Jutlustajad ja hingede päästjad

by Tiina Kala

Raamat «Jutlustajad ja hingede päästjad. Dominiiklaste ordu ja Tallinna Püha Katariina konvent» käsitleb põhjalikult Tallinna dominiiklaste ajalugu konvendi tekkimisest kuni selle laialisaatmiseni, valgustades vendade argielu, liturgiat ja suhteid välismaailmaga, nende tülisid kogudusevaimulikega, läbisaamist linlaste, aadli ja talurahvaga. Konvendi käekäiku vaadeldakse paralleelselt Jutlustajavendade ordu üldise ajalooga, toetudes nii trükis avaldatud kui ka käsikirjalistele arhiiviallikatele peamiselt Tallinna Linnaarhiivi, aga ka näiteks Hamburgi Riigiarhiivi ja Jutlustajavendade ordu keskarhiivi kogudest.

476 pages, Paperback

Published January 1, 2013

Reviews

[Helina Välb · Rating 5 out of 5]

„Jutlustajad ja hingede päästjad“ on põhjalik monograafia Tallinna dominiiklaste konvendi rajamisest selle laialisaatmiseni. Kuigi pealtnäha võib tunduda, et käsitletud on vaid kirikuloolisi aspekte, siis tegelikult avab autor tausta laiemalt. Raamat on jaotatud neljaks osaks – esimeses antakse ülevaade dominiiklaste ordu rajamisest ja Tallinnasse jõudmisest, teine keskendub konvendi siseasjadele, kolmas osa käsitleb mendikantide suhet välismaailmaga ning viimane osa hõlmab hakkamasaamist muutuvas maailmas (resp. reformatsiooni jõudmist Liivimaale) ning konvendi langust. Minu hinnangul on monograafia üldjoontes sobilik lugemine nii ajalooteadlastele kui ka neile, kelle üldised teadmised keskaegsest Tallinnast on piirdunud vaid Indrek Hargla teoste lugemisega, kuna lisaks Tallinna dominiiklaste eluolu kirjeldamisele on Kala andnud ülevaate ka Euroopas levinud tendentsidest, mis omakorda aitab lugejal teemast arusaamiseks vajalik taustinfo omandada.

[Aleksander Mustonen · Rating 4 out of 5]

Lükkan siia retsensioon, mida eesti keskajas kirjutama pidin:

