Piia Präänik kolib isa, ema ja kass Nuustikuga hubasesse puumajja Papli puiesteel. Tema uusaastasoov on lihtne: leida uues kodus palju sõpru. Ja Piia ei pea pettuma! Maja number 5 on lahedatest tegelastest pungil – alates ülakorruse pontsakast bernhardiinist ja riidekapis redutavast koist ning lõpetades Kanadast pärit Jackiga, kes armastab kohutavalt karusid. Ja siis on Piial ju veel maailma parim onu Rasmus, kes armastab punki ja pungi.
Kairi Look (snd 1983) on eesti lastekirjanik. Kirjastus Tänapäev on avaldanud kolm Kairi raamatut: „Leemuripoeg Ville teeb sääred” (2012, III koht lastejutuvõistlusel „Minu esimene raamat”), „Lennujaama lutikad ei anna alla” (2014, I koht lastejutuvõistlusel „Minu esimene raamat”) ja „Peeter, sõpradele Peetrike” (2014, Tartu lastekirjanduse auhind).
Kairi Look on eesti kirjanik. Ta kirjutab lasteraamatuid ja proosat täiskasvanutele, novell "Relaps" on pälvinud Loomingu aastapreemia. Ta raamatuid on tõlgitud mh saksa, prantsuse, poola ja soome keelde. Ta on tõlkinud eesti keelde hollandi laste- ja noortekirjandust. Ta on ta Koolibri uue aabitsa autor.
Kairi Look is an Estonian writer. She writes children's books and prose, and translates fiction from Dutch to Estonian. Many of her kidsbooks have been translated and awarded. She has received the annual prize of the literary magazine Looming for the best novella.
Minu ja mu laste esimene tutvus Kairi Looki ja Piia Präänikuga oli meeldiv ja ootamatu. Üllatas, ajas naerma, tegi seest soojaks. Ja nüüd tahavad lapsed kassi, kellele Nuustik nimeks panna.
Absoluutselt ja täielikult kohustuslik lugemine igaühele, kes on ära unustanud naeratamise ja kipub liig tõsilikuks kätte ära minema. Ja kes on juba päris tõsine, sellele peaks perearst Piia Prääniku raamatu välja kirjutama.
No ma tegin selle saatusliku vea, et lugesin bandiidi-osa enne läbi. Mõnikord ei pea lehte tagantpoolt ettepoole lugema :) Piia ruulib täiega. Eriti kuna minu salavalenimi on ka Piia.
Ihanan arkisia perhetarinoita ja mukavia naapureita täynnä oleva kirja. Piia Pikkuleivän vuosi alkaa muutolla vanhaan puutaloon, jossa on pelottava alakerran naapuri, nuori poliitikon alku Siim Susi ja yläkerrassa laihdutuskuurilla oleva bernhardilaiskoira joka muodostaa salaliiton Piian kanssa...varsinkin jos nakeista ja pullasta on kyse.
Lyhyitä tarinoita Piian vuodesta, kun eskari loppuu ja koulu alkaa. Tässä kirjassa on runsaasti hetkiä isän ja tyttären välillä, siitä iso plussa. Yhdessä luettavaksi tai jo lukemaan oppineille ykkös-kakkosille vertauskuvausta virolaisesta lapsuudesta. Ei paljon eroja löydy.
Saime nüüd siis ka esimese osa Piia lugudest loetud, kuigi tagantpoolt ettepoole järjekorras. Tõele au andes meeldis meile Bandiitide-osa rohkem. Ja nii mulle kui lapsele näis, et käesoleva raamatuga võrreldes on ka illustraator päris palju vahepeal arenenud... Aga lugeda tasub seda ikkagi ja alustada ikka esimesest raamatust, kui võimalik. Siis on teada, kes ja miks ning kust.
Kel Piiaga veel tutvust pole, siis tegemist on väga toreda väikese tüdrukuga, kes kõnnib maailmas lahtiste silmadega ning tunneb enda ümber toimuva ja toimetavate vastu elutervet huvi. Nii leiabki temaga aset palju lõbusaid seiku ning tänu neile leiab ta ise jällegi toredaid sõpru. Igal juhul on tegu raamatutega, mis meeldivad nii lastele kui ka nende vanematele ja külmaks kindlasti kedagi ei jäta. Naer on garanteeritud :)
Hieman erilainen lasten satukirja; liekö johtuu lievistä kulttuurieroista vai omasta sievistelevästä käytöksestäni, mutta moni asia sävähdytti sekä minua että lapsia tätä kirjaa lukiessa. Meidän korviin särähtivät mm. nämä kohdat: Pauli Pikkuleipä on tuon tuosta ystävänsä Matin luona muuttoapuna, Matti-sedällä on avonaiset oluttölkit mukana Pikkuleipien lehtikasaanhyppykisoissa, yms.
Silti nautimme tämän erikoisen perheen ensimmäisestä vuodesta uudessa kodissaan. Siim Sudesta emme ottaneet naapurina sen enempää selvää kuin Pikkuleivätkään, mutta se kai tarkoitus olikin.
