What do you think?
Rate this book
Saladuslik tsaar #3
Kettmõõgaga mõõdetud maa
Maa on võõrelu haardes. Säilinud on vaid väike lapike, kus osutatakse vastupanu. Veel on inimesi, kes teevad kõik, mis nende võimuses, et inimkonna koduplaneet jääks neile alles.
See lapike on Eesti.
Need inimesed on Eestlased.
See lapike on Eesti.
Need inimesed on Eestlased.
249 pages, Paperback
First published November 23, 2015
12 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 6 of 6 reviews
July 13, 2016
Olen küll võib-olla veidi erapoolik antud teost hindama, kuid teen seda siiski :)
Mulle meeldis väga, et autorite esialgsest kavandatud kogumikujutust kasvas välja romaan. Tõesti on hea lugeda üht korralikku tervikust tükki, mis seob varasemad seigad ilusti kokku ja annab head ainest uuteks. Endiselt võib leida mõlemale autorile omaseid äratuntavaid jooni, kuid minu meelest need siinses loos täiendavad teinetest, mitte ei mõju võõristavalt. Vähem on tavapärast janti ja rohkem tõsisemaid teemasid. Ei, nalja (naersin kontrollimatult stseeni kirjelduse juures, kus Jomka ja Los napsatud laste kohal vaidlesid ja maimud neid vaikides vaatasid - väga hästi realiseeritud :D) ja muhedaid kirjeldusi jagub endiselt, kuid mul on tunne, et autorite sünergia on siin lõkkele löönud. Kui varasemad kogumikkude lood olid ehk rohkem varateismelise hullud tembud, siis nüüd on tegu täiskasvanulikuma tööga.
Mind ei häiri otseselt romaani järsk lõpp. Vaadates, kuidas on Varrak poolitanud näiteks G.R.R. Martini “Jää ja tule laulu” saagas eesti tõlkeid (lihtsalt keskelt), on mõistetav ka Fantaasia kirjastuse mure liigmahuka raamatu trükkimise osas. Ja siin on lugu täiesti loogiliselt poolitatud - retk Tarbatusse, retk Uus-Kiievisse. Ja rääkides ootamatust pöördest romaani lõpus: arvestades kõiki veidrusi ja naasemisi Tooni-järgses maailmas, pole ühegi lahkunud tegelase taassünd võimatu.
Tean, et järg on peatselt ilmumas ja neid kahte tulekski tegelikult koos lugeda ning ühe tervikuna hinnata. Kuid mul pole kahju esimesele poolele südamerahuga viis tärni ära laduda. Himu edasi lugeda on vägagi olemas. 5!
Mulle meeldis väga, et autorite esialgsest kavandatud kogumikujutust kasvas välja romaan. Tõesti on hea lugeda üht korralikku tervikust tükki, mis seob varasemad seigad ilusti kokku ja annab head ainest uuteks. Endiselt võib leida mõlemale autorile omaseid äratuntavaid jooni, kuid minu meelest need siinses loos täiendavad teinetest, mitte ei mõju võõristavalt. Vähem on tavapärast janti ja rohkem tõsisemaid teemasid. Ei, nalja (naersin kontrollimatult stseeni kirjelduse juures, kus Jomka ja Los napsatud laste kohal vaidlesid ja maimud neid vaikides vaatasid - väga hästi realiseeritud :D) ja muhedaid kirjeldusi jagub endiselt, kuid mul on tunne, et autorite sünergia on siin lõkkele löönud. Kui varasemad kogumikkude lood olid ehk rohkem varateismelise hullud tembud, siis nüüd on tegu täiskasvanulikuma tööga.