Oma raamatu valiku osas Eesti keskaja kursuse kirjaliku kodutöö tegemise jaoks olin juba algusest peale kindel, et see saab olema Tiina Kala monograafia Tallinna Dominiiklaste konvendi ajaloost. Põhjused selleks on puhtalt isiklikud, minu enda elu ja kogemusi arvestades. Veetsin oma gümnaasiumiaastad sellele lähedal asuvas Vanalinna Hariduskolleegiumis. Salapärane klooster koos vaikse sisehooviga oli mulle kaugelt huvi pakkunud ning soov selle kohta rohkem teada saada oli mul juba enne ülikooli tulekut olemas. Raamatu autor Tiina Kala on olnud väga viljakas teadlane ja ajaloo populariseerija, tema uurimissuunad on seotud Eesti keskaegse kirikulooga rõhuga vaimulike ordudele ning käsikirjauuringutele¹. Teost ise võiks paigutada päris märkimisväärsesse kohta väga kitsas valdkonnas milleks on Tallinna Dominiiklaste Ordu konvendi ajalugu. Hoolimata oma kitsusest on valdkonnal päris pikk ajalugu nii uurimissuuna kui ka üldise huviobjektina Tallinna vanalinna linnapildis. Juba raamatu alguses annab autor põhjaliku ülevaate uurimissuuna ajaloost ja kuidas see on suhestunud ka välismaiste uurimissuundadega, kus akadeemiale on lisaks olemas ka dominiiklaste endi ajalookirjutus traditsioon (lk 10-14). Kui välismaises ajalookirjutuses on rahvusvahelises kontekstis nominaalse poliitilise ja vaimse tähtsusega dominiiklaste kloostrit käsitletud üpriski põgusalt, ei ole ka eesti ajalookirjutuses dominiiklaste ajalugu väga järjepidevalt uuritud. Uurimissuuna alusepanijaks võiks pidada Tallinna linnaarhivaari Gotthard von Hansenit, kes pühendas sellele peatüki oma Tallinna kloostrite ja kirikute ajalugu käsitlevas raamatus. Sellele järgnevad uurimused ilmusid alles 20.sajandi teisest poolest alates, olles põhirõhuga materjaalsel ja arhitektuurilisel ajalool. Kõike eelnevat arvestades on seega teose maht ja põhjalikkus päris ainulaadne, kuna tegemist on siiani päris väljapaistva ehituskompleksiga Tallinna vanalinna südames. Uurimuse ülesehitus on väga loogiline ja autor on ettenägelikult pakkunud teose esimeses osas ka üldajaloolise sissejuhatuse Dominiiklaste ordu ajalukku. Teose kahes keskmises osas puudub läbiv ajaline kronoloogia ning lähtub otseselt käsikirjadest, mis pärinevad nii Kala enda tööalasest Tallinna Linnaarhiivist kui ka mitmest välismaisest arhiivist Euroopas. Samuti kasutab autor ka mitmeid publitseeritud allikaid. Neid kahte osa võikski pidada teose “tuumaks”, kuna käsitlevad eksklusiivselt Tallinna dominiiklaste tegevust ning on oma temaatilisuse poolest jaotatud kloostri siselu ja väliselu käsitlevateks peatükkideks. Teose viimane osa käsitleb kloostri ja vendade käekäiku selle lõpuperioodil ja sellele järgnevat vendade laialisaatmist, koos vendade ja kloostri saatuse visandamisega. Omaenese lugemiskogemusele toetudes, olid uurimuse kaks keskmist osa kõige aega ja tähelepanu nõudvamad, samas kui teose esimene ja viimane osa olid üpriski kergesti hoomatavad. Selline kontrast raamatus on tingitud ilmselt asjaolust, et kaks keskmist osa on kloostri elu näitlikustamiseks suuresti lähtuvad käsikirjadest, mis on tihti kanseliitlikud dokumendid või majandusaruanded. Mis sellistes osades eriti keeruliseks tekstist aru saamise tegi, oli raamatu lõpus oleva sõnaseletuste sektsiooni vajakajäävus. Keskaegsele administratsioonile omased mõisted nagu kommtuur, kapiitel ja foogt, olid sealt näiteks puudu. Samuti ka mõistete puhul, mida autor oli sellele vastavas peatükis varem ära seletanud. Mõisted nagu prior, prokuraator, lektor ja alampriior seletati lahti (lk 113), kuid viimased kaks puuduvad mingil põhjusel sõnade seletuse sektsioonist raamatu lõpus. Arvestades, et otseselt ei oldud selgelt lahti seletatud sellised märgilised sõnad nagu eespool mainitud mõisted annab kahtlust arvata, et kas raamat tõesti sobib just igale ajaloo ja kultuurihuvilisele nagu raamatu tagakaanel lubatakse. Kõigele sellele vaatamata on silmapaistvaim külg raamatu sisus selle põhjalikkus ja autori oskused käsikirju selgelt ja arusaadavalt edasi anda. Raamatu parimates osades tuleb välja autori oskus kloostriga seotud elukorralduslikud rae- ja kloostridokumendid ellu äratada ja kujutada kaasaaegset elu nii müüride siseselt kui ka linnatänavatel võimalikult elutruuna. Raamatus kajastatud allikad, mida autor on tõlgitud kujul mõndadesse kohtadesse paotanud lisavad samuti palju juurde. Kogenenumad lugejad saavad sel moel teha omad järeldused allikate tõlgendamisel, samas kui vähem kogenenumad saavad tutvuda tolle aegse kirjakultuuri iseärasustega. Allikate kasutuses ilmselt kõige värvikamaks osaks osutus kovendi viimaste kuude aegsest ajast pärinev seik, kui raad kloostrisse aru nõudma tuli ning dominiiklasi linna käskude eiramises süüdistas. Mainitud sündmuste üksikasjalikust kajastamisest, ning samuti ka rae surve all kirjutatud aruanded, kus on mingil määral välja näha ka vendade isikud, tegid sellest ilmselt kõige huvitavama osa raamatus (lk 345-362). Kõige lõpuks oli raamat ise väga selgelt ja ilusa keelekasutusega kirjutatud. Iga autori väide oli põhjalikult läbi argumenteeritud ja selgelt põhjendatud. Autori stiil ei mõjunud kantseliitlikult, kuid samas säilitas akadeemilise täpsuse ja tarmukuse. Tekstile palju väärtust lisavad kindlasti ka pildid, mis ei lase teemal liiga abstrakseks minna ning tuletavad meelde, et ürikute ja ärakirjade taga on reaalsed kohad, inimesed ja sündmused.