Olen Rootsis elanud seitse aastat, alguses õpilasena, hiljem lapsehoidjana, praegu ämmaemanda ja emana. Tunneme end perega siin hästi, peame oma kodumaaks tervet Euroopa Liitu ning Stockholmgi on sisuliselt Tallinna naaberlinn.
Rootsi on maailma parim riik, selles on enamik kohalikke kindlalt veendunud. On siinne ühiskond tõesti valuta sündinud ja üdini turvaline? Olen palju õppinud ja arenenud – vabanema eelarvamustest ja võõravihast, austama erinevaid vaateid, elama tervislikumalt, olema efektiivne. Mida kauem siin elan, seda enam veendun, et Rootsis käib pidev sees- ja välispidine uuendamine. Pingeid ja stressi on igapäevaelus tõepoolest vähem. On tunne, nagu oleks kodumaa laienenud ning selle nimeks on Rootsi-Eesti.
Võrdõiguslikkus, mitmekultuurilisus ja kakskeelsus on teemad, millest ei saa ma oma Rootsist kirjutades üle ega ümber. Jutustan ka igapäevaelust, kuhu mahuvad peale kõige muu kinnisvaralood, töö sünnitushaiglas, laste jalgpallitrennid, meedia ja reisisoovitused.
Mida rohkem Minu sarja raamatuid käest läbi käib, seda enam tekib tunne nagu loeks sõbrannadelt saadud kirju. Autoril on ladus stiil ja väga eluterve huumorimeel. Soovitan!
"Minu Rootsi. Sünnitusvaludeta ühiskond?" on põnev lugu naisest, kes käis korra Rootsis vahetusõpilaseks ning aastaid hiljem otsustas sinna elamagi minna - niivõrd võib üks riik ja elamisviis hinge pugeda. Kuna olen ka ise olnud vahetusõpilane, siis tunnen, et minu vahetusriigil on ka 10 aastat hiljem eriline koht minu südames, ehkki sinna elukoha loomist ma kaalunud ei ole. Mida enam loen "Minu.." sarja raamatuid, seda rohkem need mind haaravad - piirangutega ajal on reisimuljete lugemine väga mõnus kogemus, võimalus ilma oma kodu mugavusest lahti laskmata veidi ringi rännata. Ja selle raamatuga tundsin, et Rootsile sai tõepoolest ring peale tehtud ning rootslaste elustiili tundma õpitud. Mis siis ikka, tuleb soovitatud sihtpunktid eesmärkidena kirja panna!
Ladusalt kirjutatud raamat. Lugemise ajal tõmbasin kogu aeg paralleele Soome eluga kuidagi automaatselt sest elan siin. Jumal tänatud, et Soome pole veel nii naiivistunud ja mannavahustunud riik kui seda on Rootsi. Inimeste stressitaluvus on siin ka kindlasti madalam võrreldes Eestiga ja heaoluühiskond on inimesed küll ära pehmostunud rohkem, aga no Rootsi on ikka next level. Üks lause raamatus pani mind veidike kulmu kergitama:”Sellest noortes lootusetusest tekkivast, autosid süütama ajavast frustatsioonist räägitakse palju”. Et seda siis kutsutakse rootsi päraselt frustatsiooni välja elamiseks. Njah. Kuid ühe asjaga pean nõustuma, töökultuur põhjamaades on mõnus ja inimestega arvestav :)
See oli üks ladusamini minevaid Minu-sid. Lugusid oli mõnus lugeda ja leheküljed lendasid. Aga kui tema leidis sealt endale järjest enam tõendeid sellest, et elab sobivamal pool Läänemerd, siis minuga oli just vastupidi. Sain üha rohkem kinnitust, et permanentselt seal olla ei tahaks, mulle elutervem ja kaine mõistusega Eesti meeldib rohkem, kui see vikerkaarevärviline ülitolerantne vatitupsumaailm. Aga igaühele oma. Ja Stockis külas käin endiselt hea meelega ja väikestes kogustes naudin Rootsit ning rootslasi heal meelel :)
Selles mõttes oli alapealkiri väga täppi, et suurem osa ajast oligi juttu haigla-elust ning sünnitusosakonna tööst, kuhu kõik muud valdkonnad läbi reaalsete kogemuste sisse olid põimitud. Kahe riigi vahe on siingi suur ja midagi palju enamat, kui vaid 400 km.
Aga lugemiseks soovitan küll. Humoorikas ja tempokas, haigutus peale ei tohiks tulla ja lugemisnaudingut jagub igale maitsele.
Üks mõnusalt kirja pandud Minu-sarja lugu, mis avas ühtviisi piisavalt nii autori enda elu kui ka Rootsi ühiskonda üldisemalt. Mul sai see raamat juba mitu päeva tagasi loetud, aga nüüd tagasi mõeldes esimene mõte, mis pähe lööb, on see, et mina küll Eestile sellist tulevikku ei tahaks. Ühelt poolt on tõesti hea, sest Rootsis on palju positiivset ja sellist, millest eeskuju võtta, kuid natuke on nagu ka "mullimaailm", või nagu autor kirjutas, siis ei osata isegi enam nn igapäevaelu pingetega toime tulla ja ununenud on teadmine, et vahepeal ongi elu üksluine või raske. Aga samas... eks kui sellise eluga ära harjuda, siis tundubki jälle sobiv ja õige ja seda kriitilisust on raske säilitada. Minu jaoks on autoril aga selle säilitamine õnnestunud.
