See on humoorikas lugu poisipõlve rämedustest ja õrnusest ning tundlik sissevaade häbisse, mis üksildusega kaasneb. Kireva karakterite galerii ja sooja fantaasiaga vürtsitatud romaan pöörab otsustavalt selja macho-stereotüüpsete armastuslugude klišeedele, ladudes ennastsalgava aususega kõik kaardid lauale ning tunnistades, et suurim eneseületus on jõudmine teise inimeseni.
Jim Ashilevi is an Estonian novelist, playwright and poet.
He first gained recognition with his debut play Nagu poisid vihma käes (Like Boys in the Rain) which was praised for its original juxtaposition of poetic imagery and violence — a haunting interrogation of the essence of masculinity. At just twenty years of age, the play won him some of Estonia's highest playwriting awards and positioned him on the literary map as a key voice of his generation.
He went on to publish long and short-form prose and poetry. To date, his body of work includes two coming-of-age novels, Ma olen elus olemise tunne (I Am the Feeling of Being Alive) and Kehade mets (Forest of Flesh), as well as two non-fiction books on theatre.
Ashilevi is also a game developer. His debut work was Disco Elysium, one of the most critically acclaimed RPGs of all time. He served as the game's VO Director and after its release ventured into game writing.
His most recent book is the poetry collection Suutud (The Mouthless), published in 2025 by Libros Insanos.
Istusin laupäeva hommikul pooltühjas bussis, mis kesklinnast Õismäe suunas veeres ja lugesin viimast peatükki Ashilevi "Kehade metsast". Tõnismäel istus mu kõrvale üks natuke kopituse ja õlle järele lõhnav papi. Taksopargi juures hakkas ta kangesti nihelema ja märkasin, et ta uuris suure huviga mu raamatut. Järsku teavitas neiu sõitjaid heleda häälega, et saabumas on Hipodroomi peatus ja ma hakkasin end püsti ajama. Järsku kostus mu kõrvalt natuke karune hääl: "Noorhärra, millest see raamat räägib?" Bussi uksed juba avanesid ja rahvas hakkas väljuma. Sattusin korraks segadusse, vaatasin papi punetavaid silmi, vastasin puterdades "Ühe noore inimese üksinduse valust..." ja hüppasin viimasel sekundil sulguvate uste vahelt uulitsale. Ma vaatasin mõne sekundi liiklusvoogudesse kaduvat bussi ja mõtlesin korraks, kas papi hakkab nüüd selle lause peale seda raamatut lugema või mitte.
Loodan tõesti, et too papi hakkas Ashilevi "Kehade metsa" lugema ja leidis sealt ammu mälus tuhmunud hetked aastakümnete tagant. Hetked, mis tundusid toona nõnda olulistena, et võisid su maailma täielikult tükkideks kiskuda või selle paradiisina näivaks muuta. Päikeseline kevadhommik lasteaia mänguväljakul, kõmpimine koju oma elu esimese kahega koolikotis, TEMA huulte sõnulseletamatu pehmus ja sinu põse vastas olevad kergelt virsiku järele lõhnavad kuldpruunid juuksed. Kes meist ei tahaks kordki veel tajuda mõnda SIIN OLEMISE HETKE nõnda suure intensiivsusega, et ainus võimalus värisema hakanud käsi varjata on TEMAST kinni haarata ja TA tugevalt enda vastu suruda? See on veel võimalik!
"Kehade mets" võtabki vaatluse alla sellised hetked ühe Tallinna noormehe suureks sirgumise teelt. See on valuline ja üksik teekond, kus üheks põhilisemaks sooviks on lihtsalt kuuluda ning tajuda lähedust, sest üksildus on midagi kirjeldamatult kohutavat. Parem olla ori kui erak! Nõnda mööduvadki peategelase aastad lasteaiast ülikoolini sotsiaalses perifeerias, kus levivad igasugu kuulujutud "päris maailmast" ja kuhu vahel satub mõni eksinud teeline. Resignatsioon võtab küll aastatega peategelase üle aina enam võimust, kuid soov sealt pageda ei kao kunagi. Aina uuesti ja uuesti üritamine hoiabki romaani kaldumast liialt depressiivsusesse ning aitab säilitada positiivset nooti lõpuni. Sest olles leidnud teeviida, millele on suurte tähtedega kirjutatud "ARMASTUS", oled sa tegelikult juba õige teeotsa avastanud. Nüüd tuleb lihtsalt teele asuda!
