Mika Arto Juhani Keränen on sündinud 24. novembril 1973 Helsingis. Lõpetanud Tartu Ülikooli 1999. aastal bakalaureuse kraadiga eriala eesti keel võõrkeelena. Keränen on töötanud tõlkijana, kultuuriürituste korraldajana, eesti ja soome keele õpetajana. Esimene lasteraamat ilmus 2008. aastal. 2011. aastal asutas Keränen oma kirjastuse Keropää, mis annab välja tema enda lasteraamatuid. Lisaks kirjutamisele õpetab Keränen käesoleval hetkel Tartu Ülikoolis soome keelt.
Ja mina veel mõtlesin, miks Keräneni sulest ammu uusi Supilinna krimkasid tulnud pole. Nüüd on ta keskendunud oma teisele suurele armastusele ehk jalgpallile ja valanud selle kire tänuväärsesse vormi. Ei ole just palju algklassilaste raamatuid, mida soovitada spordilastele, kes parema meelega reaalselt jalgpalli taoksid. Keräneni Armando sari on julgelt nüüd üks sellistest.
Raamat sobib hästi lugemiseks ühtaegu nii jalgpallifännile kui ka sellele, kes sellest mängust miskit ei tea. Jalgpallil on raamatus oluline koht, nii et spordisõbrad saavad äratundmisrõõmu osaliseks. Samas ei muutu aga see mäng liiga domineerivaks, nii et kui nii suur jalgpallihuviline ei ole, siis lugeda sobib ikka. Täiskasvanud lugejale meeldib raamat mulle eelkõige ülioluliste teemade käsitlemise poolest.
Esimeses raamatus saamegi tuttavaks Armandoga, kes on koos oma eestlannast ema ja argentiinlasest isaga Eestisse elama kolinud. Klassikaaslased võõrastavad poisi tuttavast erinevat välimust ja tema mustad silmad tekitavad mõnes tüdrukus päris suurt õudust. Suuremad poisid ei taha Armandot endaga koos jalgpalli mängima võtta, sest peavad teda liiga titekaks. Poiss tunneb end tõrjutuna ja õnnetuna, kuid õnneks lahenevad asjad siiski soodsas suunas. Lähemalt tundma õppides saavad kaaslased aru, et pisike poiss mängib jalgpalli teistest paremini ja tüdrukud mõistavad, et poisi tumedad silmad on tegelikult imearmsad. Ja et oluline ei mitte inimese välimus, vaid see, kui sõbralik ja tore kaaslane ta ise on. Seda olulist põhimõtet ei ole liiast üle korrata nii surute kui ka väikeste maailmas.
Grāmata par Armando - puiku, kura mamma ir igauniete, bet tētis argentīnietis un visi dzīvo Igaunijā. Armando sāk iet igauņu skolā un atšķirīgā izskata (brūnas acis, tumši lokaini mati) dēļ tiek atstumts. Kad Armando pierāda lielākiem puišiem, ka viņš izcili spēlē futbolu, viss mainās - pārējie bērni viņu sāk apbrīnot, pieņemt un ieinteresējas par viņu kā cilvēku.
Sirsnīgs un vienkārš stāsts par bailēm no atšķirīgā un skolas dzīvi. Ļoti patika manam vecākajam dēlam un pēc viņa ieteikuma izlasīju arī es.
Selles raamatus on käsitletud päris mitmeid olulisi teemasid. Tegelikult on tegemist lihtsa ja lühikese looga algklasside õpilastele, kuid sellesse raamatusse mahub nii erinevuste halvustamine, täiskasvanute teod ja tegematajätmised kiusamise korral, sõprus, uude keskkonda sulandumine jne. Kõigist teemadest paistab pea jagu üle aga armastus jalgpalli vastu.
Maniem bērniem un man ļoti patika šī grāmata. Lai gan mani puiši (8g un 14g) necieš lasīt, šo grāmatu izlasīja ar patiesu interesi. Ļoti viegli lasās. Mūsdienīga valoda. Autors eleganti spēlējas ar vienkāršas konstrukcijas teikumiem, lasi un baudi.