Mind ei häiri otseselt romaani järsk lõpp. Vaadates, kuidas on Varrak poolitanud näiteks G.R.R. Martini “Jää ja tule laulu” saagas eesti tõlkeid (lihtsalt keskelt), on mõistetav ka Fantaasia kirjastuse mure liigmahuka raamatu trükkimise osas. Ja siin on lugu täiesti loogiliselt poolitatud - retk Tarbatusse, retk Uus-Kiievisse. Ja rääkides ootamatust pöördest romaani lõpus: arvestades kõiki veidrusi ja naasemisi Tooni-järgses maailmas, pole ühegi lahkunud tegelase taassünd võimatu.
Tean, et järg on peatselt ilmumas ja neid kahte tulekski tegelikult koos lugeda ning ühe tervikuna hinnata. Kuid mul pole kahju esimesele poolele südamerahuga viis tärni ära laduda. Himu edasi lugeda on vägagi olemas. 5!
December 25, 2015
Kogumikku "Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood" arvustades küsisin lõputuseks "Ippolit, quo vadis?". Romaan või järjekordne jutukogu? Pole möödunud veel aastatki, kui sain oma küsimusele vastuse. Romaan! Ja lisa on tulemas!
Ippoliti-Tooni ühismaailm on kiiresti arenemas aina keerulisema ning laiahaardelisema eluvormi suunas. Seni on olnud peamisteks tegevuspaikadeks Eesti (küll murukamara all ja peal), hiidasteroid Tooni ning Kuul paiknev multikultuurne asum. Äramärkimist on leidnud juba ka Marss ja kääbusplaneet Pluutole rajatud eestlaste koloonia. Tühja ja avastamata maad on veel küllaga, et mõned expansion'id välja anda. Näiteks Maa teised piirkonnad peale Eesti ja selle lähiümbruse. Kas Ippolit tegi tõesti puhta töö ülejäänud inimkonna kallal või on kuskil säilinud veel mõni asurkond? Äkki on Tiibetis buda mungad omale mägedesse vallutamatu kindluse rajanud ning ka lahingjakkide armee loonud? Või on Amazonase vihmametsades indiaanlaste suguharu, kes pole teadlikud Ippolitist ega Toonist ning peavad maavõõrikuid lihtsalt priskeks ja toitvaks suupisteks?
Lisaks tegevuspaikade paljususele on Ippoliti-Tooni maailm ka väga "liigirohke". Estronaudid, maavõõrikud, ekshumaanid, maoljad, maapealsed (Tarbatu ja Uus-Kiievi elanikud), digitaalid ja mutandid. Ilmselt jäi loetelust veel üht koma teist välja. Kõik need erinevad fraktsioonid on üksteisega halval juhul sõjajalal ning heal juhul lihtsalt teadmatud üksteise olemasolust. Sõditakse, kakeldakse, madistatakse ja vaieldakse erinevate asjade pärast. Kes on õigem eestlane? Kes on õigem Homo sapiens? Kes on õigem Tarbatu valitseja? Kellest saavad püha Gagarini ja neitsi Tereškova mantlipärijad? Kellest saab planeet Maa pärisperemees? Lõplikke vastuseid nendele küsimustele "Kettmõõgaga mõõdetud maa" meile ei anna ning romaani lõpus aset leidvad sündmused jätavad kõik otsad lahti.
Kindlasti tasus end ära autorite otsus žanrit vahetada. Romaan annab tunduvalt kompaktsema pildi ning paneb laiemasse konteksti ka osad seni pooljuhuslikena tundunud tekstid eelnevatest kogumikest (näiteks jutt "Proovisõit ehk Kuidas vürst kuu peale kippus"). Nüüd tundub lausa vajalik võtta kahe esimese kogumiku tekstid ja need narratiivi kronoloogilises järjestuses taas üle lugeda. Vahel hakkab kogu selle lahingumöllu keskel ununema, mis selle verevalamise põhjustas ja kui palju kaaslasi on juba hukkunud. Seersant/leitnant/kolonel Kallose sajandeid kestnud kolgatatee pole veel kindlasti oma lõpplahendust leidnud, sest vihane võitlus Eestimaa pärast jätkub.