kuulsin sellest raamatust kunagisest popkulturistide episoodist kui jim rääkis kui 12h raamatut ette luges. mitu aastat on see mul siin rakenduses want to read riiulis istunud kui nüüd selle aasta mais instast nägin jimi postitust et kuskilt keldrist on mõned eksemplarid välja ilmunud. saatsin sõbra kes kõrvalmajas elab viivitamatult selle teose jàrele. tänutäheks luges ta selle enne mulle andmist läbi. ideaalse suurusega raamat mida festivalile kaasa võtta ja siis lämbes telgis järgmisel hommikul uimas lugeda. tegu on ka esimese raamatuga mida ma kellegagi olen kordamööda ette lugenud. eelmine nädal tegime kivipaberkääre kolme võidu peale kes saab nädala lõpuks raamatu endale kaaslaseks. kaotasin ja pidin kopenhaagenis mingit novelli lugema.
õrnas eas cocole oleks eriti meeldinud, aga siiski väga meeldis. eriti neljanda peatüki lõpp.
Raamat kõnetas vägagi ja oleks nooremana ehk veelgi enam kõnetanud. Selline kurbmagus sisekaemus ja melanhoolne introvertsus on kaasas käinud ka minu teismeeaga. Mitte et kirjeldatud sündmustega oleks tingimata saanud samastuda, aga eks meil igal ühel on lapsepõlvest ja teismeeast mingeid piinlikke ja valulikke mälestusi hetkedest, mis tagantjärele vaadates polnudki nii olulised, kuid mis sel hetkel mõjutasid meie olemist liigagi palju. Need ongi vaja ära kirjutada, et neist lahti lasta. Usun, et nende ärakirjutamise kaudu annab autor need edasi lugejale, et ka lugeja saaks kasvõi oma peas sarnased tunded ja mõtted enda jaoks samamoodi ära kirjutada ja lahti lasta …
"Armastus annab inimesele miljard sõna, aga võtab ära suu. Armastus teeb tummaks. Sellepärast usun tänini, et armastus on tegudes." (30)
“… armastus on nagu vana kampsun. Su lemmikkampsun, kuhu on augud sisse kulunud ja mille käised hargnevad. Topiline ja väljaveninud, aga ometi kõige soojem ja mugavam kampsun. Sa oled sellega harjunud. See lõhnab tuttavalt ja teeb olemise mõnusaks. Sul on seda kandes tunne, et sa oled sina ise. Et sa oledki kodus." (91)
Väga nauditav. Ehe lugu, aus sissevaade poisist meheks kasvamisest, mõnus keel ja lopsakas stiil. Eesti kirjanduse viimase aja parim teos, mida lugenud olen!
Oh ei. OH EI. See oli minu ainus reaktsioon läbi raamatu.
Valus sisekaemus lapsepõlve, pubekaeasse ning ülikooli esimestesse aastatesse. Sõpradele allutatus, introvertsus ja mitte tavanormidele vastamine, võistlus seksuaalsusega ning esimesed sügavad tunded millele ei ole vastatud. Kõik see panigi ohkama ja ütlema ainult üht - oh ei. Olenemata sellest, et kirjutatakse läbi poisi vaatevinkli, oli väga palju puutepunkte ja raamat aitas kindlasti lahendada nooruspõlve seljankat. Üks hia lugemine!
Täiesti uskumatu teos - ja seda positiivses mõttes. Vist... Jah... Autoril on võime lugejas esile tuua kõik tunnetuslikud spektrumid, "Kehade metsa" lugemine on taassünd, põlemine, äratundmine, ning seda just taolises järgnevuses. Ashilevi on kirjutanud teksti, mille potentsiaal on palju laiem, kui ma praegu suudan mõista või kirjeldada. Võrratu.
Võtsin raamatu kätte pisukese eelarvamusega, aga pean tunnistama, et tegelikult mulle meeldis väga. :) Raamatus on ühe poisi meheks kasvamise lugu, mis on täis armumisi, piinlikkust, oskamatust käituda. Olen aastaid töötanud õpetajana ja võib-olla just seetõttu tundub raamatu peategelane tuttav. Ma ei saa öelda, et mõni konkreetne poiss oleks silme ette tulnud, aga eks kirjandustegelane ongi koondkuju. Jim Ashilevi kirjutamisstiil on nauditav ja teravmeelne. Lugesin raamatukoguraamatut ja seetõttu oli pea igal lehel tsitaate alla joonitud (need olid tegelikult kustutatud, aga veidi oli näha siiski) - enamik sellistes kohtades, kus ma ka ise alla jooniksin. :)
Pole tükk aega ühegi raamatu peale südamest nii palju naernud. See raamat on koomuskeid täis, pannes mu vatsa iga paari lehekülje tagant võppuma, suutes seda teha fantaasiarohkete kujundite abil, ilma labasusse laskumata (mitte et huumor oleks saavutatav ainult labasuse abil, aga tihti nii on). Ja kuigi tegevustik oli vahepeal tõepoolest tobe ja lapsik, aga eks lapsepõlv olegi ju lapsik, siis on tervel raamatul siiras ja tugev tähendust täis jõud, mis oma kämmaldega ka minu südamest kinni võtta suutis, tuues minusse mingit sorti rahu mida ükski teine raamat üle pika aja teha suutnud pole.
