What do you think?
Rate this book
Rusija u provaliji
Rusija u provaliji sadrži 36 kratkih ogleda koji su u osnovi posvećeni jednoj temi: sudbini Rusije. Solženjicin polazi od činjinice da su, raspadom Sovjetskog Saveza, mnogobrojne nacionalne manjine i veliki delovi ruskog naroda bili mariginalizovani. Čak 18 miliona Rusa van Rusije postali su, u novonastalim državama, manjine praktično bez ikakvih prava. Odgovornost za ove tragične posledice pripisuje, pre svega, postojećoj vlasti i smatra da su reforme, kojima je obećano blagostanje, samo uvećale socijalnu i ekonomsku bedu milionskih masa.Krucijalni problem koji postavlja ova knjiga jeste: moželi se u budućnosti očuvati ruski nacionalni identitet, kome prete i bolest ruskog nacionalizma i nekritičko imitiranje zapadne civilizacije? Ili drugim rečima, što odgovara prvobitnom naslovu ovog dela , Solženjicin otvoreno pita: "Da li ćemo kao Rusi postojati u budućnosti?".
166 pages, Paperback
First published January 1, 1998
5 people are currently reading
89 people want to read
About the author
Aleksandr Solzhenitsyn
289 books4,105 followersalso known as
Alexander Solzenitsyn (English, alternate)
Αλεξάντρ Σολζενίτσιν (Greek)
Works, including One Day in the Life of Ivan Denisovich (1962) and The Gulag Archipelago (1973-1975), of Soviet writer and dissident Aleksandr Isayevich Solzhenitsyn, awarded the Nobel Prize for literature in 1970, exposed the brutality of the labor camp system.
This known Russian novelist, dramatist, and historian best helped to make the world aware of the forced Gulag.
Exiled in 1974, he returned to Russia in 1994. Solzhenitsyn fathered of Ignat Solzhenitsyn, a conductor and pianist.
https://en.wikipedia.org/wiki/Aleksan...
Alexander Solzenitsyn (English, alternate)
Αλεξάντρ Σολζενίτσιν (Greek)
Works, including One Day in the Life of Ivan Denisovich (1962) and The Gulag Archipelago (1973-1975), of Soviet writer and dissident Aleksandr Isayevich Solzhenitsyn, awarded the Nobel Prize for literature in 1970, exposed the brutality of the labor camp system.
This known Russian novelist, dramatist, and historian best helped to make the world aware of the forced Gulag.
Exiled in 1974, he returned to Russia in 1994. Solzhenitsyn fathered of Ignat Solzhenitsyn, a conductor and pianist.
https://en.wikipedia.org/wiki/Aleksan...
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 5 of 5 reviews
November 20, 2024
Excepcional libro sobre los años posteriores en Rusia al desmembramiento de la URSS.
November 6, 2025
Je mimořádně zajímavé, číst od takového autora knihu na téma aktuální situace v Rusku, ale s odstupem 25ti let.
Solženicyn je zklamaný (a velmi kritický) z vývoje v devadesátých letech, navrhuje hledat řešení, které mají ohled na Ruskou tradici. Každopádně popis situace pomáhá chápat současnou situaci, respektive vývoj, který v Rusku nastal na začátku tohoto století. Kromě jiného i zajímavé poznámky o změnách ve vzdělávacím systému.
"Nešťastná země, v níž jsou slova "vlastenec" nebo "demokrat" považována za nadávky..."
"Místo přísného systému znalostí, který byl v ruském školství tradiční, se nabízí povrchní pestrost informací, někdy jen jejich matoucí úryvky, pod heslem samostatného rozvoje žáka, který je vyzýván, aby se stal soudcem předkládaného učiva. Takovou metodikou jsou mladé, nerozvinuté mysli pobízeny k nevzdělanecky sebejistým hodnocením a k vrtošivé subjektivitě dříve, než poznají systematické základy předmětu."