PS: Lisamärkusena tekkis minus siiras huvi, kas romaani autorid on lugenud nende teose vaderiks olnud Aristarch Sinkeli romaani "Mõõgaga mõõdetud maa"? Kas kahte teost seob peale pealkirja veel midagi? Ise lugesin selle unustatud kirjaniku unustatud romaani umbes kümne aasta eest ning osad pildid katkuepideemia ja piiramise all kannatavast Pärnust on mul senini selgelt meeles. Kõigile ajalooromaanide huvilistele soovitan siiralt see romaan kätte võtta.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Ippoliti-Tooni ühismaailm on kiiresti arenemas aina keerulisema ning laiahaardelisema eluvormi suunas. Seni on olnud peamisteks tegevuspaikadeks Eesti (küll murukamara all ja peal), hiidasteroid Tooni ning Kuul paiknev multikultuurne asum. Äramärkimist on leidnud juba ka Marss ja kääbusplaneet Pluutole rajatud eestlaste koloonia. Tühja ja avastamata maad on veel küllaga, et mõned expansion'id välja anda. Näiteks Maa teised piirkonnad peale Eesti ja selle lähiümbruse. Kas Ippolit tegi tõesti puhta töö ülejäänud inimkonna kallal või on kuskil säilinud veel mõni asurkond? Äkki on Tiibetis buda mungad omale mägedesse vallutamatu kindluse rajanud ning ka lahingjakkide armee loonud? Või on Amazonase vihmametsades indiaanlaste suguharu, kes pole teadlikud Ippolitist ega Toonist ning peavad maavõõrikuid lihtsalt priskeks ja toitvaks suupisteks?
Lisaks tegevuspaikade paljususele on Ippoliti-Tooni maailm ka väga "liigirohke". Estronaudid, maavõõrikud, ekshumaanid, maoljad, maapealsed (Tarbatu ja Uus-Kiievi elanikud), digitaalid ja mutandid. Ilmselt jäi loetelust veel üht koma teist välja. Kõik need erinevad fraktsioonid on üksteisega halval juhul sõjajalal ning heal juhul lihtsalt teadmatud üksteise olemasolust. Sõditakse, kakeldakse, madistatakse ja vaieldakse erinevate asjade pärast. Kes on õigem eestlane? Kes on õigem Homo sapiens? Kes on õigem Tarbatu valitseja? Kellest saavad püha Gagarini ja neitsi Tereškova mantlipärijad? Kellest saab planeet Maa pärisperemees? Lõplikke vastuseid nendele küsimustele "Kettmõõgaga mõõdetud maa" meile ei anna ning romaani lõpus aset leidvad sündmused jätavad kõik otsad lahti.
Kindlasti tasus end ära autorite otsus žanrit vahetada. Romaan annab tunduvalt kompaktsema pildi ning paneb laiemasse konteksti ka osad seni pooljuhuslikena tundunud tekstid eelnevatest kogumikest (näiteks jutt "Proovisõit ehk Kuidas vürst kuu peale kippus"). Nüüd tundub lausa vajalik võtta kahe esimese kogumiku tekstid ja need narratiivi kronoloogilises järjestuses taas üle lugeda. Vahel hakkab kogu selle lahingumöllu keskel ununema, mis selle verevalamise põhjustas ja kui palju kaaslasi on juba hukkunud. Seersant/leitnant/kolonel Kallose sajandeid kestnud kolgatatee pole veel kindlasti oma lõpplahendust leidnud, sest vihane võitlus Eestimaa pärast jätkub.
PS: Lisamärkusena tekkis minus siiras huvi, kas romaani autorid on lugenud nende teose vaderiks olnud Aristarch Sinkeli romaani "Mõõgaga mõõdetud maa"? Kas kahte teost seob peale pealkirja veel midagi? Ise lugesin selle unustatud kirjaniku unustatud romaani umbes kümne aasta eest ning osad pildid katkuepideemia ja piiramise all kannatavast Pärnust on mul senini selgelt meeles. Kõigile ajalooromaanide huvilistele soovitan siiralt see romaan kätte võtta.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
December 19, 2015
Siin on nüüd mõningaid viiteid sündmustele, mille sisu te ei tahaks enne lugemist teada.