Autor on Rootsis elanud seitse aastat, alguses õpilasena, hiljem lapsehoidjana, ämmaemandana ja emana.
Raamatus kirjutatakse võrdõiguslikkusest, mitmekultuurilisusest ja kakskeelsusest. Autor jutustab ka oma igapäevaelust, kuhu mahuvad kinnisvaralood, töö sünnitushaiglas, laste jalgpallitrennid, meedia ja reisisoovitused.
Raamatut oli hea lihtne lugeda ja mõne asja järgi tekkis igatsus, et võiks siingi selline elu olla. Näiteks tööelus. Samas mõni asi on ikka nii naljakas, sest seal on selline pehme ühiskond.
Näiteks: Teine olukord, mis minus ikka ja jälle kummastust tekitab, on see, et haigla öine personal ei julge osakonnast väljaspool koridorides ja tunnelites üksi liikuda, kuna "kes teab, kes seal kõik öisel ajal käia võivad". (lk.199)
Soravalt ja ladusalt kirjutatud. Peatükid hõlmavad paralleelselt jupikesi autori elust ning samas Rootsi ühiskonna ja kultuuriepisoodide kirjeldusi. Mõnus lihtne lugeda, kuigi sageli kipub olema kuskilt ära kolinud autoritel see kiiks, et nad võrdlevad oma pidevalt edasiliikuvat elu eelmise elukohaga, unustades, et ka eelmine elukoht areneb ühiskonnana. Siin siis ehk oli veidi liiga palju sellist rõhutatud võrdlust Eestiga nö kolimiseelselt ning kohati tajusin ka maailmavaatelikke kallutusi (näiteks arvamus, et Eestis EKRE-laadne erakond saaks valimistel 90-95% häältest). Aga muidu tore ja kerge ajaviiteline lugemine ning kindlasti eriti soovitatav neile, kes ise töötavad mingil meditsiini- või õenduse alal, kuna ka autor töötas selles valdkonnas.
Minu meelest üks Minu-sarja pärleid, just selle poolest, kui huvitav seda raamatut sisse ahmida oli. Just seda ma Minu-sarjast ootan: teada saada, millest ja kuidas kohalikud mõtlevad, nende vaateid erinevate nähtuste ja ka poliitika osas, nende igapäevaelu, mida nad söövad-joovad. Seda kõike see raamat valgustas ja väga põhjalikult ning mul oli tõesti huvitav lugeda. Natuke teistsuguse mulje jättis autori enda emotsioon rootslaste suhtes: mulle tundus ta veidi üleolev ja veidi nende üle muigav: et miks nad näiteks vaimsesse tervisesse nii tõsiselt suhtuvad ja selle turgutamiseks nii kergesti vabu päevi ja töölt taastumisaega annavad... On ikka lollid, eks. Aga vaimne tervis ongi tähtis ja Rootsi ühiskonnana on natuke rohkem üksteisega arvestav ja positiivne kui meie oma, mu meelest. Samas see, et autorile mõned asjad vastukarva olid, on ka tema õigus ja osa tema iseloomust.
Igatahes väga kergesti loetav ja põnev raamat. Soovitan!
Suuremal määral midagi sellist ma olengi "Minu..." sarja raamatutest oodanud. Raamat keskendus rootslastele ning nende elukommetele, isegi kui mingil hetkel tundus, et autor räägib kogemustest tööl natuke liiga palju. Siiski tundsin, et autor toob mind suurepäraselt ellu Rootsis mitte oma pere-ellu, mida olen tundnud mõne teise sama sarja raamatu puhul. Samuti olin väga rahul laia teemade ringiga ning raamatu ülesehitusega.
PS! Nendel jõuludel proovin kindlasti ära piparkoogid sulatatud sinihallitusjuustuga.
Mul on selle riigiga seletamatu side - mulle meeldib nende mõtteviis, olen rootsi keelt õppinud.. Raamat oli väga mõnus ja muhe ning nii mõnigi kord tundsin positiivset kadedust. Meil on, mida õppida, samad olen nõus turvalisuse narkomaanisga.. Mulle meeldisid eluolu kirjeldused, sh meditsiini iseärasused. Mõnus lugemine!
Huvitav raamat. Oleks isegi rohkem võinud olla ämmaemanda tööst kirjutatud, aga oli ka nii päris huvitav lugeda. Sain palju rohkem rootslaste ja Rootsi kohta teada. Mis mind üllatas oli reedeõhtused kommisöömingud.
Meeldis see, kuidas autor muutus Rootsis tolerantsemaks. Andis raamatu lõpus häid praktilisi soovitusi Stockholmi kohta ja tekitas soovi külastada Põhja-Rootsit.