What do you think?
Rate this book
Meie pere lood
Kurru-Nurru vurrud
«Kurru-Nurru vurrud» on järg lasteraamatutele «Marta varbad», «Anna hambad» ja «Leena peenar».
Uue raamatu peaosaline on perre võetud triibuline kass. Ta on veetnud mitu aastat loomade varjupaigas, aga nüüd algab tema uus elu. Ta hirmutab hiiri, eksib ära, hüppab vanni, kukub katuselt alla, kohtab peeglikassi ja naabrikassi, teeb pahandust ahjus ja lillepeenras, osaleb Marta ja Anna teaduslikes katsetes ja lobiseb väikese Leenaga. Leena on pere lastest ainuke, kes kassikeelt mäletab – sellest ajast, kui ta veel ingel oli.
Nüüd õpetab Leena Kurru-Nurrule inimeste maailma ja Kurru-Nurru õpetab Leenale vastu kassimaailma.
Uue raamatu peaosaline on perre võetud triibuline kass. Ta on veetnud mitu aastat loomade varjupaigas, aga nüüd algab tema uus elu. Ta hirmutab hiiri, eksib ära, hüppab vanni, kukub katuselt alla, kohtab peeglikassi ja naabrikassi, teeb pahandust ahjus ja lillepeenras, osaleb Marta ja Anna teaduslikes katsetes ja lobiseb väikese Leenaga. Leena on pere lastest ainuke, kes kassikeelt mäletab – sellest ajast, kui ta veel ingel oli.
Nüüd õpetab Leena Kurru-Nurrule inimeste maailma ja Kurru-Nurru õpetab Leenale vastu kassimaailma.
72 pages, Hardcover
First published December 1, 2015
5 people want to read
About the author
Epp Petrone
95 books14 followersEpp Petrone (sünninimi 1974–1995 Epp Saluveer; 1995–2003 Epp Väljaots) on eesti ajakirjanik, blogija, kirjanik, kirjastaja ja kristallipoodnik.
Ta õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust (lõpetas aastal 2000), on töötanud Tartu Raadios ning ajakirjades Favoriit, Eesti Naine, Stiil, Stiina, Tervis ja Anne. Olnud TV3-s saadete "Õhtul õhus", "Kahvel", "Robinsonid" ja "A4" toimetaja.
Alates 2005. aastast on ta kirjutanud blogides, aastast 2018 alustanud taskuhäälinguid lastele, "Hommikujutt" ja "Unejutt".
Asutas aastal 2007 kirjastuse Petrone Print.
Aastal 2016 asutas ta kivipoe Indiast.ee, oli selle omanik kuni 2018.
Ta õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust (lõpetas aastal 2000), on töötanud Tartu Raadios ning ajakirjades Favoriit, Eesti Naine, Stiil, Stiina, Tervis ja Anne. Olnud TV3-s saadete "Õhtul õhus", "Kahvel", "Robinsonid" ja "A4" toimetaja.
Alates 2005. aastast on ta kirjutanud blogides, aastast 2018 alustanud taskuhäälinguid lastele, "Hommikujutt" ja "Unejutt".
Asutas aastal 2007 kirjastuse Petrone Print.
Aastal 2016 asutas ta kivipoe Indiast.ee, oli selle omanik kuni 2018.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 4 of 4 reviews
January 16, 2022
Toredad ja elulised lood kassist nimega Kurru Nurru.
Meie laste lemmikud.
Meie laste lemmikud.
December 31, 2025
Väga nunnu ja ka õpetlik! ☺️
May 6, 2025
Kurru-Nurru oli päris kass. Ma räägin temast ja tema raamatust üsna sageli, kui käin koolides esinemas ja julgustan lapsi oma loomalugusid kirja panema ja pilte või fotosid juurde panema. Peaaegu igaühel on ju mäletada ja jutustada lugu oma kassist!
Iga kord tunnetan ma rääkimist alustades ka seda, kas mainida lastele, et Kurru-Nurru on praeguseks meie hulgast lahkunud. Vahel ütlen ma selle välja ja vahel mitte.