Kuna alustasin lugemist teisest osast, siis jäi nüüd esimene osa fantaasia osas natuke lahjaks. Küll aga said esimeses osas juba hoo sisse vahvad tegelased nagu Jack "Tšaumisteed" ja salapärane noorpoliitik Siim Susi, kes möllavad ka teises osas. Autori ootamatut fantaasiat on väga põnev lugeda.
Ka see Piia lugu oli väga nauditav. Samas pean ütlema, et osa nr 2 meeldis rohkem. Piia ise on armas ja nutikas preili ning perekond ja sõbrad tema ümber on sama kirevad ja huvitavad. Huumorit jagub ka sellesse raamatusse.
jõudsin siis nüüd esimese Piia-raamatuni ka ja meeldib vist veidi rohkemgi kui järgmine - mulle tegelikult istub see üksikute lugude jada ilma erilise süžeekaareta, ja kõik need kõnelevad koid ja kassid-koerad ja kanadalased on väga toredad. mulle rohkem actionit ei olegi vaja.
Isuäratava nimega tegelase ja tema toreda perekonna lugude lugemist alustasin muidugi taas vales järjekorras ehk Sõnasööbiku raamatuga. Pean tunnistama, et Sõnasööbiku lood meeldisid veidi rohkem. Olin üllatunud, et sissekolimise raamat on ilmunud juba 2015. aastal, ise pidasin neid lugusid pisut uuemaks nähtuseks. See raamat peaks siis olema tegelastega tuttavaks saamiseks. Enim joonistub millegipärast välja Piia isa, kes väidab end olevat meister iga töö peale, niikaua kui seda tööd reaalselt vaja teha pole. Õnneks tunduvad kõik peres juba sellega harjunud olevat. Samuti saame kohe teada, et Piia onu Rasmus on boheemlasest üliõpilane, kellele meeldib väga süüa, kuid samuti mitet tööd teha. Kolimine vanasse puumajja toob Piiale hulganisti uusi sõpru, alates ülakorruse Mirjamist, kellel on kopsakas bernhardiin ja Kanada peika Jack, ning lõpetades koduloomaks oleva koiga ja seebimulliloomakestega. Seega segunevad mõnusasti ja parajas vahekorras helge reaalsus ja lustakas fantaasiamaailm. Toredad lood, nüüd tuleb veel bandiitide raamat ka läbi lugeda.
Raamatu peategelaseks on krapsakas ja uudishimulik koolieelik Piia, kelle seiklused algavad pere uues kodus, vanas puumajas Papli puiesteel. Kohe algusest peale hakkab tüdrukutirts tutvuma oma uute naabritega, kelleks on küllaltki omanäolised ja värvikad tegelased. Tegelasi ilmestavad Ulla Saare illustratsioonid, mis lisavad autori kirjeldustele veelgi ilmet.
Esimesel korrusel elab vaevumärgatav ülikonna, portfelli ja arusaamatu keelekasutusega poliitik Siim Susi. Kolmandal korrusel aga mehaanikuks õppiv Mirjam koos oma suure koera ja karusid armastava kanadalasest poiss-sõbra Jackiga. Lisaks figureerivad erinevates lugudes paljud Piia sugulased ja uued sõbrad.
Erinevaid tegelasi jätkub pea igasse juttu ja igav ei hakka kohe kindlasti. Raamat on kokku pandud erinevatest lugudest, millest osad on väiksemale lugejale tuttavad ajakirjast Täheke. Iga peatükk on kui omaette seiklus, mis moodustab väikse, kuid tähtsa osa Präänikute perekonna esimesest aastast uues kodus.
Piia jaoks on väga oluline, et teda ümbritsevad lähedased oleksid terved ja tunneksid end hästi. Ta on piisavalt isetu, et jätta isale kõik viimase ebaausalt teenitud kommid või aidata oma onu, kes on nii haige, et jaksab ainult krõpsu süüa ja diivanil lesida.
Raamat kõnetab kindlasti paljusid väikseid lugejaid, sest Piias kui uudishimulikus ja energilises tüdrukus on peidus palju, millega end samastada. Raamat tervikuna on dünaamiline, mis muudab lugemise mugavaks, kuid ehk mitte väga hästi hoomatavaks. On näha, et autorit ei piira teatud stereotüübid. Riidekapis elutsavad koid võivad tuua rohkem rõõmu kui pahandust. Küll aga kipuvad kõik mehed raamatus jääma pigem laiskadeks ja põikpäisteks ning poliitikud ebainimlikeks.
Ka suurema lugeja jaoks leidub neis lugudes midagi. Jagatakse erinevaid näpunäiteid teatud olukordadest välja pugemiseks ja vastatakse pikalt õhus olnud küsimustele, millele ei osanud vastust oodatagi.
“Piia Präänik kolib sisse” on kahtlemata üks neist raamatuist, mis toob ka vihmase ilmaga päikese välja. Kellele meeldib päikseline ilm, sellele meeldib kindlasti ka see raamat.
Lämminhenkinen ja mielikuvitusrikas kirja Pikkuleipien perheestä. Arkipäivän seikkailuja ja ystäviä. Kannustaa asioiden tutkailuun ja oman itsensä ja muiden hyväksymiseen. Eskariin ja alaluokille.