Tja, sai oodatud, ja siis tuli raamat välja. Ja siis sai uuesti oodatud, et ka e-raamat välja tuleks. No ikka nii et iga päev tegin tiiru korra Apollo ja Rahva Raamatu võrgupoes. Ja siis reede õhtul sirvisin lihtsalt telefonis äppe, kui ette jäi Rahva Raamatu oma. Erilist lootust omamata tippisin raamatu nime otsingusse ja seal ta oli, E raamat, oma seitsme euro ja mõnekümne sendi aupaistes.
Ostsin raamatu, asusin kohe lugema, ja kusagil kolme paiku öösel ka lõpetasin.
Lühidalt: Tõesti hea raamat. Eelneva kahe jutukogu vältel on maailm ja tegelased välja kujunenud ning eelmise teose lõpus õhku jäänud paljud küsimused said vähemalt osaliselt vastatud.
Kui nüüd iriseda, siis ühel hetkel mõtlesin, et natuke paljuks läks seda verevalamist ja taplemist. Vähemalt oht selle jaoks oli pidevalt ohus, ja (SPOILER ALERT!!!) no lõpplahendus, ehk ühe lemmiktegelase surm mulle head meelt üldse ei valmistanud. Sestap olen täna pool päeva peas kerinud stsenaariume, kuidas Kal tagasi tuua. Minujaoks on tegemist ühe keskse võtmetegelasega kogu maailmas, kes juhib kogu Eesti ümber toimuvat tõrjetegevust. Samas tundes autorite varem loetud teoste ja lugude põhjal nende huumorimeelt, ei oleks ma sugugi imestunud, kui Kal x ajavahemiku pärast kusagilt serverist “välja roniks” või end alieni kehas ei ilmutaks. Võimalusi on ju palju ja ma loodan, et mõnda neist tulevased autorid kasutavad. Või siis kasutan ise, sest paar ideealget Ippoliti maailmas toimuvast on mul endalgi mõtteis mõlkunud.
Mis mulle veel meeldis: See, et esimeses, Saladusliku Tsaari raamatus jabura huumoriga kirjutatud lood pudrumägedest, kosmosesamovaridest ja muudest veidrustest muutusid järsku täiesti kõrvalisest jutust lugu koos hoidvateks sündmusteks ja et jut oli kenasti balansseeritud kuule põgenenute maailma ja keele ning maale jäänud elukate olemuse vahel. Kusjuures hulga lihtsam oli pärast mõningaid selgitusi ära arvata, kes üks või teine elukas on, või mida mandunud tegelased ühe või teise väljendiga mõtlesid. Loomulikult on mulle alati meeldinud üht või teist autorit lugudes ära tunda – Metsavana tehnokirjeldused serveri bootimisest VS Mandi vasaratega raiumise ja ajusöömislood. (see on nüüd siin puht oletuslik, et kes millise jupi kirjutas).
Mis selle segase jutu lõpetuseks öelda? Sarnaselt kõigile Tsaari lugudega raamatutele, jäi lõppu selline tühi tunne, et “Eh… tahaan veeeel!,” seega tuleb järgmist raamatut ootama hakata või mõni lugu ise valmis treida.
P.S: Kunagi aegade pärast, kui raamatuid veelgi, võiks keegi lood oma kronoloogilisse järjekorda panna ning tervikuks siluda. Hetkel plaanin kaks eelmist raamatut samuti üle lugeda, et vast omandatud arusaam toimuvast üle kontrollida.