Aga läheme algusesse. Kurru-Nurru sündis agulis, kusagil prügikastide ja kuuride vahel. Mõne aja pärast püüti ta koos õdede-vendadega kinni ja viidi loomade varjupaika, märkusena läks annaalidesse: "Püütud Viljandi vanalinnas."
Edasi möödus neli - NELI! - pikka aastat vangistuses. Mis tunne on sündida vaba kassina ja siis eldada umbes tuhat päeva varjupaigas, üks päev korraga, iga hommik lootes tagasi õue saada?
Nende tuhande päeva lõpupoole... kolis meie pere Viljandisse, igasuguseid asju juhtus, muuhulgas saime endale hiired. Kui Grete Lõbu ja tiim käisid tegemas meie perest ühte jõuluhõngulist telesaadet, siis õnnestus neil üks hiir isegi telesalve saada. (Meie naiiv-humaansest hiirekäsitlusest räägib täpsemalt raamat "Minu Eesti 3" peatükk "Hiirtest ja inimestest").
Ja siis olidki tähed joondunud Suureks Kohtumiseks: Petroned kaevasid lume alt auto välja ja sõitsid Viljandi äärelinna, varjupaika. Sest kui on hiirtest villand, siis naiiv-humanistlik lähenemine on võtta majja ka üks kass!
Kui seda lugu vaadata, mis iganes otsast, siis tundub sel ikka olevat kolm algust, ja nii ma selle lahendasingi. On lugu kassipojast, on lugu perekonnast ja on lugu hiirtest. Esimene algus, teine algus ja kolmas algus! Eks maailma saabki ju mitme nurga alt vaadata ja jutustada.
Varjupaigas oli palju kasse. Imeilusaid, noori, igavärvilisi.
Aga meie valisime ühe täiesti tavalise hallitriibulise varakeskealise. Temasuguseid oli seal teisigi. Aga ainult tema oli nii vapper, nii kindel endas, kui pooleteistaastane lapsuke vastu lauda rusikaga lõi, siis jäi tema alles: värises sealsamas kõrval ja nurrus elu eest.
Passi kohaselt oli ta nimi Ariel.
Aga juba varjupaika astudes teadsin ma, et selle kassi tegemisi asun jälgima ja sellest sünnib "Kurru-Nurru vurrud". Perelugude sari oli selleks ajaks juba ilmumist alustanud.
Nõnda saigi! Jälitasin-jälgisin koju saabunud kassi, panin kirja, tegin fotosid, mida Piia Maistele illustratsiooni-inspiratsiooniks saatsin, ja tasapisi sündis raamat. Sealt võivad soovijad lugeda näiteks seda, mismoodi möödus varjupaigakassi esimene päev uues kodus, kuidas ta hiiri püüda ei osanud... aga kuidas hiired läksid miskipärast ikkagi minema.
Jäädvustasin ka selle, kuidas Kurru-Nurrust ja meie noorimast tütrest sai omamoodi tiim, kuidas Kurru-Nurru emalikult tal silma peal hoidis (raamatus oskavad nad omavahel ka kasside keeles kõnelda).
Ja ka raamatutegelane Võõras Valge Kass oli päriselt olemas: üks naabermaja akna peal peesitav kass, keda Kurru-Nurru õues jalutades vaatas... Võõras Valge Kass ei teadnudki, et maailmas on olemas nii palju rohkem kui see, mis tema aknast paistab!
Palju aastaid on möödunud, nii Võõras Valge Kass kui Kurru-Nurru on alles raamatutegelastena. Päriselus juhtus aga see, mis lõpuks ikka juhtub. Kurru-Nurrul hakkas täis saama juba 18. eluaasta, kui ta lõpuks väsis. Tark, rahulik ja alalhoidlik kass oli ta. Aitäh, Kurru-Nurru, et meiega olid ja mind raamatuga inspireerisid! Sa jääd igavesti elama ja elad edasi nii kaua, kuni elab eesti keel!
Iga kord tunnetan ma rääkimist alustades ka seda, kas mainida lastele, et Kurru-Nurru on praeguseks meie hulgast lahkunud. Vahel ütlen ma selle välja ja vahel mitte.
