Mika Arto Juhani Keränen on sündinud 24. novembril 1973 Helsingis. Lõpetanud Tartu Ülikooli 1999. aastal bakalaureuse kraadiga eriala eesti keel võõrkeelena. Keränen on töötanud tõlkijana, kultuuriürituste korraldajana, eesti ja soome keele õpetajana. Esimene lasteraamat ilmus 2008. aastal. 2011. aastal asutas Keränen oma kirjastuse Keropää, mis annab välja tema enda lasteraamatuid. Lisaks kirjutamisele õpetab Keränen käesoleval hetkel Tartu Ülikoolis soome keelt.
Supilinn tundub Tartus üks segane koht olevat. Taaskord on liikvel vargad ning noortel detektiividel tuleb süüdlased leida. Muidugi nad seda ka teevad. Selle teekonna sisse mahub aga lumesõda, küpsetamine, koolitööd ja muud sellised laste igapäevased tegemised. Mõnus lugemine. Soovitan soojalt.
Jõudes kümnenda Rampsu ehk Supilinna salaseltsi poolt lahendatud juhtumiga lõpule, tabasin end mõttelt, et ilmselt on Eestimaa peal tuhandeid lapsi, kes tunnevad Supilinna tänavaid ja hoove palju detailsemalt kui oma kodukanti. Nad teavad, et Reilika, Anton ja Olav elavad Lepiku, Sadu Meloni ning Mari koos Matiga (minu vaieldamatu salaseltsi lemmikliige!) Emajõe tänaval. Olenemata sellest, et nad pole kunagi Tartu või Supilinna sattunud, need lapsed teavad, kus asub Herne pood, kui peaks tekkima isu jäätise järele. Selline võim on raamatutel!
Teine imeline oskus, mida raamatud nõnda hästi valdavad, on ajavoolu aeglustamine või hoopistükkis seisma panemine. Liisa, Lasse, Bosse ja nende naabertalude lapsed on jäänud koos väikese Bullerby külaga igavesti sellesse aega ja paika, mida võiks nimetada Lapsepõlvemaaks. Sama kehtib ka salaseltsi liikmete ja Supilinna kohta. See natuke veel räämas, luitunud majadega ning salapäraste rohtu kasvanud aedadega paik Emajõe kaldal jääb meile tänu Keränenile alatiseks alles. Selline võim on raamatutel!
Isiklikult loodan, et (kirjanduslikus) Supilinnas veel kurikaelade põuda niipea ei teki ning salaselts ei pea mõtlema uste sulgemisele. Aga kui tõesti tänu Rampsu tegevusele on kogu kuritegevus Supilinnast välja juuritud, siis ärateenitud puhkuse nautimist ei keela meie noortele sõpradele ilmselt keegi. Kui teil on aga hoovist midagi kaduma läinud või märkate õhtu koduaknast mingit kahtlast tüüpi ringi tatsamas, siis otsige kiiresti mõni salaseltsi liige Supilinna pealt üles ja kurtke oma muret. Küll ta juba salaseltsi kokku kutsub ning teie juhtum saab varsti lahendatud. Selline võim on raamatutel!
Supilinna salaseltsi filmi teavad tõenäoliselt paljud. Ise olen juba algusest peale nautinud selle filmi aluseks oleva raamatusarja teoseid, millest Küttepuuvargad on juba seitsmes. Minu jaoks seisneb nende raamatute võlu kindlasti ka selles, et olen ka ise hingelt supilinlane ja mul on hea meel, et samamoodi hingelt supilinlane lastekirjanik on otsustanud selle mõnusa puulinnaosa niimoodi laiema üldsuseni tuua. Ei saa ka öelda, et meil häid kodumaised lastekrimkasid üleliia palju oleks, nii et olemasolevaid tasub igal juhul lugeda.
Selle raamatu tegevus toimub Tartus Supilinnas ajaloolisel Lepiku tänaval. Loo põhiteema pole vast nii huvitav kui eelmistes teostes, kus varastati jalgrattaid, otsiti peidetud aardelaegast, üritati peatada kinnivarahaide tegevust ja õlletehasest limonaadi varastajaid jne. Samas on olukord, kus külmal talvel keegi puukuure tühjendama hakkab, kindlasti kriminaalne ja noorte detektiivide tegevust väärt. Teosesse on osavalt põimitud ka ajalugu, mis nooremale lugejale võib-olla siiski veidi liiga keerukaks jääb. Ei puudu ka reaalsed tegelased nagu näiteks Contra. Lõpplahendust oleks võib-olla veidi põnevamat oodanud.
3,5 tähte. Mõnus talvine lugemine - selline kergelt retrohõnguline? - ja lõpus tulid pisarad silma isegi. Väga vahva kamp tegelasi igatahes ja raamatuid ei pea tegelikult üldse järjest lugema, kuigi mõned tegelased korduvad. Võiks täitsa aastaaja järgi neid valida. Väga huvitav lõpplahendus, ikka täitsa teistmoodi.
Lugesin neljasele ja seitsmesele õhtujutuks. Endale tundus, et tahaks tempot juurde, ent lastele meeldis ja sobis. Hea raamat tulevastele krimikirjanduse austajatele.