Ühel päeval kohtus autor Donald Bisset kõhna ja näljase tiigriga, kes liha ja muu säärase asemel sõi hoopis sõnu. Eriti hästi maitsesid talle muinasjutud. Autoril ei jäänudki muud üle, kui hakata tiigrile muinasjutte vestma. Humoorika raamatu esimese osa moodustavad raamjutustuses lood „Kõnelused tiigriga“, mida jätkab eraldiseisvate lugude kogumik „Teisi jutte“. Lühikesed ja ajatud lood loomadest ja inimestest, olenditest ja nähtustest vahelduvad autori enda joonistatud vaimukate illustratsioonidega. 1979. aastal esimest korda eesti keeles ilmunud raamatu uue väljaande on tänapäevaselt lugejasõbralikuks kujundanud Kalle Müller. Donald Bisset (1910–1995) oli Suurbritannia näitleja, kunstnik ning lastekirjanik. Oma muinaslood esitas ta ise esmalt televisioonisaadetes (alates 1953. a) ja hakkas alles hiljem neid illustreerima ning raamatutena välja andma. Materjali jätkus enam kui 40 raamatu jaoks, mida on tõlgitud 16 keelde. Bisseti hämmastav ja lastepärane fantaasia paneb elama ja tegutsema kõik meid ümbritseva — raudteejaamadest kuni pliiatsiga tehtud täppideni, riisipudingust kuni buldooserini —, nagu ka väljamõeldud olendid, asjad ning isegi abstraktsioonid: nagu sünnipäev, mis elevandiperel kaduma oli läinud, või pimedus, mis kartis autobusse. Kõigist neist südamlikest lugudest õhkub jutuvestja sooja huumorit, mis teeb ettelugemise ka täiskasvanule nauditavaks meelelahutuseks.
See on esimene kord, kui loen Donald Bisset'i teost. Tema stiil on iseäralik ning teistmoodi, mis puhul erineb ta vägagi teistest lastekirjanikest. Võin julgelt öelda, et ka täiskasvanuna lugedes olid lood põnevad ning ettearvamatu süzeega. Bisset'i humoorikad lood sisaldavad endas vimkasid, mille peale ise ka ei tuleks - pool teosest räägib tiigrist, kes sööb lugusid ning Bisset peegeldab jutustes tiigri ja autori omavahelist vestlust. Tekib küsimus, kuidas autor on saavutanud nii elava ettekujutuse, et kirjutada sellised lood - igal juhul oli põnev lugeda nii endal kui ka minu 4-kuusel tütrel. Jutustused on lihtsad, lõbusad ja lühikesed lood, et isegi nii väike laps kuulab huviga.
Kohati lood said kentsakalt kiire lõpu, nagu näiteks "Meritähe sünd", kus erinevates suurustes elevandid ronisid üksteise otsa, et nad saaksid kalale kinni püüda langeva tähe. No kes küll suudaks selle peale tulla?
Kui ma oleks seda raamatut lapsepõlves lugenud, siis oleks hinnang kõrgem. Kuna aga praegu lugesin lapsele esimest korda, siis päris paljud jutud olid lausa jubedad. Pingviin pisteti kinnisesse konservikarpi ja saadeti koju tagasi, kilpkonn käib endast suppi tegemas, vaalaskalad jäetakse jänusse surema, haldjas võlub ninasarvikule orja muundades targa öökulli kanaarilinnuks, kes ninasarviku saiapuru iga õhtu tema voodist ära sööb… 🤨
Jah, täiskasvanu mõistus lisab poole juurde, aga no see juurde lisatu võiks ju ka olla mitte nii masendav.
Paljud jutud olid ka vahvad. Meelde kahjuks need nii hästi ei jäänud.
Äsja ilmus sellest raamatust uustrükk, aga mina lugesin ikka vana armsat lapsepõlveväljaannet. Selle raamatuga seoses ei mäletanud mitte niivõrd loo sisu, vaid pigem emotsioone, mis see tekitas - selline hea, soe ja turvaline. Õnneks täisealisena ülelugemine neid kunagisi emotsioone ei pisendanud. Oli ikka sama tore lugeda raamatulehtedele joonistatud tiigrist, kes samuti raamatulehtedel seiklevad Tühmukühmu ja teised huvitavad tegelased endaga teed jooma kutsus või muidu vannist välja ei saanud, kui vann kustutuskummiga ära kustutati ja ühes sellega tiigri triibud ka. Teine pool raamatust sisaldab igasuguseid muid toredaid lugusid, nagu kurja põhjatuule poolt jääkarude juurde lennutatud elevandipojukesest või koogist, mis muudkui kerkis ja kerkis... Tore nostalgiarännak ja loeks endiselt ka lastele ette.