What do you think?
Rate this book
Inger
Translated from Estonian
231 pages, Hardcover
First published January 1, 1975
3 people are currently reading
66 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 11 of 11 reviews
October 23, 2016
Keeleliselt väga mõnus teos. Tegevus pakkus ka põnevust, kuid häiris, et mingid tegelased kadusid poole pealt ära (Aet, Riina, Kiur) ja mingid figureerisid (Toomas, Urmas, Meeli, Soova etc.), kuid ei kujunenud neist tervikpilti välja.
December 23, 2024
I suspect this novel is hampered by its poor, cliche-ridden English translation but would love to hear from an Estonian who read it in the original. The story itself is compelling and especially the second part is a sensitive treatment of the title character’s struggle to enjoy love even in what she knows is a doomed situation.
Out of print, I was fortunate to find this copy at the wonderful Raamatukoi bookshop in Tallinn.
Out of print, I was fortunate to find this copy at the wonderful Raamatukoi bookshop in Tallinn.
May 1, 2025
Lugesin Nõukogude aja naisfiloloogide elust ja selle kujutamisest rääkivas artiklis olnud viite tõttu. Üllatav, oma qjq kohta julge ja vabanemine teos. mõjub kuidagi moodsana. Suurepärane sorav keel!
September 16, 2020
Mats Traati „Inger" jutustab loo ühest noorest kooliõpetajast, kes sõidab kuldse sügise saabudes taas saarele õpetust andma. Terve suve on ta oma väikesest, kuid armsast korterist ja elavast koolimajast eemal viibinud, kuid rõõmuks märkab ta, et kõik on säilinud endisena. Ka tema õpetajannadest sõbrad ja karmist koolidirektorist ülemus.
Paljuski meenutas „Inger" mulle Silvia Rannamaa raamatut „Võõrasema", kus noor tüdruk samuti omapead on ning oma elu ja tegemistega, ka sõpradega üksi hakkama peab saama. Kuigi Mats Traati romaani nimitegelane on veidike vanem kui kooliõpilane, olles ise õpetaja rollis, mõjub ta ikkagi äärmiselt nooruslikult ning naiivseltki, meelitades ligi himuraid mehi ühe teise järel. Kõige enam meenutas Inger mulle Silvia Rannamaa tegelaskuju Kadrit aga hoopis tüdrukute sarnase hingemaailma poolest, kusjuures mõlemad olid vägagi poeetilised ja romantilised seejuures. Kummalegi tegelasele meeldis palju lugeda ning see paistis välja ka mõlema sõnaseadest.
Nii kummaline kui see ka ei ole, kujunesid minu lemmikkohtadeks raamatus need osad, kus autor kirjeldas kõige igapäevasemaid, n-ö olmetegevusi, millel ei olnud süžeega tegelikult mingit pistmist. Olles ikkagi sündinud ja kasvanud tänapäevases info - ning heaoluühiskonnas, mõjuvad niisugused lihtsad toimingud nagu tänava lõpus asuvast kaevust ämbritega vee toomine, kausis pesemine, isegi nõude hoidmine vitriini taga vägagi huvitavalt ning minu jaoks olid need kirjeldused just need, mis kõige paremini pildi raamatu miljööst silme ette manasid. Oleksin sääraseid lihtsaid asju hea meelega raamatus veel näha tahtnud. Kasvõi lokirullide pähe keeramine oli mulle kui reis ajas tagasi.
Olustiku kirjeldamise poolest oli „Kasuema" „Ingerist" ikkagi minu jaoks üle, kuna Kadri oli oma päevikus väga täpselt kirjeldanud isegi näiteks hambapesu ja hambapulbriga (hambapulbriga!) äkki isegi põranda valgendamist, kui mu mälu mind nüüd ei peta (midagi ebatavalist nad selle hambapulbriga igatahes tegid!). Kadri selgitas üksipulgi ka internaadi tööjaotust ja seda, kuidas keegi oma sukki pesi või kampsunit kudus - olustiku kirjeldamine oligi justnagu omaette eesmärk selles raamatus. Tõsi, ka „Ingeris" oli olemas kooli jaoks puude lõhkumine ja ladumine, aastalõpupeo jaoks kostüümide ja muude dekoratsioonide valmistamine ning ühine põllutöö. Minule kahjuks oli Inger tööde ja toimetuste vahele aga ka jube palju oma õnnetut armastust kurtnud!