Mulle tohutult meeldis, kuidas see tekst voolas. Peategelase lapsepõlve osa oli oodatult mulle tähendusrikkam. Hugo Bossi legend võiks olla varaste 2000. aastate Eesti pärimus küll.
Aga eks ärkav noor mees on huvitav nähtus, millega ma lihtsalt ei samastu.
Kõige rohkem on mul hea meel, et see raamat kutsub mind rohkem eesti keeles ja eesti meeles lugema.
Ma pole ammu ühte raamatut niimoodi nautinud. Jimi stiil, keeletunnetus, mõtted ja kujundid panid mul sees ikka kõik kukerpallitama. Nagu oleks armunud. Imeline.
Üleskasvamislugu, raamitud patukahetsusliku mea culpana kõigile naistele, kellest minajutustaja alates lapsepõlvest sisse võetud oli ning kellele enda meelest ühel või teisel moel liiga tegi. Esimene pool raamatust - just see, mis puudutab varasemat noorust - on tohutult tempokas, vaimukas ja vaimustavalt hea stiiliga kirja pandud. Midagi läheb mõttetiheduses kaotsi just teises, hilisemat murdeiga ja tudengiaastaid puudutavas teises pooles, mis on justkui ambitsioonikam, transgressiivsem ja tumedam, kuid jääb isegi liialt oma kahetsusse rumineerima. 4/5
sellel romaanil õnnestus olla samaaegselt muinasjutuline ja realistlik. naljakas. eelkõige inimlik. ütleme siis näiteks tõetruu. viis mind tagasi Mustamäele ja koolipinki, olgugi et ma enda lapsepõlve nii traagilistes toonides ei meenuta. kuigi äkki peaks. ja lõpuks pani nentima, et eks see lähedus olegi keeruline asi, ei minagi seda mõista.
Sattusin lugema ühte väga kutsuvat arvustust selle raamatu kohta ning 20 minuti pärast olin raamatukogus ning nõudsin seda teost enesele. Nii väga tahtsin, et selle raamatu ideed saaksid minu mõteteks. Ja taevale tänu, ma ei pidanud pettuma! See raamat oli tõesti täpselt see, mille järele lõhnas. Siinkohal tooksin välja ka ühe oivalise tsitaadi. “Mandariin ütles mulle kord midagi ilusat armastuse kohta. Esialgu see ei kõlamud ilusti. Ma isegi pettusin veidi. Ta ütles, et armastus on nagu vana kampsun. Su lemmikkampsun, kuhu augud on sisse kulunud ja mille käised hargnevad. Topiline ja väljaveninud, aga ometi kõige soojem ja mugavam kampsun. Sa oled sellega harjunud. See lõhnab tuttavalt ja teeb olemise mõnusaks. Sul on seda kandes tunne, et sa oled sina ise. Et sa oledki kodus.” Täiuslik raamat armastusest. Kõnetas, kirjutas lahti mindki väisanud tundmusi ja mõttekesi. Tõesti soovitan!
Peale raamatu lugemist tekkis mul tutvusringi meessoost tuttavatele ja sh elukaaslasele nii palju küsimusi. Oleks aidanud mul nooruses poisse paremini mõista, sest siis arvasin naiivselt, et ainult tüdrukutel on sellised kasvuvalud.
Loetud sai järjekordne väljakutse punkt - kaasaegse eesti kirjaniku teos - Jimi Ashilev "Kehade mets". Seda fabula äpiga.
Kuulnud olin sellest raamatust varem küll, kuid sisusse süvenenud polnud. "Kehade mets" võiks vabalt olla biograafia, kellegi tagasivaade oma posipõlvele, kus süütud lapsepõlvemängud asenduvad kooliaja rumalustega ning täiskasvanuks saamise raskustega. Kusjuures kordagi ei mainitud selle poisi nime. Naistega ta kontakti luua ei oska, rahuldust pakub vaid porno. Nii vabandabki poiss kõigi tüdrukute ees, kellele ta oma elus pettumuse on valmistanud. Laura. Karolin. Doris. Stella. Renate. Piia. Kui kõik sõnad saavad öeldud, on lugu läbi.