Aga läheme algusesse. Kurru-Nurru sündis agulis, kusagil prügikastide ja kuuride vahel. Mõne aja pärast püüti ta koos õdede-vendadega kinni ja viidi loomade varjupaika, märkusena läks annaalidesse: "Püütud Viljandi vanalinnas."
Edasi möödus neli - NELI! - pikka aastat vangistuses. Mis tunne on sündida vaba kassina ja siis eldada umbes tuhat päeva varjupaigas, üks päev korraga, iga hommik lootes tagasi õue saada?
Nende tuhande päeva lõpupoole... kolis meie pere Viljandisse, igasuguseid asju juhtus, muuhulgas saime endale hiired. Kui Grete Lõbu ja tiim käisid tegemas meie perest ühte jõuluhõngulist telesaadet, siis õnnestus neil üks hiir isegi telesalve saada. (Meie naiiv-humaansest hiirekäsitlusest räägib täpsemalt raamat "Minu Eesti 3" peatükk "Hiirtest ja inimestest").
Ja siis olidki tähed joondunud Suureks Kohtumiseks: Petroned kaevasid lume alt auto välja ja sõitsid Viljandi äärelinna, varjupaika. Sest kui on hiirtest villand, siis naiiv-humanistlik lähenemine on võtta majja ka üks kass!
Kui seda lugu vaadata, mis iganes otsast, siis tundub sel ikka olevat kolm algust, ja nii ma selle lahendasingi. On lugu kassipojast, on lugu perekonnast ja on lugu hiirtest. Esimene algus, teine algus ja kolmas algus! Eks maailma saabki ju mitme nurga alt vaadata ja jutustada.
Varjupaigas oli palju kasse. Imeilusaid, noori, igavärvilisi.
Aga meie valisime ühe täiesti tavalise hallitriibulise varakeskealise. Temasuguseid oli seal teisigi. Aga ainult tema oli nii vapper, nii kindel endas, kui pooleteistaastane lapsuke vastu lauda rusikaga lõi, siis jäi tema alles: värises sealsamas kõrval ja nurrus elu eest.
Passi kohaselt oli ta nimi Ariel.
Aga juba varjupaika astudes teadsin ma, et selle kassi tegemisi asun jälgima ja sellest sünnib "Kurru-Nurru vurrud". Perelugude sari oli selleks ajaks juba ilmumist alustanud.
Nõnda saigi! Jälitasin-jälgisin koju saabunud kassi, panin kirja, tegin fotosid, mida Piia Maistele illustratsiooni-inspiratsiooniks saatsin, ja tasapisi sündis raamat. Sealt võivad soovijad lugeda näiteks seda, mismoodi möödus varjupaigakassi esimene päev uues kodus, kuidas ta hiiri püüda ei osanud... aga kuidas hiired läksid miskipärast ikkagi minema.
Jäädvustasin ka selle, kuidas Kurru-Nurrust ja meie noorimast tütrest sai omamoodi tiim, kuidas Kurru-Nurru emalikult tal silma peal hoidis (raamatus oskavad nad omavahel ka kasside keeles kõnelda).
Ja ka raamatutegelane Võõras Valge Kass oli päriselt olemas: üks naabermaja akna peal peesitav kass, keda Kurru-Nurru õues jalutades vaatas... Võõras Valge Kass ei teadnudki, et maailmas on olemas nii palju rohkem kui see, mis tema aknast paistab!
Palju aastaid on möödunud, nii Võõras Valge Kass kui Kurru-Nurru on alles raamatutegelastena. Päriselus juhtus aga see, mis lõpuks ikka juhtub. Kurru-Nurrul hakkas täis saama juba 18. eluaasta, kui ta lõpuks väsis. Tark, rahulik ja alalhoidlik kass oli ta. Aitäh, Kurru-Nurru, et meiega olid ja mind raamatuga inspireerisid! Sa jääd igavesti elama ja elad edasi nii kaua, kuni elab eesti keel!
September 6, 2016
My daughter loves the cover where she can point on a "thumbnail" and choose her story. Wonderfully detailed descriptions of daily life with a cat. It takes you both into the world of a cat and the world of children. Emotionally intelligent.
Displaying 1 - 4 of 4 reviews