Läbikäidavad toad

by Katrin Johanson

Keset arulagedat sõjaaegset julmust sõlmisid Els ja Ado ühes Siberi kolka­küla raudteejaamas kokkuleppe, mis järgnenud aastakümnetel unustusehõlma vajus. Üle poole sajandi hiljem kerkib see taas päevakorda, kui Elsi noor sugulane Ege kuuleb oma vaartädi juhuslikku mälestuskildu aferisti kuulsusega eraklikust Adost. Ege hakkab aimama, et nood kaks tähendavad teineteisele palju rohkemat kui üksnes juhuslikku noorpõlvetuttavat. Vaheldumisi Elsi ja Adot külastades saab Ege teada kahe kangekaelse ja uhke inimese kummaliselt põimunud elukäigust, sidemest, mis sai alguse 1930. aastatel Nõmme aedlinnas ja jäi püsima nii sõjaaja katsumustes kui ka okupatsiooniaja viletsuses.
„Läbikäidavad toad” on Katrin Johansoni (snd 1972) debüütromaan. Autor on lõpetanud Viljandi Kultuurikolledži näitekunsti erialal, töötanud õpetaja ja ajakirjanikuna ning illustreerinud raamatuid. Esikteose kirjutamiseks andsid talle tõuke lapsepõlves kuuldud ja eredalt mällu sööbinud lood.

184 pages, Hardcover

Published January 1, 2015

Reviews

[Helin Puksand · Rating 5 out of 5]

Noor ajakirjanik Ege tahab kirjutada Ado Verresest lugu, kuid esimese hooga ei lasta teda korterisse, kuni ta ütleb, et teda saatis tema vanavanatädi Els. Elsi nimi võimaldabki Egel Adoga tuttavaks saada. Ege käib kord Elsi, kord Ado juures, ja kuigi ta Adost enam ei kirjuta, siis ometi tahab ta teada saada, mis kunagi toimus. Els veedab oma vanaduspõlve hooldekodus, Ado on endiselt kodus, kuid teda toetab koduabiline. 1930. aastatel alguse saanud põgusast tutvusest arenes välja tegelikult keerukas suhe. Raske öelda, mis see oli - sõprus, armastus või hoopis vihkamine. Kuigi mõlemal on oma kaaslased, viib elu neid ikka ja jälle kokku. Elu ei ole lihtne kummalgi ja see on arvestades ajastut loomulik.
Raamat on kaasahaarav ja kergesti loetav. Mulle meeldis.

[Gätlin · Rating 4 out of 5]

Ma alati imestan, et just eestlaste kirjapandud lugudes on niipalju segaseid armulugusid, petmisi, vallaslapsi...Aga mitte ainult raamatutes, vaid ka tegelikkuses. Võib olla ongi see eestlastele omane?

[Oskar · Rating 2 out of 5]

Ühel osal inimkonnast on olnud sajandeid seletamatu tõmme suurte armastuslugude poole. Olgu need kirja pandud raamatusse, toodud teatrilavale või kinosaali. Vaatajaid, kuulajaid ja lugejaid on alati leidunud ja leidub ka edaspidi. Küll nad ohkavad ja õhkavad! Salvrättide tootjad tunnevad juba kaugel va krabiseva lõhna ning saavad jälle heameelest käsi hõõruda.

Kõigi nende säravate ning ajatute armastuslugude keskel, kus mr. Darcy'id ja Jane Eyre'id igavest truudust vannuvad, oleme unustanud oma vanatädilt küsida: „Kes oli sinu esimene armastus?“ või "Kas sa usud armastusse esimesest silmapilgust?". Ega ainult venelased ja inglased, krahvid ja parunessid suurelt armastada oska!

Katrin Johansoni debüütromaan „Läbikäidavad toad“ jutustabki meile „tavaliste inimeste“ suure armastusloo. Ado ja Elsi tutvus saab alguse „kuldsetel kolmekümnendatel“. Tahtmatult hakkab Johansoni romaani lugedes peas kõlama ühe mu lemmiklaul esimesed salmid:

Käes on hullutav kevad
aasta on 35
vanaisa -ja ema
tuttavaks nemad said siis.

Mantlid on pikad ja hallid,
nelja nööbiga just.
Plaat, mis on säravast vasest,
kaunistab korteri ust.

Kaabud ja silmad ja sallid,
kohvikus snoobe üks punt.
Lehtedest lipsatas läbi
Pärnumaal lasti üks hunt.


Valitsus abistab vaeseid,
kaitseväel riietus uus.
Naistele moodi on tulnud
poisipeaks lõigatud juus.

Noorte omanäoline "suhe" kulgeb paralleelselt EW hukuga, küüditamiste, pommitamiste, arreteerimiste ja põgenemislainega Läände. Lõpuks jõuavad nad läbi nõukogude okupatsiooni välja uude aastatuhandesse. Ado ja Elsi eluteed on täis uskumatuid vedamisi, saatuslikke kohtumisi ja kummalisi kokkusattumisi. Hollywoodi stsenaristid saaksid siit materjali lausa nelja-viie filmi jaoks. Isegi Nicholas Sparks noogutaks tunnustavalt kaasa.

Kahjuks põnevatest prototüüpidest ja uskumatutest sündmustest hea romaani kirjutamiseks ei piisa. Kogu tekst jääb liialt pinnapealseks ning liiga kiirustades joostakse kümnendist kümnendisse. Minu suurimaks probleemiks romaani juures on loo jutustaja valik. Elsi õe lapselapselaps Ege kuulab mõlema poole meenutusi ja peaks olema nende uskumatute elulugude vahendajaks. Kuid autor ei suuda hoida selget joont ja ei suuda otsustada, kuidas ta tahab seda lugu lugejani tuua. Ege vestlused vanakestega vahelduvad mälupiltide ja asjaosaliste omapoolsete vahemärkustega, mida Ege kunagi teada ei saa. Samuti oli ebaõnnestunud peategelaste nimede valik. Ege, Els, Ado ja Ada! Esimestes peatükkides võttis ikka päris kirjuks silme eest ja mitu korda pidin lause igaks juhuks üle lugema.

Kokkuvõttes võib siiski öelda, et Johansonil on kindlasti jutuvestmise annet ning valitud ainevaldkond ja taust olid endale selgeks tehtud. Kardan, et esimeseks romaaniks sai lihtsalt natuke liiga suur tükk valitud ja 184 leheküljest jäi sellest läbi järamiseks lihtsalt väheseks. Rohkem sügavust ja kindlamaid piirjooni järgmiseks korraks!


Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...