Tja, sai oodatud, ja siis tuli raamat välja. Ja siis sai uuesti oodatud, et ka e-raamat välja tuleks. No ikka nii et iga päev tegin tiiru korra Apollo ja Rahva Raamatu võrgupoes. Ja siis reede õhtul sirvisin lihtsalt telefonis äppe, kui ette jäi Rahva Raamatu oma. Erilist lootust omamata tippisin raamatu nime otsingusse ja seal ta oli, E raamat, oma seitsme euro ja mõnekümne sendi aupaistes.
Ostsin raamatu, asusin kohe lugema, ja kusagil kolme paiku öösel ka lõpetasin.
Lühidalt: Tõesti hea raamat. Eelneva kahe jutukogu vältel on maailm ja tegelased välja kujunenud ning eelmise teose lõpus õhku jäänud paljud küsimused said vähemalt osaliselt vastatud.
Kui nüüd iriseda, siis ühel hetkel mõtlesin, et natuke paljuks läks seda verevalamist ja taplemist. Vähemalt oht selle jaoks oli pidevalt ohus, ja (SPOILER ALERT!!!) no lõpplahendus, ehk ühe lemmiktegelase surm mulle head meelt üldse ei valmistanud. Sestap olen täna pool päeva peas kerinud stsenaariume, kuidas Kal tagasi tuua. Minujaoks on tegemist ühe keskse võtmetegelasega kogu maailmas, kes juhib kogu Eesti ümber toimuvat tõrjetegevust. Samas tundes autorite varem loetud teoste ja lugude põhjal nende huumorimeelt, ei oleks ma sugugi imestunud, kui Kal x ajavahemiku pärast kusagilt serverist “välja roniks” või end alieni kehas ei ilmutaks. Võimalusi on ju palju ja ma loodan, et mõnda neist tulevased autorid kasutavad. Või siis kasutan ise, sest paar ideealget Ippoliti maailmas toimuvast on mul endalgi mõtteis mõlkunud.
Mis mulle veel meeldis: See, et esimeses, Saladusliku Tsaari raamatus jabura huumoriga kirjutatud lood pudrumägedest, kosmosesamovaridest ja muudest veidrustest muutusid järsku täiesti kõrvalisest jutust lugu koos hoidvateks sündmusteks ja et jut oli kenasti balansseeritud kuule põgenenute maailma ja keele ning maale jäänud elukate olemuse vahel. Kusjuures hulga lihtsam oli pärast mõningaid selgitusi ära arvata, kes üks või teine elukas on, või mida mandunud tegelased ühe või teise väljendiga mõtlesid. Loomulikult on mulle alati meeldinud üht või teist autorit lugudes ära tunda – Metsavana tehnokirjeldused serveri bootimisest VS Mandi vasaratega raiumise ja ajusöömislood. (see on nüüd siin puht oletuslik, et kes millise jupi kirjutas).
Mis selle segase jutu lõpetuseks öelda? Sarnaselt kõigile Tsaari lugudega raamatutele, jäi lõppu selline tühi tunne, et “Eh… tahaan veeeel!,” seega tuleb järgmist raamatut ootama hakata või mõni lugu ise valmis treida.
P.S: Kunagi aegade pärast, kui raamatuid veelgi, võiks keegi lood oma kronoloogilisse järjekorda panna ning tervikuks siluda. Hetkel plaanin kaks eelmist raamatut samuti üle lugeda, et vast omandatud arusaam toimuvast üle kontrollida.
This entire review has been hidden because of spoilers.
May 24, 2016
Antud raamat on tõesti väga hea otsade kokkusõlmija, kuid samas tekitab muidugi kohe ka väga suure isu antud raamatu teise osa järele :). Ka lood, mis tundusid eelnevates raamatutes justkui kohatud, on antud jutu valguses saanud uue hingamise ja ei tundu enam nii sisust väljarebitud. Seega on autorid teinud väga head tööd ning eelnevate lugudega sidumisel ei ole traagelniite näha.