Miks ma aga siinkohal üleüldse „Võõrasema" nii palju võrdluseks toon on see, et umbes aasta aega tagasi, kui ma „Võõrasema" esimest korda lugesin, armusin ma sellesse teosesse kohe väga - nii väga, et hakkasin otsima sarnaseid teoseid, mis samuti oleksid kaugest nõukogudeajast, mille peategelaseks oleks noor inimene ja kus leiduks võimalikult palju olustikukirjeldusi. Siiani ei olnud ma veel sarnase teose otsa koperdanud, kuni tänaseni, mil lõpetasin „Ingeri", ning selles nii palju äratuntavat ja võrdlemisväärset leidsin. Kahjuks ei saanud mulle sellest veel küllalt. Tahan veel!
Autori kohta oskan ma öelda nii palju, et mäletan üht vana anekdooti, mille mu vanaema mulle ükskord rääkis, kui tegelikult alles päris väike olin. See kõlab nõnda, et mees läheb ühel päeval raamatupoodi ja palub, et müüja talle midagi head lugeda soovitaks. Müüja küsib abivalmilt: „Kas sa Mats Traati oled oled lugenud?" Ostja vastab seepeale: „Ise oled mats!" ja kõnnib poest välja. See anekdoot peaaegu üksinda on mulle selgeks õpetanud komade õigekirja ning diktsiooni korrektsuse vajaduse.
Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!
https://lehekuljestriiulini.blogspot....
Paljuski meenutas „Inger" mulle Silvia Rannamaa raamatut „Võõrasema", kus noor tüdruk samuti omapead on ning oma elu ja tegemistega, ka sõpradega üksi hakkama peab saama. Kuigi Mats Traati romaani nimitegelane on veidike vanem kui kooliõpilane, olles ise õpetaja rollis, mõjub ta ikkagi äärmiselt nooruslikult ning naiivseltki, meelitades ligi himuraid mehi ühe teise järel. Kõige enam meenutas Inger mulle Silvia Rannamaa tegelaskuju Kadrit aga hoopis tüdrukute sarnase hingemaailma poolest, kusjuures mõlemad olid vägagi poeetilised ja romantilised seejuures. Kummalegi tegelasele meeldis palju lugeda ning see paistis välja ka mõlema sõnaseadest.
Nii kummaline kui see ka ei ole, kujunesid minu lemmikkohtadeks raamatus need osad, kus autor kirjeldas kõige igapäevasemaid, n-ö olmetegevusi, millel ei olnud süžeega tegelikult mingit pistmist. Olles ikkagi sündinud ja kasvanud tänapäevases info - ning heaoluühiskonnas, mõjuvad niisugused lihtsad toimingud nagu tänava lõpus asuvast kaevust ämbritega vee toomine, kausis pesemine, isegi nõude hoidmine vitriini taga vägagi huvitavalt ning minu jaoks olid need kirjeldused just need, mis kõige paremini pildi raamatu miljööst silme ette manasid. Oleksin sääraseid lihtsaid asju hea meelega raamatus veel näha tahtnud. Kasvõi lokirullide pähe keeramine oli mulle kui reis ajas tagasi.
Olustiku kirjeldamise poolest oli „Kasuema" „Ingerist" ikkagi minu jaoks üle, kuna Kadri oli oma päevikus väga täpselt kirjeldanud isegi näiteks hambapesu ja hambapulbriga (hambapulbriga!) äkki isegi põranda valgendamist, kui mu mälu mind nüüd ei peta (midagi ebatavalist nad selle hambapulbriga igatahes tegid!). Kadri selgitas üksipulgi ka internaadi tööjaotust ja seda, kuidas keegi oma sukki pesi või kampsunit kudus - olustiku kirjeldamine oligi justnagu omaette eesmärk selles raamatus. Tõsi, ka „Ingeris" oli olemas kooli jaoks puude lõhkumine ja ladumine, aastalõpupeo jaoks kostüümide ja muude dekoratsioonide valmistamine ning ühine põllutöö. Minule kahjuks oli Inger tööde ja toimetuste vahele aga ka jube palju oma õnnetut armastust kurtnud!