Solženicyn je zklamaný (a velmi kritický) z vývoje v devadesátých letech, navrhuje hledat řešení, které mají ohled na Ruskou tradici. Každopádně popis situace pomáhá chápat současnou situaci, respektive vývoj, který v Rusku nastal na začátku tohoto století. Kromě jiného i zajímavé poznámky o změnách ve vzdělávacím systému.
"Nešťastná země, v níž jsou slova "vlastenec" nebo "demokrat" považována za nadávky..."
"Místo přísného systému znalostí, který byl v ruském školství tradiční, se nabízí povrchní pestrost informací, někdy jen jejich matoucí úryvky, pod heslem samostatného rozvoje žáka, který je vyzýván, aby se stal soudcem předkládaného učiva. Takovou metodikou jsou mladé, nerozvinuté mysli pobízeny k nevzdělanecky sebejistým hodnocením a k vrtošivé subjektivitě dříve, než poznají systematické základy předmětu."
March 26, 2025
Solženitsõn kirjutas selle ülevaate elust Venemaal oma veerand sajandit tagasi. Siis kui Venemaa oli oma siseprobleemidega niivõrd puntras, et ei tundunud kuigivõrd ohtlik. Või vähemalt selline mulje on jäänud mulle toonaste muljete põhjal, sest mida ma ise nii ammu tagasi üldse mõistsin ja teadsin. Hakkasingi seda lugema mingi sellise ootusega, et küll näeb kuivõrd vananenud on see raamat. Kuidas Venemaa juhtimise olemus on nii totaalselt muutunud (tavainimese elu on muidugi suht samaks jäänud). Kuigi olin ju teadlik, et Solženitsõn oli elu lõpupoole (raamat ilmus vene keeles 1998, ehk 20 aastat enne ta surma) muutunud imperialistlikuks. Kiitnud kõva kätt ja geopoliitilisi käpapealepanemisi naabritele (tõsi - see teadlikkus oli väga pinnapealne).
Ent ma olin üsna üllatunud, et raamatu sisu oli suuremalt jaolt üks-ühele seesama jutt, mida kõik Solovjovid ja Peskovid suust välja ajavad. Muidugi esitatud palju eleegilisemalt ja ka sõnaosavamalt. Ent nõuded, väited ja põhjendused olid oma olemuselt samad. Alates sellest, et Krimm kuulub Venemaale ja üleüldse ei ole Ukraina eraldi riik, vaid Venemaa rüppe kuuluv nö väikevend. Kuni selleni välja, et Nõukogude Liit tõi vennasrahvastele kultuuri, rajas seal tööstuse ja taristu - ja nüüd need rajakad ei salli meid. Nad peaksid olema tänulikud! See oli peamiselt suunatud -stanide suunas, mitte Pribaltika. Balti riike oli üldse vähe mainitud - nendega kana kitkuda väga polnud võrreldes eelmainitutega, kuigi meie kuulumine Venemaa mõjutsooni oli üsna enesestmõistetav.
Oli ju Solženitsõn täiesti pööraselt NLiidu kui hiiglasliku karistuskoloonilise impeeriumi vastaline. Ja siis loed ja imestad, et ta ikkagi tahab sedasama. Õigemini - ta tahab impeeriumit valgustatud monarhiga, kes oleks õiglane ja muretseks südant külaelu, maaintelligentsi ja muude sihtrühmade eest, mis on nö maa sool ja hoiab kogu riiki üleval. Mitte nagu Jeltsin, kes müüb rahva vara oligarhidele ja välismaale ja teeb Venemaa jaoks halbu diile välismaaga (sh igast Poolade jms lubamine Natosse jne, ja üldsegi Nato laiendamise aktsepteerimine - ka see retoorika oli otse nagu Solovjovilt). Solženitsõni meelest toimib Venemaa ise Natona - hoides oma kontingentide abil korda nii -stanides kui ka aserite ja armeenlaste vahel jne. Need "välismissioonid" pole nukuvalitsuslike pseudookupatsioonide abil rahvusvahelise olukorra mõrandamine, vaid tõepoolest rahuvalveline tegevus hoidmaks ära veresaunu sõbralikes naaberriikides. Ja siis nad, raisad, üldse ei hinda seda. Talle ei mahu pähe, kuidas grusiinid või tšetšeenid võivad venelasi vihata. Mitte Venemaa ei survesta neid, vaid hoopis nad ise lüpsavad ja kotivad Venemaad kuis jaksavad - saates sinna oma kuritegelikke jõuke röövima ja varastama ausate venelaste vara. Üleüldsegi on põhiprobleem selles, et venelased on põliselt alla surutud rahvas, kelle uhkust ja õilsust pole keegi kunagi hinnanud. Ka mitte venelased ise. Nagu mu täielikuks üllatuseks ilmnes, siis nõukaajal olevat vennasrahvad süstemaatiliselt venelasi ja venelikkust anastanud ja alla surunud. Need olid mu jaoks ikka suht pöörased mõtted.
