"Suudlevad vampiirid" on Indrek Hargla klassikalise jutukogu kordustrükk, mille tekstid on võitnud kolm Eesti ulmeauhinda ja Tuglase novellipreemia. Selles leiduvad lood ulatuvad vampiiridest tõsiteadusliku ulmeni, Tallinna iidsetest saladustest Lõuna-Eesti laante müstikani, viikingiküladest Guajaana vihmametsadesse – Indrek Hargla loomingus sulanduvad tihti uskumatutena näivad seosed, müüdid, ajalugu, teadus, minevik ja tulevik. Ulmeasjatundja Jüri Kallase sõnutsi võib seda raamatut pidada Indrek Hargla esinduskogumikuks. Ja taaskord võib lugeja veenduda, et Harglat peetakse õigusega Eesti parimaks ja menukaimaks ulme- ja kriminaalkirjanikuks.
Külastades Apollo või Rahva Raamatu kodulehekülgi ning trükkides otsinguaknasse "Hargla", saame tulemuseks üpriski pika loetelu (e-raamatud jätsin nimme otsingust välja!). Igati loogiline tulem, sest Hargla näol on tegemist meie enim loetud ja produktiivseima (ulme)kirjanikuga. Aga kahjuks on enamuse otsingu tulemusel arvutiekraanile kuvatud teoste taga märge "Läbi müüdud" või "Toode pole saadaval" (erandiks on suuremate trükinumbritega apteeker Melchiori ja Süvahavva seeria raamatud).
Indrek Hargla varasemasse loominguperioodi kuuluvad raamatud on muutunud tõeliselt rariteetseteks ning osadele bibliomaanidele isegi kinnisideeks. Näiteks "French ja Koulu" on üks enim taga otsitud teoseid Raamatukoi kaupluses. Ootejärjekord sellele raamatule on isegi pikem, kui silmaarsti vastuvõtule meie haiglates. Isiklikult seisin paari aasta eest sama probleemi ees ja otsustasin "erakliiniku" kasuks. Postitasin ulmefoorumisse kuulutuse, et maksan 50 eurot lahkele müüjale koheselt peo peale. Nädala pärast oli "French ja Koulu" mu raamaturiiulis ning turutõrgetest kaarega mööda mindud.
Turul valitsevat nõudlust on mõistnud ka Ajakirjade Kirjastus, kes on müügile paisanud uue laadungi kogumikku "Suudlevad vampiirid". Esmakordselt 2011. aastal trükivalgust näinud kogumik sisaldab kokkuvõtet ja läbilõiget Hargla viimaste aastate loomingust. Raamatus on uusi ja ka varem trükis ilmunud ulmetekste ("Suudlevad vampiirid", "Raudhammas"), samuti Melchiori sarja apokriivad ("Katustel tantsija", "Zarieli raamat"). Lisaks leiame kogumikust ka hulga vihjeid kirjaniku varasematele ja hilisematele teostele (Surmatagune koda, folklorist Roomas Kingu, palveränd Santiago de Compostelasse). Samuti tundus mulle, et novelli "Minu päevad Liinaga" peategelane Rainari on "Süvahavva" Peebu hingesugulane ja osaliselt ka kaaskannataja.
Nagu eelpool mainitud sisaldab "Suudlevad vampiirid" ka 2009. aastal Harglale Tuglase novelliauhinna toonud novelli "Minu päevad Liinaga", mis ilmumise ajal ulmefännide seas omajagu vastuolu ja segadust külvas. Põhiliseks küsimuseks oli tollal kas seda novelli saab üleüldse liigitada ulmekirjanduseks. Hargla annab sellele küsimusele jaatava vastuse paralleeltekstiga "Tema päevad Liinaga", kus saame paljudele hämaraks jäänud seikadele vastused (kleidivöö, Aat, Liina "võimed"). Liina-jutte tulekski võtta kaksikteosena ja nõnda neid ka lugeda. Uutmoodi lugemiselamuse saamiseks soovitan, aga esimesena lugeda hoopis "Tema päevad Liinaga". Suhtumine novellide erinevatesse tegelaskujudesse muutub tunduvalt.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et "Suudlevad vampiirid" on suurepärane esinduskogumik, mis annab ülevaate Hargla viimaste aastate suundumustest. Ulmefanaatikud saavad korraliku annuse eestimaist ulmet ning seni ainult Melchiori tegemistele kaasa elanud lugejatel on võimalus tutvuda Hargla teiste tegemistega. Loodame, et varsti ilmestab "Suudlevaid vampiire" taas märge "Toode pole saadaval".
