa puulinnaosa niimoodi laiema üldsuseni tuua. Ei saa ka öelda, et meil häid kodumaised lastekrimkasid üleliia palju oleks, nii et olemasolevaid tasub igal juhul lugeda.
Selle raamatu tegevus toimub Tartus Supilinnas ajaloolisel Lepiku tänaval. Loo põhiteema pole vast nii huvitav kui eelmistes teostes, kus varastati jalgrattaid, otsiti peidetud aardelaegast, üritati peatada kinnivarahaide tegevust ja õlletehasest limonaadi varastajaid jne. Samas on olukord, kus külmal talvel keegi puukuure tühjendama hakkab, kindlasti kriminaalne ja noorte detektiivide tegevust väärt. Teosesse on osavalt põimitud ka ajalugu, mis nooremale lugejale võib-olla siiski veidi liiga keerukaks jääb. Ei puudu ka reaalsed tegelased nagu näiteks Contra. Lõpplahendust oleks võib-olla veidi põnevamat oodanud.