Ühesõnaga - lugesin ja imestasin. Ja see pole ju üldse halb. Üks sõber mulle väitiski, et just Solženitsõn oli pannud Putinile pähe mõtte, et Krõm naš. Kes teab...
Huvitava faktina veel ka see, et raamatu on eesti keelde tõlkinud Lembitu Aasalo, kes istus autoriga koos Gulagis, ja kes hiljem Tartu botaanikaaias Gulagi arhipelaagi originaalkäsikirja varjas. Huvitav palju selliseid juhtumeid on, kus autor istub tõlkijaga koos kinni ENNE teoste valmimist.
Ent ma olin üsna üllatunud, et raamatu sisu oli suuremalt jaolt üks-ühele seesama jutt, mida kõik Solovjovid ja Peskovid suust välja ajavad. Muidugi esitatud palju eleegilisemalt ja ka sõnaosavamalt. Ent nõuded, väited ja põhjendused olid oma olemuselt samad. Alates sellest, et Krimm kuulub Venemaale ja üleüldse ei ole Ukraina eraldi riik, vaid Venemaa rüppe kuuluv nö väikevend. Kuni selleni välja, et Nõukogude Liit tõi vennasrahvastele kultuuri, rajas seal tööstuse ja taristu - ja nüüd need rajakad ei salli meid. Nad peaksid olema tänulikud! See oli peamiselt suunatud -stanide suunas, mitte Pribaltika. Balti riike oli üldse vähe mainitud - nendega kana kitkuda väga polnud võrreldes eelmainitutega, kuigi meie kuulumine Venemaa mõjutsooni oli üsna enesestmõistetav.
Oli ju Solženitsõn täiesti pööraselt NLiidu kui hiiglasliku karistuskoloonilise impeeriumi vastaline. Ja siis loed ja imestad, et ta ikkagi tahab sedasama. Õigemini - ta tahab impeeriumit valgustatud monarhiga, kes oleks õiglane ja muretseks südant külaelu, maaintelligentsi ja muude sihtrühmade eest, mis on nö maa sool ja hoiab kogu riiki üleval. Mitte nagu Jeltsin, kes müüb rahva vara oligarhidele ja välismaale ja teeb Venemaa jaoks halbu diile välismaaga (sh igast Poolade jms lubamine Natosse jne, ja üldsegi Nato laiendamise aktsepteerimine - ka see retoorika oli otse nagu Solovjovilt). Solženitsõni meelest toimib Venemaa ise Natona - hoides oma kontingentide abil korda nii -stanides kui ka aserite ja armeenlaste vahel jne. Need "välismissioonid" pole nukuvalitsuslike pseudookupatsioonide abil rahvusvahelise olukorra mõrandamine, vaid tõepoolest rahuvalveline tegevus hoidmaks ära veresaunu sõbralikes naaberriikides. Ja siis nad, raisad, üldse ei hinda seda. Talle ei mahu pähe, kuidas grusiinid või tšetšeenid võivad venelasi vihata. Mitte Venemaa ei survesta neid, vaid hoopis nad ise lüpsavad ja kotivad Venemaad kuis jaksavad - saates sinna oma kuritegelikke jõuke röövima ja varastama ausate venelaste vara. Üleüldsegi on põhiprobleem selles, et venelased on põliselt alla surutud rahvas, kelle uhkust ja õilsust pole keegi kunagi hinnanud. Ka mitte venelased ise. Nagu mu täielikuks üllatuseks ilmnes, siis nõukaajal olevat vennasrahvad süstemaatiliselt venelasi ja venelikkust anastanud ja alla surunud. Need olid mu jaoks ikka suht pöörased mõtted.