Pole midagi turvalisemat ja tuttavamat, kui olnud aeg. See, mis on juba läbi. Minevik on valmis, seda ei pea enam torkima. Seal ei saa rohkem midagi valesti minna.
"Kehade mets" on üsna omamoodi lugu, jälle vahetult aus, mistõttu meenutas veidi Stig Rästa "Minu Kennedy" algust, Stigi lapsepõlve ja noorukiea rumalusi. Mida kaugemale lugu arenes, seda enam see sarnasus kadus ning lõpuks oli neis ikka täiesti teine maailm. Kõige rohkem erinesid need teosed kindlasti stiili poolest. "Kehade mets" oli kindlasti unikaalsem ning mulle meeldis selle stiil, kus elulised seigad vaheldusid peategelase kaootilistes mõtetes ekslemisega. Kusjuures kordagi ei mainitud selle poisi nime. Tema maailmapilt on aga tavapärasest erinev ning üllatavalt paeluv. Kirjutasin siia välja ka paar stiilinäidet:
Kui lapsepõlve rohelise muruga mängumaa metafoori edasi venitada, siis mängumaa värava taga ootas mind hiiglaslik lihav tupp, mis pärlendas hommikuses kasteheinas udunimbuse loori all.
Raamatu läbiv teema on kindlasti inimlähedus/-suhted: perega, koolikaaslastega, sõpradega, tüdrukutega. Olgu öeldud, meie peategelane on selles üsna äpu. Ta on teistmoodi ning enamik ei mõista teda. Üks oluline teema on veel ka koolikiusamine, selle kõige hullemas vormis, nii nagu meil siin Eestis tegelikult on. Mind on ka kiusatud ning saan kinnitada, kui ehe see kirjeldus on. Olemas oli see miski, mis noorteromaanis "Lootuse õunakook" vajaka jäi. Uudne oli mu jaoks asja kujutamine kiusaja vaatepunktist.
Teadsin, et ma polnud kunagi normaalne olnudki, aga ma ei osanud end siiski kunagi vaadelda kui erilist jõhkardit, koolikiusajat. Ma otsisin sõpru ja tahtsin kuhugi kuuluda. Mu eesmärk ei olnud teistele liiga teha. See polnud esimene mõte, mis mul hommikul ärgates pähe tuli.
Armastus teeb tummaks. Sellepärast usun tänini, et armastus on tegudes. Armastus on see, mida sa teisele inimesele teed. Sõnad on õhk ja õhk võib käia nii suu kui nina kaudu, aga võib käia ka perse kaudu.
Nad panid oma armastuse saiakestesse. Aga nad panid seda sinna liiga palju. Nad küpsetasid kogu armastuse ära ja viisid turule laste, tuvide ja partide kõhurõõmuks.
Raamatu eripäraks on omamoodi stiil, mis igale lugejale kindlasti ei sobi. Samuti võib šokeerida selle ausus, mis erineb suuresti enamikust tänapäeva teostest, kus argist ilustatakse ja/või peidetakse. Kui need paar asja ei häiri, siis soovitan lugeda. Mulle see stiil sobis ning kunagi loen loodetavasti ka Ashilevi esikromaani.
Raamatut alustasin täielikult ilma ootusteta. Tuleb tõdeda, et kirjanik polnud minu jaoks kuigi tuttav. Samuti, tahtsin midagi kerget vahelduseks lugeda ning siis saingi kätte just selle raamatu. Kokkuvõttes jäin loetuga väga rahule. Ma usun, et paljud meist tunnevad end peategelasele sarnaselt mingis eluetapis. Kui on soov lugeda midagi kerget, ent samas elulist, siis soovitan.