Miks ma aga siinkohal üleüldse „Võõrasema" nii palju võrdluseks toon on see, et umbes aasta aega tagasi, kui ma „Võõrasema" esimest korda lugesin, armusin ma sellesse teosesse kohe väga - nii väga, et hakkasin otsima sarnaseid teoseid, mis samuti oleksid kaugest nõukogudeajast, mille peategelaseks oleks noor inimene ja kus leiduks võimalikult palju olustikukirjeldusi. Siiani ei olnud ma veel sarnase teose otsa koperdanud, kuni tänaseni, mil lõpetasin „Ingeri", ning selles nii palju äratuntavat ja võrdlemisväärset leidsin. Kahjuks ei saanud mulle sellest veel küllalt. Tahan veel!
Autori kohta oskan ma öelda nii palju, et mäletan üht vana anekdooti, mille mu vanaema mulle ükskord rääkis, kui tegelikult alles päris väike olin. See kõlab nõnda, et mees läheb ühel päeval raamatupoodi ja palub, et müüja talle midagi head lugeda soovitaks. Müüja küsib abivalmilt: „Kas sa Mats Traati oled oled lugenud?" Ostja vastab seepeale: „Ise oled mats!" ja kõnnib poest välja. See anekdoot peaaegu üksinda on mulle selgeks õpetanud komade õigekirja ning diktsiooni korrektsuse vajaduse.
Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!
https://lehekuljestriiulini.blogspot....
July 14, 2022
Ma ei ole suur Eesti kirjanduse austaja, aga Mats Traadi kogutud teosed olen keskkooli ajal läbi lugenud. Sest see lihtsalt juhtus olema minu kodusel raamaturiiulil ja ma lugesin valimatult kõike. Lisaks sai hiljuti loetud "Peremees võtab naise", mis on Minge üles mägedele VII jagu. Raske lugeda keeleliselt, kuna see on kirjutatud Tartu murdes.
Inger on omapärane armastusromaan. Veidi selline Raimond Kaugveri romaanide stiilis, aga ilma õige puändita. Lugu noorest kolkaõpetajannast. Võimalik, et klassikaline küsimus hariduse feminiseerumisest. Ja sellistele haritud Eesti naistele väärilise kaasa kõrvale leidmisest. Raamatul puudub õnnelik lõpp. Aga rohkem kui armastuslugu köitis mind kirjeldus tolleaegsest koolist, õpetajate ja õpilaste suhted, reaalne elu. Näiteks kuidas õpetajatel tuli koolimaja soojendamiseks toodud puud riita laduda ja ise ahjusid kütta. Ja ikka need igikestvad probleemid kooli ja perekonna vahel, mida teha nende andekate noortega, kes pinna jalge alt kaotavad ja enam mingil põhjusel kooliga toime ei tule. Ajastutruu ja samas klassika.
Inger on omapärane armastusromaan. Veidi selline Raimond Kaugveri romaanide stiilis, aga ilma õige puändita. Lugu noorest kolkaõpetajannast. Võimalik, et klassikaline küsimus hariduse feminiseerumisest. Ja sellistele haritud Eesti naistele väärilise kaasa kõrvale leidmisest. Raamatul puudub õnnelik lõpp. Aga rohkem kui armastuslugu köitis mind kirjeldus tolleaegsest koolist, õpetajate ja õpilaste suhted, reaalne elu. Näiteks kuidas õpetajatel tuli koolimaja soojendamiseks toodud puud riita laduda ja ise ahjusid kütta. Ja ikka need igikestvad probleemid kooli ja perekonna vahel, mida teha nende andekate noortega, kes pinna jalge alt kaotavad ja enam mingil põhjusel kooliga toime ei tule. Ajastutruu ja samas klassika.
November 9, 2022
”Ingeri” peategelane on noor õpetaja, kes püüab hakkama saada eluga saarel. Kõik oleks nagu kenasti, aga õnne ja armastust ei ole piisavalt. Ja siis tuleb ta ellu mees, kes võiks kõike seda pakkuda – paraku aga selgub peagi, et tegu on armastuskolmnurgaga ja niisuguses olukorras lahenduse leidmiseks pole ainult tunnetest abi.