Ühesõnaga - lugesin ja imestasin. Ja see pole ju üldse halb. Üks sõber mulle väitiski, et just Solženitsõn oli pannud Putinile pähe mõtte, et Krõm naš. Kes teab...
Huvitava faktina veel ka see, et raamatu on eesti keelde tõlkinud Lembitu Aasalo, kes istus autoriga koos Gulagis, ja kes hiljem Tartu botaanikaaias Gulagi arhipelaagi originaalkäsikirja varjas. Huvitav palju selliseid juhtumeid on, kus autor istub tõlkijaga koos kinni ENNE teoste valmimist.
September 13, 2011
Rusija v razsulu.
Str. 17- iz včerajšnih političnih inštruktorjev smo dobili ne le demokrate, pač pa celo radikalce. Nekateri so to razlagali: 'na vrhovih komunistične oblasti smo bili le zato, da naših položajev ne bi zavzeli slabši od nas.'
Pri branju omenjene knjige, sem imel občutek, da berem o marginalni, majhni in nepomembni državi, ki jo vsi izkoriščajo. Se pa da potegniti zelo zanimive iztočnice o demokraciji, politiki v demokraciji in vladajoči garnituri. Kaj jim je pomembno in kaj ne.
Z lahkoto bi lahko naslov RUSIJA V RAZSULU zamenjali z naslovom SLOVENIJA V RAZSULU IN POSTTRANZICIJSKA PREOBRAZBA NAŠE DEŽELE!
Bogi mi in naša dežela s takšno vladajočo garnituro.
Str. 17- iz včerajšnih političnih inštruktorjev smo dobili ne le demokrate, pač pa celo radikalce. Nekateri so to razlagali: 'na vrhovih komunistične oblasti smo bili le zato, da naših položajev ne bi zavzeli slabši od nas.'
Pri branju omenjene knjige, sem imel občutek, da berem o marginalni, majhni in nepomembni državi, ki jo vsi izkoriščajo. Se pa da potegniti zelo zanimive iztočnice o demokraciji, politiki v demokraciji in vladajoči garnituri. Kaj jim je pomembno in kaj ne.
Z lahkoto bi lahko naslov RUSIJA V RAZSULU zamenjali z naslovom SLOVENIJA V RAZSULU IN POSTTRANZICIJSKA PREOBRAZBA NAŠE DEŽELE!
Bogi mi in naša dežela s takšno vladajočo garnituro.
April 16, 2015
I dziś, po 16 latach od napisania, po dzieło Aleksandra Isajewicza warto sięgnąć, zobaczyć jak wyglądały lata 90, jak rozwiewała się nadzieja na normalizacje, spokojne życie. Jak ludzie podczas drugiej wielkiej smuty tracili wszystko od pracy, majątku po godność. Nie skorzystano z rad Sołżenicyna, przedstawionych w eseju "Jak odbudować Rosję?" Czy wtedy była szansa na stworzenie imperium na bazie Słowian wschodnich? Czy dziś nie jest po cichu realizowany scenariusz Rosji russkogo naroda? Dostajemy uzasadnienia interwencji w Czeczenii, chociaż jak sam twierdzi autor należało ją porzucić. Także i kwestia krysmka się przewija przez karty kolejnego eseju.
Displaying 1 - 5 of 5 reviews