March 9, 2017
Erinevalt kahest esimesest, mis oli lühilugude kogumik ühises universumis, oli seekord tegemist romaaniga. Ning ma arvan, et see on ka põhiline põhjus, miks mulle see raamat meeldis rohkem kui eelmised kaks. Kõik see tuumapunk(?) oli jätkuvalt olemas, aga lugu oli konkreetsem ja said peategelastele rahulikumalt kaasa elada.
Kõik need eestluse teemad olid osad, mis ühest küljest meeldis, aga samas ka häirisid. Seda nii see kui ka eelmine raamat. Enam ei mäleta, kui palju seda esimeses raamatus oli. Ühest küljest keda huvitab eestlus või muu rahvus tuhat aastat peale maailma lõppu, aga teisest küljest on jällegi huvitav, et raamatu autorid on selle oma seerias tugevaks keskseks osaks seadnud. See eestluse lisamine on väga põnev, kuigi rikkus natuke raamatusse sisse elamist. Tundus kuidagi kahtlane, et eestlaste vägedejuht Kallos suutis teha asju, mida teiste riikide patriootidest kangelased teha ei suutnud. Aga see on lihtsalt väike asi, mis kohati lugedes kriipis hinge.
Kokkuvõttes oli kõik siiski ilus, sest sai lugeda kettmõõgaga kangelase Õnnepäeva vägitegudest.
Kõik need eestluse teemad olid osad, mis ühest küljest meeldis, aga samas ka häirisid. Seda nii see kui ka eelmine raamat. Enam ei mäleta, kui palju seda esimeses raamatus oli. Ühest küljest keda huvitab eestlus või muu rahvus tuhat aastat peale maailma lõppu, aga teisest küljest on jällegi huvitav, et raamatu autorid on selle oma seerias tugevaks keskseks osaks seadnud. See eestluse lisamine on väga põnev, kuigi rikkus natuke raamatusse sisse elamist. Tundus kuidagi kahtlane, et eestlaste vägedejuht Kallos suutis teha asju, mida teiste riikide patriootidest kangelased teha ei suutnud. Aga see on lihtsalt väike asi, mis kohati lugedes kriipis hinge.
Kokkuvõttes oli kõik siiski ilus, sest sai lugeda kettmõõgaga kangelase Õnnepäeva vägitegudest.
January 20, 2016
Tegelikult oleks minusugune pidanud sarja lugemist alustama just sellest loost. Üks selge lugu ühtede kaante vahel (ma olen täiesti kohutav lühijuttude lugeja ja ma vihkan seda emotsionaalset ümberhäälestust, mis poole lehekülje peal teha tuleb).
Muhe lugemine oli, kuigi tekitas küsimusi, mis paganat on autoritel fekaalidega? Aga miks siis ikkagi kolm tärni, kui oleksin hea meelega sellest loost alustanud ning lugu ennastki muhedaks kiidan? Lõpu pärast. See, mis nad K*ga tegid tõmbas tärni alla. Teise tärni võttis alla tunne, et ma ei lugenud mitte romaani, vaid järjejutu suvalist episoodi ning kõik läheb edasi järgmises raamatus. Mingi osa terviklikkusest jäi minu jaoks nagu puudu.
Edit: arvestades kogu jama, millele ma ka kolm tärni olen kinkinud, oli ikka nelja tärni eest lugemist.
Muhe lugemine oli, kuigi tekitas küsimusi, mis paganat on autoritel fekaalidega? Aga miks siis ikkagi kolm tärni, kui oleksin hea meelega sellest loost alustanud ning lugu ennastki muhedaks kiidan? Lõpu pärast. See, mis nad K*ga tegid tõmbas tärni alla. Teise tärni võttis alla tunne, et ma ei lugenud mitte romaani, vaid järjejutu suvalist episoodi ning kõik läheb edasi järgmises raamatus. Mingi osa terviklikkusest jäi minu jaoks nagu puudu.
Edit: arvestades kogu jama, millele ma ka kolm tärni olen kinkinud, oli ikka nelja tärni eest lugemist.
Displaying 1 - 6 of 6 reviews