Raamat räägib ühe poisi arengust varasest lapsepõlvest ülikooli lõpuni. Mulle see raamat meeldis. Huvitav on lugeda mehe vaatepunktist tunnetega toime tulemisest ja nende kirjeldamisest. Andis argumenteeritud mõtteid, miks poisid tüdrukuid kiusavad ning kuidas tänu ühele sündmusele on võimalik suhteid terveks eluks ära rikkuda. Koolikaaslastega lumesõjad ning tagaajamised tulid nii tuttavad ette ning panid mind laginal naerma. Huvitav, kuidas keskkond meid mõjutab ning kui palju me laseme end teiste otsustega kaasa viia. Tõsi, raamatus osad tegelased ropendavad, aga oleme sellega ju kõik ka reaalses elus kohtunud. Hakkasin mõtlema kui minimaalne suhtlus peategelasel enda vanematega oli. Ning kui vähe üksteisest teati. Kokkupuutudes selliste inimestega, kes ei soovi palju rääkida ongi keeruline mõista, mida nad tegelikult mõtlevad. Sain siit raamatust natukenegi rohkem aimu, mida nad mõelda võivad. Mind jäi kummitama järgmine lõik: "Mul ei lähe iial meelest see, kui Saar palus igaühel esitada klassile füüsikaline paradoks ja me ragistasime kolmel järjestikusel tunnil ajusid teemadel, mis ulatusid ajas rändamisest ja mustadest aukudest kuni metafüüsika algküsimusteni välja - miks on ülepea olev ega pigem eimiski? Omaalgatuslik olümpiaad tipnes minu esitatud küsimusega, mis puudutas mu vana klassivenda Hugo Bossi ja seda, kuidas ta oma sünnipäeval basseinipõhjas kükitades suure pudeli kokat ära jõi. Kuidas ta sai vee all suuga kaheliitrise Coca-Cola pudeli avada ning selle ühe sõõmuga tilgatumaks juua, laskmata piiskagi vette?" ...10. klassi kolmanda veerandi lõpus, mil õpetaja Saar ulatas mulle ja Antonile ümbriku, mis sisaldas ühte ja ainsat seletust Hugo Bossi Coca-Cola müsteeriumile. See oli mõeldud ainult meie silmadele ja me ei jaganud seda mitte kellegagi.
Ühtaegu lummav ja rõve. Selgituseks: Ühelt poolt on lõigud nagu: "Nad panid oma armastuse saiakestesse. Aga nad panid seda sinna liiga palju. Nad küpsetasid kogu armastuse ära ja viisid turule laste, tuvide ja partide kõhurõõmuks. Nad jagasid oma armastuse laiali ja läksid oma õnnetusse uberikku kaklema." Ning teiselt poolt on välja toodud kõikvõimalikud nimetused suguelundite kohta.
Usun, et kõigile, kelle teismeiga möödus nullindatel, ka äärmiselt piinlik lugemine, kuna äratundmist on palju, isegi kui ei ole Tallinnas üles kasvanud.
Raamatu alguse ajastu oli äratundmist pakkuv. Sai seekaudu mu näpu haaratud ja edasi võitis mu meeled need mõnusad ja mahlased laused ja kirjaviis. Lugu, mis hargnes oli üpris sekuralistlik, kuid isikliku arenemise kitsaskohti avav.
Mu keha teadis mind juhatada, aga mu mõistus ja meeled ei leidnud teed. Mu keha läks ees ja ma komberdasin talle pimedas järele. Mu leha läks metsa ekslema. Mu keha läks kaduma. Otsides võõra puudutust. Leidmata peotäit marju.
Ühe poisi meheks sirgumise teekond koos kõigi avastuste, kogemuste omandamise, murede ja rõõmudega. Samuti on see lugu sellest kuidas jõuda iseenda ning seejärel teiste inimesteni.
Kohati naljakas, kohati kurbmagus, kohati (minu maitse jaoks isegi liiga) nilbe, ladusalt kirja pandud ja kiirelt loetav.
Lõpetamine võttis küll kaks kuud aega, sest palju muid ahvatlusi on olnud, aga iga kord, kui raamatu kätte võtsin, sain rahulikult pooleli jäänud kohast jätkata. Ashilevi stiilis on midagi, mis mind paelub. Mul on tunne, et ma võiks lugeda isegi sellest, kuidas ta hommikul süüa teeb. Kuigi teema pole ehk tavaliselt mu lemmik, siis seda raamatut nautisin ma väga - nii stiili kui sisu.
Tead see on päris kahtlane, kui 9.klassi kohustuslikuks kirjanduseks on raamat pornosõltuvusega poisist, kes tunneb ennast üksikuna ja kellel on üks ÄÄRMISELT kahtlane (nii tegude kui sõnagega) "sõber"
Algus oli aeglane ja tsipa kahtlane, keskelt läks kiiresti (ma pidin füüsiliselt lehti skippima) ja oli no kohe väga kahtlane, lõpp vajus uuesti igavaks ära ja oli underwhelming
Seedin veel seda raamatut, aga ei olnud üldse mitte paha lugemine. Väga ladusalt kirja pandud! Noore poisi elu oma eheduses ja ilustamata. Piinlikud momendid ongi piinlikud, nõmedad juhused kukuvadki nõmedalt välja jne jne...