Betti Alver. Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused

by Enn Lillemets, Kristi Metste

Betti Alver : usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused : lisandusi tundmiseks / [koostanud ja toimetanud Enn Lillemets ja Kristi Metste ; fotod valinud Tio Tepandi ; kujundanud Andres Tali]

Aastaid kogutud ja sõelutud allikmaterjalid – usutlused, kirjad, päevikuväljavõtted, mälestused, fotod – toovad meie ette elavana Betti Alveri, ühe luuletippudest, säravamaist, kes eestlasil olemas on. Erinevad allikad selgitavad, täiendavad ja süvendavad üksteist. Avanevad leheküljed elust, milles on nii vaesust kui rikkust, nii ainulist enesemääramist kui saatuslikku määratust. Koos Heiti Talvikuga ja ilma. Koos teistega ja siiski omaette. Tahaks loota, et pole ületatud piiri, kus kõik muutub üksnes “padades ja tolmus sorimiseks". Ja et ikka jääb sõelale olulisim – Betti Alveri Sõna. (Enn Lillemets, koostaja)

528 pages, Hardcover

Published January 1, 2007

Reviews

[Mirjam Burget]

Raamatu sisuks on vestlused, kirjad, päevikukatked ja meenutused Betti Alverist. Kui raamatukogutöötaja mulle küsimise peale riiulite vahelt 500-leheküljelise teose välja otsis, pani see küll mind esialgu ahhetema. Raamatut lugemine läks aga kergelt: sisu oli esitatud ladusal ja hästi loetaval viisil. Võib-olla mõnda osa oleks kärpinud, nt muutusid minu jaoks liiga spetsiifiliseks kirjad, kus Alver arutab Svetlan Semenenkoga tõlgete tähenduse üle. Teose puhul hämmastas mind aga autori sotsiaalne pool. Kuigi Alver ei pidanud end seltskondlikuks inimeseks, külastas tema kodu sellest hoolimata arvukalt inimesi. Mulle jäid raamatust enim kõlama mõtted Alveri loomingu ja tema sõnakasutuse kohta. Eriti tabavalt võtab tema hilise loomingu olemuse kokku järgmine idee: „Umbes sel ajal, kui keaskealine Pärt hakkas tegelema muusika elementaarosakestega – üksiku noodiga ja kirjutades hõredate nootidega partituure, lastes igal helil lõpuni kõlades mõjule pääsega, umbes sel ajal avastas hilis-Alver luulevormi, kus iga sõna täidab uue värsi, nii et viimane kui sõna on üksi ja omaette nähtav, kõlav ja maitsev. Aga see vorm on mõjus ainult siis, kui iga noot ja iga sõna on kullaterakesena tohutust maagimaardlast välja uhutud“ (lk 247).