Stiil läks konservatiivsemaks, millest mul on kahju, aga muidu endiselt - kobe teismeliskoomiks, mitte midagi supererilist, aga pole paha ka. Kahju ainult, et süžee selle volüümi ajal juba korduma hakkab, millest tegelased ise ka aru saavad (punkt nende kasuks), aga mis minu arust loole palju juurde ei anna, paarist laboratooriumisse sattumisest ja reetlikust vanemafiguurist peaks igaühele terveks eluks piisama, no need to drive the point home .
Lugesin kõik #1-5 läbi.
Edasi vast ei loe - järgmise osa #1 leidsin ka ja seal läks joonistusstiil veel tavapärasemaks ja, mulle vähemalt tundub, lihtsamaks/odavamaks (vähe detaile ja värvivarjundeid...), ühesõnaga just selline, nagu mulle eriti ei meeldi. Tähendab, need pole otseselt mingid kriteeriumid, ühevärviliste pindade jms-ga saab ka ägedaid asju teha, aga selle üldmulje on säärane tüüpiline multikalik, mida ma ei armasta. Kuna ka süžee läks selle osa jooksul nõrgemaks ja suurt pinget ei tekkinud, et mis edasi saaks, siis las ta's jääb. Eriti, et ma hakkasin seda M. Bennetti pärast üldse vaatama ja tema selles ja edasistes ei osale.
Pisut selline mulje jäi, nagu oleks esimeses osas otsustatud midagi uutmoodi ja ägedamat teha, aga ehk see ei müünud või midagi ja siis vahetati inimesed välja, mindi konservatiivsema pildi peale ja lasti edasi. Aga ma ei viitsi välja uurida, kas see tunne tõele vastab. Kas see on koomiksikunstis tavaline nähtus? Mulle meenub, et ka Rat queens läks, mida edasi, seda kunstiliselt nõrgemaks...