Kui sa siit kogumikust midagi muud ei loe, siis kindlasti loe vähemalt nimilugu. See on tõesti ülivõimas. Raudhammas ja Jõgeva elavad surnud on ka väga head tekstid. Liina lugu on põhimõtteliselt eelaimdus Süvahavvale ehk siis agoniseerivalt kaudne, kikivarvul hiiliv ugridoom, kartes asju otse välja öelda ning mängides psühholoogiaga. Hästi kirjutatud, kahtlemata, kuid mitte minu maitse.
Ma oleks meeleldi isegi viis tärni andnud, aga ugridoom ja maruigavad Melchiori lood lihtsalt ei võimaldanud. Minupoolest võiks ta Suudlevate Vampiiride maailma vabalt laiendada ja jätkata. See oli tõeliselt kaasakiskuv ning põnev.
Rabasin 'Suudlevad vampiirid' raamatuletist kusagil 2015 aasta lõpu paiku, kui see kordustrükina uuesti välja anti. Siis oli Hargla kuum nimi (on siiani) ja haipi tema üle oli palju. Siiski oli see alles Juuni 2017, mil ma 'Suudlevad vampiirid' lõpuks ette võtsin. Kuni selle ajani olin ma üks neist (vähestest, nagu selgub), kes oleks võinud raamatule eessõna kirjutanud Jüri Kallase üllatusest hüüatuma panna.
Pean ennast üsna parajaks ulme huviliseks (fänn oleks liiga palju öeldud), aga rohkem filmis, kui kirjanduses. Pigem meeldib mulle tõsisem kirjandus. Nagu ikka jutukogude puhul tavaks - lood on väga kõikuva tasemega. Isiklikud lemmikud olid 'Jõgeva elavad surnud', 'Minu päevad Liinaga' ja nimilugu 'Suudlevad vampiirid'. Teised lood, mitte et nad oleks päris halvad olnud, aga jätsid mind pigem külmaks ja 'Kadunud hingede ajaraamatust' pidin ma end ausalt öeldes läbi närima, kuigi ka sel lool olid omad momendid.
'Suudlevad vampiirid' kasutas vähmalt uut mütoloogiat vampiiri maailma loomisel, mitte ei lasknud liugu juba liiga ära kulunud küüslaugul. Lugu iseenesest oli tempokas ja kaasakiskuv seiklus thriller. 'Jõgeva elavad surnud' kasutas mõnusalt ära fantaasia maailma, mis ühel hetkel muutub hoopis reaalsuseks. Seda valemit olen ka varem nii filmides, kui kirjanduses kohanud, ja see ei pakkunud üllatusmomenti selles mõttes, et suht kohe sai selgeks, mis suuna see lugu võtab. Siiski ei vähendanud see kordagi loo nauditavust. Olles ise osalenud erinevates Eesti filmides ekstrana, ei saa siin kohal mainimata jätta Eesti filmitegijate realistlikku kujutamist ebakompetentsete diletantidena. Lahedad tegelased ja humoorikas dialoog tegi 'Elavatest surnutest' ka minu isikliku lemmiku selles kogumikus.
See oli minu esimene kohtumine Harglaga, aga tõenäoliselt ei jää see viimaseks.
Väga-väga meeldis Suudlevad vampiirid. Hargla on neist tegelastest kujutanud hoopis teistsuguse pildi, kui me harjunud oleme. Väga mõnus lugemine. Meeldisid väga ka 2 Melchiori lugu. Raudhammas oli ka päris huvitav. Väike grupp tänapäeva inimesi, kes leidsid tee, kuidas rännata ajas tagasi viikingite aega. Nad enamasti käisid külaelanikke aitamas, aeg-ajalt tuli ette ka võitlusi vaenlastega. Ülejäänud ulmelood jätsid suht külmaks. Ja märgin ka ära, et kaanekujundus on mu venna tehtud :)
Esimene ehk raamatu nimilugu on korralikult verest nõretav vampiirikas, mis mahu poolest võtab juba 42% (9h kuulamist) sellest lugude kogumikust. Hindan kolme tärniga ja mitmed teised lood sama hindega. Samas "Minu päevad Liinaga" oli väga hea. Ka need kaks Melchiori juttu on teada-tuntud tasemel. Ja Jõgeva filmitegu algas rahulikult, aga siis läks Kaarepere metsade vahel korralik madin lahti. Tuleb ikkagi neli tärni ära kokku.