Minu kommentaar: Selles raamatus meeldis mulle peaaegu et kõik: karakterid, keskkond, kirjeldused, püänt... Isegi peategelase küllaltki pikk, mitmeleheküljeline, sisekõne armastatu suunal ja armastusest ning üksindusest, oli täiesti haarav. Terviklik, hästi jutustatud ja põimitud, lugu.
Minu kommentaar: Selles raamatus meeldis mulle peaaegu et kõik: karakterid, keskkond, kirjeldused, püänt... Isegi peategelase küllaltki pikk, mitmeleheküljeline, sisekõne armastatu suunal ja armastusest ning üksindusest, oli täiesti haarav. Terviklik, hästi jutustatud ja põimitud, lugu.
November 9, 2020
Oi kuidas ma kardsin seda avada. Mäletasin kooliajast, et Traadi stiil oli melanhoolne ja uimane. Ning tõesti melanhoolsust siin oli, kuid see ei olnud üldsegist ebameeldiv.
Üks ilus lugu ühest naisest ühel saarel.
Enim meeldisid mulle loos õpetajatööga seotud situatsioonid. Nii kummaline, kuidas aega on mööda läinud, kuid juhtumid ja emotsioonid töös lastega on täpselt samad. Leidsin palju äratundmisrõõmu.
Üks ilus lugu ühest naisest ühel saarel.
Enim meeldisid mulle loos õpetajatööga seotud situatsioonid. Nii kummaline, kuidas aega on mööda läinud, kuid juhtumid ja emotsioonid töös lastega on täpselt samad. Leidsin palju äratundmisrõõmu.
August 23, 2019
Väga kummaline teos - peategelane on täiskasvanud naine, kes mõtleb esimese poole raamatust nagu kuueteistaastane tüdruk. Teises pooles asi paraneb, aga mitte nii palju, et asja päästa. Ei saanudki aru, kas Traat tõesti näeb naisi nii naiivsete ja rumalatena või on ta lihtsalt mingi kummalise inimese pealt selle kirjutanud.
December 27, 2020
Mulle väga meeldisid Mats Traadi kirjeldused. See, kui mänglevalt ja mõnusalt ta näiteks udu kirjeldas. Ma lugesin paari kohta isegi mitu korda ja imestasin, kui kaunilt on võimalik eesti keelega ümber käia. Keeleliselt väga rikas raamat!
Lisaks oli nii vahva see õpetaja kontseptsioon, et näidata ühe nõukogudeaja noore pedagoogi muresid ja rõõme. Mul oli kahju ainult sellest, et koolielu jäi väheks, nii õpilasi kui õpetajaid.
Lugu ise jäi mulle pisut abstraktseks. Huviga lugesin esimest jagu, kus tegelaste iseloomud ja värvikirevus paelus lugema. See-eest teine jagu oli igavam ja keerles ennastunustavalt peamiselt kahe tegelase ümber.
Lisaks oli nii vahva see õpetaja kontseptsioon, et näidata ühe nõukogudeaja noore pedagoogi muresid ja rõõme. Mul oli kahju ainult sellest, et koolielu jäi väheks, nii õpilasi kui õpetajaid.
Lugu ise jäi mulle pisut abstraktseks. Huviga lugesin esimest jagu, kus tegelaste iseloomud ja värvikirevus paelus lugema. See-eest teine jagu oli igavam ja keerles ennastunustavalt peamiselt kahe tegelase ümber.
March 13, 2020
Tavaliselt on meeste kirjutatud naistegelasi häiriv lugeda, midagi on alati veider ja mitte päris “see”, aga Inger tundus naturaalne. Stiili on hea lugeda; sündmusrikkad kohad vahelduvad Ingeri sisemonoloogidega.
February 19, 2025
2,5 / 5
lowkey cute aga uleuldiselt veits igav ja raske lugeda
lowkey cute aga uleuldiselt veits igav ja raske lugeda
Displaying 1 - 11 of 11 reviews